Fotod: Urmas Volmer

Viljandi Kultuuriakadeemia direktori, folkloristikadoktor Anzori Barkalaja (1968) kirjutatud luuletusi laulavad paljud tänased noored lauljad. Sellest me siin temaga otse ei räägi. Seda, mis mehel luulekeeles öelda on, võite näiteks kuulata Liisi Koiksoni viimaselt plaadilt „Vaikne esmaspäev“ või UMA ja Iris Oja plaadilt “Peidus pool”.

Anzori, oled viimastel aastatel vähem avalikult, ajakirjanduses, rääkinud omi mõtteid?

Nojah. Eks sellel on oma põhjus ka.

Mis põhjus see on?

Sellest ei ole tolku. Paremal juhul vihastad mingid tüübid välja ja tõmbad häda kaela inimestele, kes sinust sõltuvad. Võib-olla see on vanusest ka tingitud, olen õppinud oma energiat säästlikumalt kulutama. Enamasti ma tahaks kirjutada siis, kui mul midagi öelda on ja kui sellest, jah, mingit tolku oleks. Hakkasin hõredamalt esinema, kui märkasin, et öeldust pole kasu.

Kuidas sa saad, sul on mõtteid…

…mul ongi…

…mõtted on jagamiseks, head mõtted.

Ma suunan oma mõtted tegevusse, suunan nad sellistesse asjadesse, mis ehk päriselt seal pinnavahus ei kobruta ja on pigem püsivama väärtusega.

Näiteks?

Kultuuriakadeemia erinevate suundade arendamine. Rahvusliku käsitöö osakond on viimase kümne aastaga teinud kohe mitu arenguhüpet.

Näiteks ka visuaalse emakeele kontseptsiooni kasutuselevõtt. Pärimuse tagasitoomine üldisesse kasutusse selle kaudu, mida me silmaga näeme. Vanade tehnoloogiate säilitamine, vähe sellest ‒ ka uute tehnoloogiatega sidumine. Need on sellised asjad, mis lähevad inimestele palju rohkem korda kui üks või kaks ajaleheartiklit, mis on ülehomme juba unustatud.

Kui lehes ei ole arukaid kultuurilugusid, jääb sinna alles igavesti see, mis kultuuri kahjustab. Sõdimine raha pärast ja kultuuriinimeste omavahelised kismad. Mitte see, et kultuuriakadeemias edendatakse me visuaalset emakeelt. Muide, mida see tähendab… ma ei tea, ei ole seda me lehtede esikülgedelt lugenud?

Meil on ka avalike suhete talitus ja eks nemad ka teavitavad ajakirjanikke sellest, mida siin majas tehakse. Lõpliku valiku, mis satub ajalehtedesse, teevad aga ju lehtede toimetajad. Kuna me ei paku piisavalt põneval moel verd, higi ja pisaraid, see enamasti ei jõuagi sinna.

Meie info liigub praegu Näoraamatu kaudu, liigub inimeselt inimesele, suulise pärimuse teel. Vanad traditsioonilised infoedastusviisid, kirjad ja lood… on osutunud vähemalt minu akadeemias olemise jooksul…

Loe edasi Anzori Barkalaja ja esivanemate eluterve pärandus →

Siim Kallas.

Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas teatrist, kirjandusest, rahast ja kultuurist.

Siim Kallas, te ei pidanud väga heaks mõtteks ajaloo tõlgendamise teatristipendiumi andmist NO99 teatri lavastusele “Reformierakonna juhatuse koosolek”. Ütlesite, et olete seda lugenud ja jäi meelde ka see, et teie väitel seal kindlasti nii ei ropendata, nagu see NO tekstis kirjas on.

See ei olnud minu jaoks, jah, just väga hea mõte. Miks? Vaadake, kui minna raamatukauplustesse, siis seal on ühtedel riiulitel ajalugu ja teistel päevapoliitika ehk siis inglise keeles history ja current affairs (päevakajalised teemad, päevateemad ‒ MM). Neis viimastes on massiliselt raamatuid Putinist, Obamast jne.

