Läbi kõigi Eesti nüüdse isesvuse aastate on just Ülo Vooglaid see, kes me riigi ja oma kunagiste aatekaaslastegi suurte läbikukkumiste puhul aidanud selga sirge hoida. Tas ikka jätkub jõudu öelda, et mõtleme ja tegutseme edasi, sest teist Eestit ei ole.
Vooglaidude Keila jõe käärus asuva kodumaja nurgas kasvab kahar täies elujõus kuusk. Üksik puu, kes asetub süsteemi koos looga. 1992. aastal tuli isesesvuse taastanud Eesti esimesse Riigikogusse, mille liige Ülo Vooglaid oli, Soomest jõuluvana ja kinkis igale saadikule imepisikese, nii 2 sentimeetri pikkuse kuusetaimekese. Ülo Vooglaid pani selle keldriaknale kevadet ootama ja siis istutas maha, tänaseks on puu majakõrgune.
Päev enne Eesti iseseisvuse taastamise aastapäeva ja 10 päeva enne oma 80. sünnipäeva küsib Ülo Vooglaid mult, kas lugesin ta mõtteid arvamusfestivalist. Ma lugesin ja olen temaga üsna ühte meelt, et tore on kokku saada, arutada ja arvatagi, aga küsimus on, mis saab edasi. See ka, et infomüras olulist märgata on raske.
„Muutmine on keerukas, aga muutmisest palju keerukam ja olulisem on selle kõige hoidmine, millele tänu saab toimuda iseregulatsioon ja püsida järjekestvus,” kirjutab Ülo Vooglaid. „Lõmpsimine jm meelelahutuslik tegevus on omal kohal seni, kuni see ei hakka domineerima ega muutu tõeliste probleemide (põhjuste) varjamise vahendiks.“ Loe edasi Viimane mohikaanlane ehk Ei ole teist Ülo Vooglaidu →

Lavastaja Sergei Potapov Mari Lillest: Mari on vapustav inimene. Ma jälgin teda vahel laval, ta mitte sekundikski ei kaota tähelepanu, on kohal iga hetk, ka siis, kui tema ei ole esiplaanis. Vanaema ei ole väga suur roll tekstiliselt, aga tema esituses… isegi istudes on ta täidetud, on huvitav. Noorematel näitlejatel aegajalt juhtub, et pinge ja tähelepanu kaob, Mari Lillel mitte kunagi. Mingid pisikesed nüansid on tal, mis teevad näitlejast meistri. Meie näiteseltskonnaga ühines Mari hiljem. See, kuidas ta kohe truppi sobis, sulandus, on omaette ime.

Kõik pildid Mari Lillest lavastuses “Libahunt”, tegi Mats Õun.

Näitleja Mari Lill saab detsembris 70. Nagu tema viimatises rollis, August Kitzbergi näidendi „Libahunt” vanaemas, on Mariski olemas kordumatu vägi ja sära. Tal on kaks tütart ja viis lapselast. Ta kannab ruudulist soget.
Enne kui ma midagi küsida jõuan, kraamib Mari Lill kotist välja mõned vanad fotod. Oma emast ja vanaemast. Ühe pildi kohta käib kommentaar, et see on tehtud temast täpilises kleidis 1954. aastal. Ta ema töötas siis Eesti Naise (hilisem Nõukogude Naine ‒ MM) toimetuses, ta isa oli Siberis ja pilt ilmus allkirjaga „Õnnelik lapsepõlv”.
Neljandat põlve tallinlanna elab 2009. aastast maal, Andineemel, kohas, kuhu isa kunagi ehitas suvila. Loe edasi Mari Lille äratundmine laval ja elus →

Jakuudi lavastaja Sergei Potapov räägib Viinistus mere ääres Eestist ja oma tööst lavastusega „Libahunt“. Kohe on algamas selle lavastuse teine etendus.
Sergei Potapov on mulle varem öelnud, et vaatab võimalusel oma lavastusi, jälgib publiku reaktsioone ja sätib selle järgi tehtut täpsemaks. Oma „Libahunti“ näeb ta Eestis kolm korda.

