Lavastaja Adrian Giurgea otsustas 10 aastat tagasi New Yorkis elades ja töötades, ta oli siis 48 aastastane, et võtab vastu sõbra pakkumise osaleda näitlejana Moskvas lavastuses „Kuningas Lear“. Keelt ta ei osanud ja näitlejaks ennast ei pidanud.

Lavastaja Adrian Giurgea (59) tulid Moskvast, peaaegu esietenduselt ja lendas New-Yorki. Vahepeatus Tallinnas oli seotud teatritegemise plaanidega Eestis. Eesmärgiks kohtuda produtsent Märt Meosega.

Mida sa Moskvas tegid?

Ma lavastasin kaasaegse Ameerika näitemängu, mille kirjutas noor ameerika näitekirjanik Annie Baker (32). Ta on oma maa näitekirjanikest praegu üks parimaid. Näidendi originaalpealkiri on „Circle Mirror Transformation“, vene keeles siis “Зеркальное превращение по кругу“.

Moskvas esietendus näidend nime all «Начнем все сначала» („Alustame kõike algusest“). Lavastus esietendus tõesti just äsja, 11. aprillil (me ajame juttu 18. aprillil Tallinnas Vene teatris ‒ MM) Moskva kunstiteatris.

Millest see näitemäng räägib?

Mitte millestki.

Loe edasi Saage tuttavaks: Adrian Giurgea teeb teatrit, sest keeldub olemast üksi →

Teatrikülgede küsimustele vastab harrastusteatri lavastaja ja tõlkija Tiit Alte.
 

Miks inimesed tegelevad harrastusteatriga?

Siin on palju põhjusi ja… nüüd jõuame alguse juurde tagasi. Esimene on aegade side. Eestis on juba ligi sada viiskümmend aastat harrastusteatrit tehtud ja see on auväärne traditsioon. Omavaheline suhtlemine ja kooskäimisrõõm kuuluvad ka muidugi asja juurde. Aga mitte ainult. Kindlasti on inimesed, kes harrastusteatritesse satuvad, need, kes ei lepi väljakujunenud olukordadega, kelle südamel on asju, mis tuleb teistele välja öelda, kellele kõik ei ole ükskõik. Kõigeks selleks annab teater oma võimalused.

Ja mis peamine ‒ muidugi armastavad kõik teatrit. Harrastusteater on Eesti professionaalse teatri alustugi. Kui me kujutame endale ette püramiidi, siis harrastusteater on selle püramiidi alus. Sellelt aluselt kasvavad välja nii teatrivaatajad kui -tegijad. Ilma aluseta läheb iga püramiid uppi.

Loe edasi Ilma aluseta läheb püramiid uppi →

Viis aatat tagasi tehtud intervjuu on täna tähenduslikum kui siis. Uku Uusberg on viie aastaga teinud erinevates Eesti teatrites viisteist lavastust.  Nii nagu see intervjuugi juhtuvad Uku maailmas asjad pargipinkidel. Nii tema esimese lavastuses “Loomaaialugu” kui viimases “Paplid tuules” on üks tähtis tegelane pink pargis.

Mul on üks kindlasti üle kümne aasta tagune mälupilt, mille räägin äsja teatrikooli lõpetanud Uku Uusbergile.

Kõik sünnib Raplas. Miskipärast tundub, et väljas sajab vihma. Kultuurimajas on amatöörteatrite festival nimega „Mitteteater“. Ja siis mingil etenduse vaheajal teeb keegi, ilmselt oli see sinu isa Valter, mind tuttavaks väikese poisiga, kes mulle käe pihku pistab usaldavalt ja ütleb, et temast saab kord näitleja.

Mäletan, et mu mõttest käis läbi, et ei tohi ühe väikemehe unistust lõhkuda. Ei mäleta, mida ma sulle ütlesin selle peale, aga tean, et mõtlesin siis: see aeg on nii kaugel veel, et jõuad kümme korda ümber mõelda. Täna on mul hea meel, et sa ümber pole mõelnud nende aastate jooksul.