Mul on siin oma raamaturiiulis, kus kõrval ma istun praegu, neid ka palju. On kunagi ostetud ja, kui neile praegu sisse vaatan, ei leia sealt ajaloolist väärtust. Neid pole mõtet lugedagi, sest mingisugune pikem ajaline distants peab olema. Ses mõttes, ma arvan, see NO tekst ka ei ole veel ajalugu. Ta minu jaoks ei vasta ajaloo kriteeriumile veel, ükskõik kui teravad ja huvitavad ja kui õiged need päevakajalised asjad on. Kui on võimalus valida, siis võtan history ehk ajaloo poole.

Loe edasi Rahas on poeesiat, ütleb Siim Kallas →

See lugu ilmus eile Postimehes, aga palju lühemana.

Mina olen sellel pildi servas kuklaga, Marat Gatsalov seletab, Oleg Loevski kuulab.

Pildistas Viio Aitsam.

Teatrit peensusteni tundev Vene teatritark Oleg Loevski räägib elusat elust, kunstist ja uuest dramaturgiast. Räägib muutumisest ja tähendustest. Räägib dvišuhhast.

Oleg Loevski, maailm on muutunud pragmaatiliseks. Kas Venemaal on noori hipisid täna veel?

On hipid, ei kao nad kuhugi. Hipid ongi vastus pragmaatikutele. Inimesed võtavad pragmatismi kergemini omaks kui vabadust, idealismi. Pragmatism, logistika, karjäär ja mugavus – kõik tahaksid elada nagu klantsajakirjas. Ikka tahaks olla igavesti noor, purjetada oma jahiga, juhtida oma luksusautot ja elada igavesti noore naisega. Mis selles halba on? Mitte midagi. Vaid see, et nii ei lähe enamasti! Ma olen realist.

Nooruses on vaja olla hipi, unistada vabadusest, aru saada, mis see on. Teater on vastus ja vastasseis pragmaatikale. Venemaal suletakse teatrikoole. Öeldakse, et need pole efektiivsed. Pragmaatikud klaarivad vahekordi loomevabadusega ja tahavad seda kontrollida. Kontrollida loomingut on naeruväärne.

Riigi ülesanne on aidata inimesel ennast teostada, mis tahes seaduslikul eluala. Kui on inimesi, kes tahavad teha teatrit ja seda õppida, peab riik neid toetama. Pragmaatikud kahjuks ütlevad, et milleks meile näitlejad ja lavastajad, meil on vaja lukkseppi ja insenere, kaevureid on vaja. See ei ole õige. Ka siis, kui vaatajad nõuavad selliseid muinasjutte, millega ollakse harjunud, on teatri kohus rääkida sellest elust, mis on aknast välja vaadates. Elust nende probleemidega, mis on maailmas, mida tunnevad inimesed. Et inimene saaks leida iseend ja väärikamalt seda elu elada.

Kas te seekordne Eestisse lendamine on seotud sellega, et hoiate endiselt me vastse Vene teatri kunstilise juhi Marat Gatsalovi tegemistel silma peal?

Tegelikult jah, me tõesti Maratiga sõbrustame, oleme koos tööd teinud. Ma sõitsin tema juurde ka väikesesse linna Prokopjevsk, kui ta oli sealse teatri kunstiline juht ja lavastaja. Ma rõõmustan ta edu üle. Teisest küljest ‒ on ju selline poliitiline seadus, et see, kes sind aitas, on parem silma alt ära koristada. Ja Marat peab nüüd mind ka oma pildist välja lõikama, et mitte tunda kohustust olla tänulik.

Mis see on, mis Marati teeb lavastajaks, kes teistest eristub?

Temas on liidri omadused, pealavastaja omadused. Ta julgeb võtta vastutuse. Ta võib teha teo ja ka vastutada. Ta lavastused mulle meeldivad. Aga teatriga, etendusega on nii, et ta on täna hea ja homme võib olla halb. Lavastamine on pikamaajooks. Meil ikka armastatakse öelda pärast seda, kui lavastajal mõni lavastus ebaõnnestub, et ta on vaja vallandada. See ei peaks nii olema. On vaja mõista, et teater on tee, mida mööda on vaja minna, minna, minna…

Marat on ehitaja tüüpi inimene. Ta on veel noor, natuke rahmeldav oma ehitamises, aga ta on karakteriga ja just vastutusjulgus on see, mis teda teistest eristab.