Mõne päeva pärast sa sõidad tagasi pea 10 000 kilomeetri kaugusel asuvasse koju Jakutskis. Mis sind Eestis üllatas?
(Sergei ei vasta, vaatab merele. Ma proovin ta vaikimist, seda pausi mitme küsimusevariandiga lõhkuda, aga paus ja vaatamine kestavad. Kuni küsin hoopis uue küsimuse.)

Sa siia lavastama tulles kartsid?
Muidugi ma kartsin. Kartsin oma kujutlustes kohtumist kinnise, oma tunnetes tagasihoitud rahvaga. Tuli välja, et see tunnete tagasihoidlikkus on teis olemas. Sain teada, et eestlased avanevad näitlejaid aplausiga tänades. Loe edasi Kitzbergi „Libahunt“ on mõistetav kõikjal, kus elavad hundid →

Sergei Potapov

Pildistas: Mats Õun

•Lavastaja ja režissöör Sahha vabariigist
•Sündis jakuudi külas 1975. aastal; saab jaanipäeval (Eestis olles) 40-aastaseks.
•Vanaisa oli šamaan, isa on ökonomist-raamatupidaja, ema jakuudi keele ja kirjanduse õpetaja.
•Tal on kaks last, poeg ja tütar, mõlemad suhtlevad sahha keeles.
•Töötab Jakutski akadeemilises draamateatris lavastajana. On olnud ka selle teatri näitleja, peanäitejuht. Näitlejaks õppis Jakutskis, lavastajaks Moskvas.
•Ütleb end armastavat oma lavastusi nagu lapsi. Jälgib nende kasvamist, täiskasvanuks saamist ja vananemistki. Armastab vaadata oma lavastusi koos publikuga, et siis publiku reaktsiooni järgi neid kohendada. Lavastusi on teinud üle kolmekümmne. Lisaks filmid.
•On õpetanud teatrikoolis, kuid katkestas selle töö, sest tundis, et annab endast rohkem kui tagasi saab. Unistab uuest näitlejate põlvkonnast, kes ei ole enam mõjutatud nõukogude ja vene teatrikooli traditsioonidest. Kavatseb võtta teatrikoolis oma kursuse ja noori selles suunas õpetama hakata.
•Juhib tähelepanu kliima soojenemisele. Siberis sulab igikelts ja talved pole enam nii külmad. Ta lapsepõlve jääb aeg, mil talviti võis õhutemperatuur ka üle 60 miinuskraadi olla. Loe edasi „Libahunti“ lavastav jakuut: Võib-olla on see näidend teie rahvale hoiatuseks →

Tänapäeva psühholoogid mõõdavad emotsioone ja tunnistavad, et suur osa psüühikast toimib väljaspool teadvust.

Kohtusime psühholoogiadoktor Andero Uusbergiga Tartu ülikooli vanas kohvikus, mis nüüd Oleg Pissarenko käe all on Jazzmuusika klubi. Ses saab ühe euro eest hommikusööki. Mulle seal pööraselt meeldib ‒ nii eurone hommikusöök kui muusikavalik.
Ütlen kohe ära, et kohtuma läksin huviga teada saada, kuidas teater inimesteni jõuab, mis seaduspärad seal töötavad, aga me jutt läks kiiresti sinna, mismoodi üldse tänapäeval psühholoogid meid, inimesi uurivad. .

Siin on hea istuda. Kuidas psühholoogid seletavad sõna „meeleolu”?
Esimesena tuleb pähe, et meeleolu ei ole sama, mis emotsioon. Emotsioonil on alati mingi objekt, mis teda põhjustab, ta on alati reaktsioon millelegi. Meeleolul on olemas samad komponendid, mis tekitavad emotsiooni, aga need ei ole nii selgelt mingi objektiga seotud.

Äkki tood mõne näite?
Hirmu ja ärevust emotsioonina tekitab näiteks see, et mõtled raske vestluse peale ülehomme hommikul. Sa tead, miks hirmu tunned.
Ärevus meeleoluna on seisund, kus paned keskkonnas tähele ohu märke. Pingetase ja vererõhk tõusevad, aga need kehalised sümptomid ei ole vähemalt teadvusele kättesaadavalt ühest asjast põhjustatud. Loe edasi Psühholoogiadoktor Andero Uusberg: aju tunneb vale ära →