Papissaare sadamakai.

Kümme aastat tagasi septembris ilmus Maalehes lugu, mille pealkirjaks “Jutuajamine purjede all. Kuidas me Bibbi ja Jaaniga Vikatist Papissaarde purjetasime”. Kümne aastaga on Jaan muu hulgas ümber maailma purjetanud, elab Vilsandil ja saab 24. märtsil 50aastaseks.

Jaani naine Margit peab sellel kevadel täpselt samasugust juubelit. Mul on väga piinlik, kui Jaan seda nende Vilsandi suures köögis rõhutab. Maailm on seekord tõesti liiga meestekeskne.

Margit on tähtis Jaanile ja mulle. Ehk ka teistele. On tähtis nii päriselt, et see meeldegi ei tule tavaliselt. Kusagil 25 aastat tagasi, jälle oli kevad, Jaan ja Margit elasid Tallinnas, sattusin Vilsandile ja olin nende esimeses väikeses saarekodus ööd. Siis kaminasse puid võttes ühe nari alt leidsin kasettmaki ja kassetid, kuhu Jaan oli laulnud oma laulud. Ta ise sinna ette ütles tookord, et need laulud on salvestatud Margitile seks puhuks, kui ta saarel üksi toimetab…

Me räägime lihtsatest asjadest. Kalast, mis Vilsandi meres on ja kui kauaks on. Tursk neil tuleb võrkudesse juba ammu ja see olevat sama tavaline kui haug, mida ma mäletan kadunud kirjanik Heino Väli kalapüüdmiste ajast. Angerjat olevat vähe.

Majaka juures pakub ilmajaama Karla punast kala ja paar ehitusmeest, kes kuldsete kätega, on seal, ja uus saarevaht Piisk on puid ladudes maailma mõtestamas. Ega rohkem inimesi sel päeval, 13. märtsil saarel olegi. Siiski unustasin Vilsandi paadimehe Harri Hiiuväina, tema naise ja koera, nemad jäid ka saarele. Meri olla paar päeva tagasi veel jääga maadelnud. Palju hingamisruumi on seal majaka juures ja kevadisel saarel. Nii palju, et ei saa kuidagi seda vabadust lõhkuda.

Ma ei ole nii peegelsiledat merd kui nädlatagusel neljapäeval Papisaare sadamahommikus näinudki. Luikede veest taevasse tõusmise tiivalöögid lõhestavad õhku ja vaikust.

Loe edasi Saladuslik saar ja tammitagune Jaan Tätte →

Tuulte pöörises.

6. veebruaril põleb Kullamaa surnuaial kuuskümmend küünalt nelikümmend kuus aastat elanud näitleja Aare Laanemetsa auks.

Arvan, et see oli siis, kui tegime Lihula linnusemäel „Libahunti“. Lavastaja Andres Lepik kutsus, et läheme Kullamaa surnuaeda. Me kuidagi ei seletanudki, et milleks. Kuskilt oli meeles, et see surnuaed on üks Eesti vanemaid ja sinna hakati matma inimesi juba keskajal. Kõige tuntuma sellekandi mehe, Sitakoti Matsi haua rõngasristi kiriku lähedal vaatasime ka, aga hiljem. Andres juhtis meid hoopis surnuaia teise serva, Aare Laanemetsa kõrge puust ristiga tähistatud hauale.

Mul ei ole sel päeval räägitu meeles. Nüüd küsin. Andres Lepik vastab: „Laanekas oli sõber! Laval me väga kokku ei puutunud. Aga ta oli aus tegija nii palju kui oskas, käitus oma reeglite järgi, mitte ei võtnud teiste omi üle.“ Saan Andresest aru, et Aare Laanemets ei olnud see inimene, keda me täna parima sõnaga diplomaadiks nimetame.

Loe edasi Kuuskümmend küünalt Kullamaal Aare Laanemetsale →

Tere, Andres Lepik

Saadan sulle oma aastalõpu küsimused 2014. aasta Teatrikülgede esimese numbri tarvis. Ühtlasi annan märku ka sellest, et taas on käes see aeg, kus järgmise numbri ilmumine ei ole sugugi kindel. Lihtsalt niisama, aga natuke kiideldes ka ütlen, et see number, kuhu tahan panna Eesti lavastajate uue aasta soovid ja mõtted, kannab numbrit 97. Alustan seega kaheksandat aastaringi. Jah, näed nüüd, arvutamine ei ole just mu tugevam külg, nagu kiitlemine ehk, alustan üheksandad aastat tegelikult.

Arvan, et sina oled üks vähestest, kes neid algusnumbreid ja kirjutamist võiks mäletada. Siis aastatega tuli veebivariant ja see, et KULKA toel trükiti lisatiraaž, mis me teatritesse tasuta jaotamiseks läks.

Vaat see KULKA tugi nüüd kadus. Põhjuseks kirjutati lehetoimetusele, et… ah, ma ei hakka seda sulle kaela valama. Sõnaga: seis on hõre, aga pole lootusetu. Vaatame, kuidas asjad lähevad. Minu soov oleks neid autorikülgi edasi kirjutada ja ka pisut laieneda, mahuliselt ja sisuliselt. Aga ma olen ikka olnud pisut sinisilmne. Soovin sulle head vana aasta lõppu ja ootan vastuseid uuel aastal.

Ette tänulik Margus

Loe edasi Kaks kirja argiste sugemetega, teatraalset siiski →

ˇ

Teatrikülgede aasta alguse küsimustele vastavad Eesti teatrite lavastajad.