Ta on hea inimene, see on ka tähtis. Ta ei lase inimestel ennast käest lasta ja aitab siis, kui keegi väga hätta jääb. Tähtis on, et ta oma energia keskendab tähtsamale, öeldes, et ma ei ole teile ülemus, vaid sõber, aga olen ülemus ka.

Loe edasi Kaasaegne näidend on kaasaegse ühiskonna diagnoos →

Priit Võigemast.

Õnnelikud juhused on õnnelikud juhused. Juhtus nii, et just samal päeval, kui olime Priit Võigemastiga leppinud kokku inervjuu kontserdi Sündinud Raplamaal tarvis, juhtuski…

On 5. november 2012, kell on pisut kolm läbi. Tallinna Linnateatris tuleb mu juurde Evelin Võigemast ja ütleb, et Priit tuleb küll, aga jääb veidi hiljaks. Ta teeb proovi, õhtul on ta lavastatud „Hamleti“ etendus. Lavastus on äsja esietendunud ja seega pole proovimises uudist, on loomulik.

Pisut hiljem Evelin seletab lähemalt, mistõttu mina ei saa veel pisut hiljem Priidult (tal on seljas Hamleti esimese vaatuse kostüüm ja käes tekstiraamat, lavastus kestab 3,5 tundi ja peategelane on laval pea kogu selle aja. MM) küsimata jätta:

Sul on täna esietendus?

Jah, mul on täna esietendus.

Kas sa hommikul teadsid seda?

Ei, ma ei teadnud.

Miks sul on täna esietendus?

Sellepärast, et Alo Kõrve, kes mängib Hamletit, on vigastanud oma selja. Käis arsti juures ja tehti talle süstid, aga selgus, et ei aita. Ja selle asemel, et etendus ära jätta, võtsime vastu siukse otsuse, et ma siis teen “püstoli”, nagu teatrikeeles seda nimetatakse.

Oled sa kunagi mõelnud sellele, et mängid Hamletit?

Olen ikka, olen ikka, jah, aga mitte nii ootamatult.

Lavastades…

… lavastades ma mängisin kõik rollid läbi. Kaasa arvatud Ophelia ja Gertrud. See on tore näidend ja ma ei tahaks seal loobuda mitte ühestki rollist. Ma oleks valmis… ma oleks nõus seal mängima igaühte, kaasa arvatud Ophelia ja Gertrud.

Oskad sa mõelda nii ka, et Raplas sündimine, kasvamine ja koolis käimine on kuidagi põhjuseks ja on mõjutanud seda, et sa täna Tallinnas Hamletit mängid?

Jah, kui me niivõrd veidralt laseme oma mõttel lennata. Olgem täpsed ‒ ma olen Alust, Alu ja Rapla vahe on kaks kilomeetrit. Kaks ja pool kilomeetrit, aga sisemine vahe on küll natukene suurem.

Kui mõelda „Hamleti“ peale… eks mul keskkoolist on väga vähe meeles. See on tõesti nagu mäluauk, aga ühte hetke ma mäletan küll: kui meil anti valida, kes tahab mingit raamatut lugeda ja selle kohta analüüsi kirjutada, siis juhuslikult sattus minu kätte „Hamlet“. Ja sellest ma siis ka kirjutasin. Kui ma nüüd tagantjärele mõtlen oma keskkooli kirjandite ja selle vähese mõttetegevuse peale, mis ma sellel ajal mõtlesin, enda süül muidugi, siis see (kirjutamine) oli üks väga oluline moment minu jaoks. Teadmata üldse või omamata mingisugust fantaasiat või kujutlust selle kohta, et ma võiksin tahta saada näitlejaks.

Noh ja siis muidugi Krista Olesk ja Kooliteater ja Uku (Uusberg).Paratamatult see kõik kuidagi märkamatult juhtis mind sellele rajale.

Loe edasi Valmisolek on kõik. Priit Võigemast tegi teatriajalugu →

Urmas Lennuk. Lähedalt.

Tartus sajab lund. Urmas Lennuk tuleb Rakverest. Seal on tema pere. Vanemuise teatris on vaba päev. Lennuk on selle teatri draamajuht. Urmasel süda valutab, täna. Hiljem on mul tunne, et meest vaevab koduigatsus.

