Oleg Lojevski on teatritundja, kes oma paljudele tegemistele lisaks võttis vastu pakkumise olla Eestis Vaba lava esimene väliskuraator. Pilt on tähtis, sest tema ees ja selja taga on Varbola linnus, mida keegi, kaasa arvatud venelased kunagi vallutada ei suutnud. Foto: Viio Aitsam

See jutuajamine leidis aset pärast noorte eestlaste rahvusromantilist etendust Rapla jõekäärus. Vaba vankri vennaskond rääkis loo hirmudest ja nende ületamisest.

Oleg, maailm on muutumas ühetaoliseks ja ühenäoliseks…

…selline tõsine tõmme on küll keskmise poole. Keskmine ühetaoline kultuur, keskmine ühesugune toit, ühesugune maitse… Vahest kõige ärevamaks teeb mis tahes rahvaste keele ühtlustumine. Kõikidesse keeltesse on tulnud hamburgerid ja cheesburgerid, see omakorda tekitab hoopis teistsuguse suhtumise omakultuuri. Keel säilitab kõik. Keel on kultuurikandja.

Täna on sellele ühtlustumisele raske vastu hakata või sest eemale jääda. Me kõik oleme harjunud mingite euroopalike mugavustega ja kultuurilise mugavusega niisamuti. Et tulla tagasi või, hoopis vastupidi, minna edasi oma juurte juurde, selle juurde, mis on igas rahvuskultuuris unikaalne, omanäoline ja eriline, nõuab suurt pingutust. Suuri pingutusi õieti. Ilma selleta on olemas oht kaduda.

Jah, mulle tundub, et ka eestlastel on kadumisoht olemas.

Loe edasi Oleg Lojevski teatrist keele ja meelega →

Meister Lev Erenburgi (saab novembris 60-aastaseks) näitlejakursusele Peterburi teatriakadeemias said sisse 17 noort inimest. Kümme noormeest ja seitse tüdrukut, teiste seas ka kolm Eesti näitlejat: Jaak Prints, Kristo Viiding ja Hendrik Toompere noorem. Poiste konkurss oli kursuse võtnud lavastaja sõnul 30 ühele kohale ja naiste konkurss 200 ühele kohale.

Rääkisime meister Erenburgiga, kes Peterburis, Skype vahendusel 6. augustil. Juttu alustab tema, kuna intervjuu alguse ajaks olime juba mõndagi jõudnud ära rääkida…

Lev Erenburg: … sa küsid, kas juba tuntud näitlejad, kes alustavad minu juures, peavad alustama nullist. Jah, nad peavad. (Ülipikk paus) Aga see ei ole kerge. (Paus, siis kiiresti, sõnadel vahet jätmata) See on raske, see on raske, see on raske.

Loe edasi Lev Erenburg soovib olla kasulik Eesti kultuurile →

Vallo Kirs peab palgaläbiröökimist.

Vastab Vallo Kirs. ( Viljandis. Juuli 2013)

Lavastajadiplom?

Arvasin enne Viljandi Kultuuriakadeemiasse astumist, et lavastamist ei ole võimalik õppida. Küll aga on võimalik luua õppimiseks võimalikult soodus pinnas. See pinnas oli nelja aasta jooksul Viljandis olemas. Nüüd tuleb ennast vaid edasi arendada ja edasi õppida. Kool ehk õpetaski õppima. Lavastajadiplom iseenesest ju ei tähenda midagi. Nii nagu kaunis pilt kalasupist ei tee veel kõhtu täis.

Harrastusteater ja professionaalne teater?

Ma olen alates 7. klassist osalenud kooliteatris. Sealt sain ma julguse ja tahtmise ennast väljendada. Niisamuti sündis sealt soov ja tahe lavastada. Olen ka enne teatrikooli lavastanud ja mänginud üliõpilasteatrites, mida võib samuti harrastusteatriteks liigitada. Neid rühmitusi seob tihtipeale soov, vajadus ja tung ennast ühistes tegemistes leida ja avastada. Need on minu arvates ühed väga olulised inimeseks kasvamise meediumid.

Professionaalsus on kutseoskus. Professionaalsusest jääb vahel ka professionaalsetes kooslustes vajaka.

Loe edasi Looduslike helide vaikelu püüdmas →

Leopold köögis: “Sa otsid puhtust – aga see ei tähenda mittemäärdunut, vooruslikku või vaga. Sa otsid selgust. Ma tean, et sa praegu ei usu, aga ütlen ikkagi – see kõik ON mööduv ja see  praegune on selle – kristalliks põletava, täielik puhastuse – osa. Aga ka kõige raskem osa. Selleks, et saada puhtaks ja selgeks. Täiesti selgeks. Kuni kõige tähtsam ei ole, et keegi sind armastaks, vaid see, et oled ise selleks võimeline. Ükskõik, mismoodi. Võib-olla see ei puutu enam inimestesse. Võib-olla see on juba ainult kosmos, maailmaruum, kõiksus, tühjus.
Sa elad selle üle. Kas või üks kord veel.”. Leopoldi sees on Lauri Kaldoja, temaga köögis Liisa Pulk.