1. Milline on te uusaastasoov Eesti teatrile? Miks just see?

2. Milline on lavastaja-, teatrimõte, mida võiks mõelda aasta alguses ja miks mitte kogu alanud aasta?

3. Milline on te järgmine lavastus? Miks just see?

Andres Noormets

1. Tihti räägitakse, et asjad või inimesed on sellepärast erilised, et nad on nii vanad või noored. Võib ju nii olla küll. Aga teatrist rääkides tundub ajamõõtme tähtsustamine kuidagi kummaline ja ebaoluline, sest sellesse kunstialasse on absoluutne ajalikkus sisse kirjutatud – tema tegelikku olemust saab kogeda ainult sündimise hetkel ja muul moel ei kunagi. Sellepärast soovin teatrile igavikpikka elus olemise hetke.

2. Ma tahan, et teatri keskmes on inimene. Mitte numbrid ja numbritevahelised suhted. Oluliste väärtuste numbriline kirjeldamine/numbriteks konverteerimine muudab kõik numbriteks ning paradoksaalsel moel tõeline väärtus kaob. Vabadus on väga oluline. Vabadus mitte takerduda vormidesse ja struktuuridesse. Vabadus, mis on tegutsemine. Vabadus egotsentrismist vabaneda ja realiseerida ümbritsevaid potentsiaale.

Mulle meeldib, kui inimesed on õnnelikud. Ma ei tea, kuidas teatrit peab tegema.

3. Järgmine töö/pooleliolev töö on Vampilovi “Hüvastijätt juunis”. See on lavakunstikooli lõpukursuse diplomitöö ja esietendused on Endla teatris jaanuarikuu keskel. Tekst on kirjutatud 1965 ja tegevus toimub ühes nõukogude ülikoolis keset õndsat nõukogude aega, aga lugu ise võiks sündida täna või homme: lapsepõlv/kool/ülikool saab läbi ja tuleb elama hakata/otsustama hakata/ise olema hakata. Suht sarnane olukord noorte näitlejate reaaleluga selle lavastuse tegemise/mängimise perioodil – võib olla, et sellepärast teemegi.

Jaanus Rohumaa

1. Et teatrirahvas hoiaks samamoodi kokku nagu siiani!

2. Teater ei peaks püüdma olla päevakajaline. Artaud´ kurjustas kunagi, et teater on muutumas labaseks kirjanduse ümberjutustamiseks. Nüüd on oht muutuda ajakirjanduse ümberjutustajaks. Jätkem endale privileeg ammutada etenduste ainet sügavatest kaevandustest!

3. Praegu ei tea veel.

Priit Pedajas

1. Teatrile häid ja meid erutavaid mõtteid. Küll siis on ka publikut!

2. Lavastajana õiget kõhutunnet! Mille muu järgi ma oskaks hinnata tänast aega. Teatri kunstilise juhina suuremat julgust noortele!

3. Teeme praegu Jane Bowles’i “Aiamaja”. Mõtlen ka üle pika aja jälle uue Kõivu peale.

Loe edasi Head uut teatriaastat 2014 →

Lavastaja, kes mängib teatridirektorit

Teater -Teater direktor Vladimir Gurfinkel (s. 1962, Ukraina) on elukutselt lavastaja. Ütleb, et direktorit ta mängib, et see on tema roll. Ja sesse osasse on mees sisse elanud iga oma keharakuga, kogu hingega.

Me kohtumised festivalil on ametlikud ja mitteametlikud. Sõltumata välisest vormist ja etiketist tuletab suure festivali üks juhte ja teatri direktor mulle meelde kavalat Veneetsia kaupmeest Shakespeare´i näidendist. Seda meest iseloomustab eriline mängumõnu, kiire mõtlemine ja otsustusvõime. Tundub, et teda jätkub kõikjale.

Alljärgneva jutu ajame siis, kui käib festivali lõputseremooniale järgnev sööming.

Loe edasi Kolm kohtumist lavastajatega Permis →

Tõnu Virve grimeerib oma uue filmi tarvis Ain Jürissoni. Pildi tegi Ervin Õunapuu 2013. aastal. Alljärgnev jutuajamine on aga aastast 2003.

Filmi ja teatrimees , legendaarne Tõnu Virve ütleb, et Nõukogude võim sai Eestis jalad alla 60 aastate sula ajal.

Kuuekümnendatel aastatel hakkab Nõukogude Liidu majandus kosuma. Eestimaa kodudest visatakse välja vana mööbel. Kõike moderniseeritakse.

Tehakse ruumi uuele arhitektuurile. Tartus õhatakse (ametlikus keeles «tasandatakse») sõjas purustatud «Vanemuise» teatri varemed – Eesti rahvuse sünni sümbol. Pärnu «Endla» teari varemetele hakatakse ehitama moodsat hotelli – kohale, kus kuulutati välja Eesti Vabariik. ERKI stiilipuhas maja Tallinnas «kaasajastatakse». Kõik vana tahetakse unustada. Draamateater saab Viktor Kingissepa ja Toompuiestee Juri Gagarini nime. Usk omariikluse taastamisse hakkab kaduma.

Põletatud kirjanduse ja hävitatud kunsti asemele luuakse uut kultuuri. Kujuneb nõukogude inimene. Nii hakkabki reaalne nõukogude võim jõudma ka okupeeritud Eestisse.

Kuuekümnendatel sündinud inimestest peavad saama helgesse tulevikku uskuvad nõukogude täisväärtuslikud kodanikud. Selle aja noorte mineviku mälu on hävitatud, side vanavanemate vaimse pärandiga katkestatud.

Praegu on nad neljakümnesed.

Räägime asjadest, millest ei räägita? Millest ei räägita?

Eesti Vabariigis, ka filmikunstis, ei räägita eestlasest ja eestlaste riigist.

Loe edasi Eesti on maja tee ääres →