Aga see on hilisem mõte, hetkel on ta just teada saanud, et näitlejal, kes haigena 600 inimesele mängis, võib olla kahepoolne kopsupõletik.

Ära muretse?

Ükskõik, kuidas keegi raha loeb. Aga teatri juures, ma arvan, on ka need inimesed, kes raha loevad, ikkagi kõige õnnelikumad siis, kui tekib niisugune teema, kus ei ole sest rahalugemisest suurt tolku. See on hästi kummaline. Ega teatris ei ole keegi üle makstud. Teeniksid nad (näitlejad) raha, siis võiks ju aru saada, miks nad oma tervise ja perega riskivad. Aga siit ei teeni ka seda. Lihtsam oleks ju meelelahutuses tegutseda.

Loe edasi Urmas Lennuki koduaigatsus →

Palju õnne sünnipäevaks 4.detsembril Tõnu Kark. Pildil on Tõnu puhas eestlane, näidendis “Eesti matus” . Tõnu on selles etenduses lavale astunud kohe varsti 200 korda. 187.etendusel tegi ta oma osa nii ilmse mõnuga, et see energia jõudis rõdu viimastesse ridadesse.

Foto: Teet Malsroos

See intervjuu ilmus väikeste kärbetega esmalt ajalehes Maaleht.

Näitleja Tõnu Kark (65) on teatris mänginud sadakond rolli, kinos üle kuuekümne. Enamus neist on suured rollid, mitte sutsakad. Pärast 2008. aastal esilinastunud filmi “Detsembrikuumus”, kus Kark mängib suureks kindral Ernst Põdderi ja teeb rollist ühe peaosa, on ta enda sõnul öelnud ära seitsmest-kaheksast filmirollist. “Ma pole ära öelnud sõna otseses mõttes, aga olen öelnud, et ma ei oska selle rolliga midagi teha. Olen küsinud, et kui lubad selle rolli väänata natuke teistsuguseks, et saan talle mingisuguse juurika all, et ta kasvama ja elama hakkaks, siis teen. Seda võimalust ei ole aga antud. Ainult raha pärast ka ei ole tahtnud teha. Las teised poisid ka mängivad.”

Kui talle pakun, et räägime oma juttu ja siis ma kirjutan selle üles, saadan talle näha ja ta saab selle, mis ei meeldi, maha tõmmata, ütleb ta, et ei tõmba tema seal midagi maha. “Naine tõmbab, kui tahab. Me rääkisime sellest, et jälle hakatakse küsima, kuidas sa filmi sattusid jne. Kõik on seda kuulnud juba. Mootorratta jutt ja muu.” Ütlen Tõnule, et naised ongi targad ja küsin:

Millal sina sellest aru said?

Naisega koos elamine ja hästi läbisaamine on suur kunst. Kes seda kunsti ei valda, see kaua vastu ei pea.

Anekdoot on selline: mees ja naine, neil on kuldpulm ja siis küsitakse, et kuidas te…

… tean seda lugu, see on vana lugu tegelikult. Mitte kuldpulm, aga juba briljantpulm. 75 aastat koos elatud ja ise olid nad juba mingi 95. Siis reporter küsitles. Kuidas elu läheb? Mida? Ah? Kuidas elu läheb? Mis sa räägid, pojake? Ma küsin, kuidas elu on läinud? Hästi läheb! Kas on seesama lugu…?

Räägi.

Riielnud ka kunagi olete? Ah? Mis asja? Pahandusi on olnud? Ei ole olnud pahandusi. Ärge nüüd, nii pikk elu seljataga. Jaa, üks alguses oli ikka küll. Me siis sõitsime kirikusse laulatusele ja hobune komistas kivi taha ja siis vanamees ütles„üks“!

Käisime laulatusel ära ja tagasiteel hobune komistas uuesti sama kivi taha. Vanamees ütles „kaks“. Võttis jahipüssi ja lasi hobuse maha.

Mina hakkasin karjuma, et mis sa tegid, rumal inimene, kus su aru on!!! See me ainuke hobune. Vanamees ütles seepeale „üks“ ja võttis püssi kätte. Pärast seda meil enam pahandust ei ole olnud. (Naerame mõnuga.)

Loe edasi Palju õnne argipäevaks, Tõnu Kark →