Uku, on sul meeles, miks sa tahtsid näitlejaks saada just?

Ma ei tea, kust see unistus tuli. Mõtlen – see on sellest, et olen keskmine poeg.

Loe edasi Uku Uusberg – noor lavastaja ja näitleja – tavatult täiskavanu →

Lavastaja Roman Baskin lavastab suvel Shakepeare´ „Hamleti“ Üllariga peaosas. Ta ütleb: „Hamleti ja Saaremäega on nii, et ma olin tema lavakasse sisseastumise ajal saalis, kui Koma (Kalju Komissarov MM) küsis, mida tahate elus mängida ja tema, poiss Kohtla -Järvelt, vastas kõhklemata: ainult Hamletit!

Arvan, et Üllar on üks väheseid näitlejaid Eesti teatris, kel on see nn sotsiaalne närv olemas. See ongi esimene põhjus. Teiseks on tal viimane aeg seda teha. Sellise kaliibriga näitleja võiks ikka selle rollide-rolli ära teha.“

Üllar Saaremäe on Rakvere teatris töötanud 17 aastat. Nüüd öösel ta küsib: Kas Muusikaakadeemia lavakunstikool koolitab näitlejaid Tallinnale või Eestile?

Plaanisin kirjutada oma kolmest päevast Rakveres. Sellest, kuidas teater ja teatrikohvik on erinevate Eesti teatriinimeste kohtumispaik ka. Kuidas seal on maitsev söök. Kuidas teater väikelinnas on kultuuri kohalolemise kants. Kuidas see tähtis on. Ja siis rääkisin teatri kunstilise juhi Üllar Saaremäega ja tuli valida, mille juurde jääda. Üllari juttundus me linnastuvas vabariigis ülitähtis jutt just nüüd.

Me jutt on räägitud reede öösel, pisut enne keskööd. Väikeses majas peetakse veel Tennessee Williamsi näidendi “Suvi ja suits” esietenduse pidu.

Teatrikohvikus laulavad Rakvere inimestele Kadri Voorand ja vokaalansambel Estonian Voices. Üllar tuleb “Meresõitja” väljasõiduetenduselt, sel õhtul mängiti Rae kultuurikeskuses.

Kui palju sa kaasa mängid koduteatris?

Sõltuvalt kuust. Mingi 6-10. Karmimatel kuudel 14‒15 etendust kuus. Üle päeva.

Paratamatus või sa oled nii ise tahtnud?

Kunagi, kui ma tulin siia, siis kultuuriminister Jaak Allik ütles, et mine, võta see teater! Ütles kõigepealt, et talle on kamikadzed alati meeldinud ja siis andis kaasa sellise soovituse: „Võta teater, aga võta see kui näitleja.“ Vastukarva sellele ütles õpetaja Kalju Komissarov, et võta, aga esimesel aastal ära tee midagi, vaata, kuidas masin tööle hakkab. Aga ole sada protsenti kohal kõige juures, mis toimub. Saad pildi selgeks.

Läks nii, et ma tõesti pool aastat ei teinud midagi. Siis tegin ühe lavastuse ja mängisin ka ühe rolli. Hooajad on olnud erinevad. Üks-kaks rolli aastas olen teinud. Praegu on nii, et lavastust “Oskar ja Roosamamma” mängime juba seitsmendat aastat. “Majahoidja”, Undi viimane, seda mängime küll harva, aga ta on juba 12 aastat repertuaaris.

Olen ühtpidi õnnelik, et nii on läinud. Teistpidi ei ole ka. Sest vaata, peanäitejuhina täna õhtul noore lavastaja esimesel esietendusel oleks võinud ju kohal olla. Mitte mujal ise mängida. Vahel ajan kandu vastu ka. Erandlik on see küll kogu Eesti teatripildis.