Lavakooli 23. ja 24. lennus õppinute taaskohtumine lavastuses “Mõnikord on kõik nii selge“ on sündinud rühmatööna, kus erinevad positsioonid ja funktsioonid loominguliselt tulusalt sassi läinud. Nii juhtub ka selgituste jagamisel: dramaturg Maria Lee Liivak kõneleb, lavastaja Kertu Moppel kirjutab.

Küsis ja kirjutas Piit Põldma

Kas lavastust võib vaadata kui manifesti?

Maria Lee Liivak: Nüüd ma räägin enda seisukohast, kuidas mulle tundub… Manifest kindlasti mitte, pigem, ma arvan, me oleme kõik ‒ kes kauem, kes vähem aega tagasi, lõpetanud kooli ja meil on tekkinud küsimusi. See on väga selgelt üks subjektiivne vaade teatritegemisele või Oliver Sacksi (neuroloog, kelle uuringud lavastust inspireerisid – PP.) tõlgendamisele ja tajuhäiretele… Oliver Sacksist oleme ammu juba kaugel, see ei puutu enam asjasse.

Mingitel hetkedel on see küll väga tugev või jõuline, aga sealt ei kao ära subjektiivsus. Me ei ütle, et teatrit peaks niimoodi tegema, psühholoogiat niimoodi käsitlema.

Loe edasi Plahvatus ploomipuuvõras →

Müümata naer.

Tõnis Mägi laulis Andres Valkoneni Leelo Tungla kirjutatud tekstiga laulu “Leib jahtub”, kus muu hulgas sõnad “Mida on maailmas uut/ kiirus vaid kiirus ei muud…/” 1975. aastal ja laulab seda sootuks sügavama tunnetusega vahel ka täna.

Lugu ilmus Maalehes algselt.

Nädalavahetusel laulis ta Ultima Thulega Tallinna lauluväljakul ja ei ole sellega, ennekõike endaga rahul. Täpsem on siiski, et ta ei olnud rahul heliga, helitehnikute tööga, võimendusega. Me vestluses tuli see jutuks ikka ja taas. Et sõnu kokku hoida, märkisin selle refrääniks…

Kuna oleme Tõnis Mägiga alates 2006. aastast, väiksemate vahedega, ajanud juttu pea iga päev, julgen artistile, legendile, maestrole ses loos “sina” öelda. Ehkki vahel, kui ta laval, on ka mul tahtmine teda hoopis teietada.

Mis toimub, Tõnis?

Kui see on nüüd avalik jutt meil, siis ma ei taha, et seda võetaks kui vingumist, aga kui ikka heli ei ole paigas, siis on kontsert rikutud mu jaoks… Aga mis toimub… maailmas on üleujutused seal, kus neid kunagi selliselt pole olnud, Eestis süüakse enne jaanipäeva valminud maasikaid, kusagil Ameerikas on nii kuum, nagu ei ole olnud meile teada oleva ajaloo vältel…

Miks mulle meeldib teha väikeseid kontserte? Teen tavaliselt väikese koosseisuga või üksi. Mul on oma helimees, keda usaldan. Kuulen ennast ülihästi ja kuulan enne ka ära, milline akustika on eri kohtades. Väldin oma kontsertidel lärmi, aga seda ei suudeta täna ikka või enam teha, kui tegu suure rahvamassiga näiteks Tallinna Vabaduse platsil või lauluväljakul.

Kui tegu suurema “staadioniga”, on niisiis peaaegu sisse kirjutatud, et asi ei pruugi toimida, et heli, mida lavale kuulen, ei kõlba kuhugi. Ja ma ei tunne ennast siis laval hästi.

Eltoni soojendamisel tegid heli mingid Läti mehed, heliprooviks aega polnud. See oli häbiasi. Eks ole nii ka, et peaesineja pannakse tiptop paika, teised jäävad… Kuna ma neid asju tean, oleksin pidanud sellest esinemisest ära ütlema.

Mõtlev Mägi.

Loe edasi Tõnis Mägi: Mida on maailmas uut… →

Jüriga. Foto: Madis Reimund

Alljärgnev intervjuu ilmus esmakordselt kümme aastat tagasi Maalehes. 29. mail oleks filmimees Jüri Sillart saanud 70 aastaseks. Et meelest ei läheks.

Jüri, sa õpetad Pedagoogikaülikoolis filmitudengeid, aga millega sa peale õpetamise tegeled?

Teen dokki Kaljo Kiisast. Olen temaga kuus aastat kõrvuti töötanud, oleme koos neli filmi teinud. Mul oli koos temaga hea töötada. Kiisk on minu meelest Eestis kõige rohkem filme teinud.

Kas ka Kaljo Kiisk tahab veel mängufilmi teha?

Muidugi tahab. Kes „filmist vaevatuist“ ei tahaks? Anna ainult väikseimgi võimalus. See on nagu tsirkusehobusel – kui muusika hakkab mängima, siis jalad hakkavad käima.

Minu jalad kepslevad juba kümme aastat, kuid siiani pean leppima marginaalsete dokkidega. Filmiks peab õnne olema.

Dokkide rida on filmiinimestest – Peeter Toomingast, Leida Laiusest, Grigori Kromanovist…Laias laastus on need kõik portreed, aga siiski suhteliselt erinevad. Eri inimesed ja situatsioonid.

Loe edasi Jüri Sillart: Hea film on kui õhkõrn orhidee või maavillane parmupill →