Loe edasi Üllar Saaremäe: „Aga kuniks püssirohtu jätkub – tuld! →

Mait Joorits läinud suvel Pivarootsis. Noormees mängis seal Raivo Trassi suvelavastuses Kaalu (lapsepõlveaegne hüüdnimi) Ristikivi, kellest sai hilisem suur kirjanik Karl Ristikivi. Ma siis kirjutasin: „Näitleja Mait Joorits, kes tahabki, virts varvaste vahel lirtsumas, kirjanikuks saada. Tahab päriselt, mitte ei mängi seda, et tahab.“. Foto: erakogu

Rakvere teatris esietendus näitleja Mait Jooritsa (27) esimene lavastus professionaalses teatris. Tema esimene valik oli klassikuks saanud näitekirjanik Tennessee Williamsi (26. märts 1911 – 25. veebruar 1983) 1948. aastal kirjutatud näidend „Suvi ja Suits”.

See intervjuu on tehtud Rakvere teatri kohvikus neli tundi enne esietendust 1. märtsil 2013. aastal.

Mait, kas sa enne Guatemaalasse sõitmist juba teadsid, mida lavastad, ja tegid isegi proove juba?

Jah. Meil oli trupiga eelmise aasta detsembris viis lugemisproovi ja siis ma sõitsin Guatemaalasse, kohe järgmisel päeval.

Oli nii plaanitud, et selline mitte mõtterännak, vaid päris reis jääb lavastusperioodi sisse?

Muidugi. Ma plaanin oma elu umbes aasta otsa päevapealt ette. Ja ma siis tean, et tuleb see periood, siis see. Muidugi oli Guatemaala reis puhkus, aga ma ei ole päevagi endale planeerinud sellist aega, kus ma midagi ei tee, et logelen niisama. Ja ega sellist aega ei paista tulevat ka enne selle aasta septembrit.

Loe edasi Mait Joorits: Lavastaja peab olema kannatlik nagu hüppevalmis kass →

Klaudial on iga päev sünnipäev – noorte unistamine on Kultuuriakadeemia tudengite käes lavastuseks saanud. Foto: Ugala teater

See lugu ilmus esmalt ajalehes Maaleht.

Üle pika aja oli Ugala teatris olles märgata lootusrikkust.

Repertuaariteatri Ugala ühiskonnakriitilise lavastuse „Ladu“ lõpus laulab noor Tõnu Tepandi otse kui mälestusena nõuka-ajast, teatades: “Elu on liiga lühike ja liiga kõrgelt üle pea…” Lugu ise on pärit Jaan Toominga ja Virve Aruoja filmist “Lõppematu päev”, mis tehti Eesti Telefilmis 1971. aastal. Sõnad, kus ka küsimus “milline mees ma olen?”, kirjutas Paul-Eerik Rummo.

Ses Ugala teatri loo esimeses lauses on sees niipalju informatsiooni, et sellest saaks omakorda pika loo. Aga ma sellest ei kirjuta. Hoopis tahan öelda, kuidas see Tepandi laul mind teise Tepandi laulu juurde juhatas ja see mu meelest tänast Viljandi teatri olekut hämmastava täpsusega iseloomustab: „Maa meie Ema!/Ilm meie Isa!/Meie oleme teie lapsed!/Kuduge meile valgusest rüü!//“. Laulu pealkiri on “Taevatelgede laul”. Indiaanlased olla nii mõelnud ja selle alles laulnud tänasekski.

Ehk peaks siingi seletama, miks ma Ugala teatri tänast aega valgusest rüü kudumise ajaks mõtlen. Parema meelega ma ei sõnastaks. Vaatasin Ugalas kolmel päeval nelja etendust ja ühtegi ei jätaks nüüd näinuna vaatamata. Veel rõõmsam olen lavataguste kohtumiste ja kuulamiste üle.

Loe edasi Kuduge neile valgusest rüü… →