Mis teater on, miks teater on?
Hakkasin seda küsimust Teatrikülgi tehes inimestelt küsima 2006. aastal. Eesti teater sai siis 100aastaseks. Hans H Luik vastas tookord muu hulgas: „Teater on lavalise kuju võtnud peenus. Peen värk on justnimelt lavaline psühholoogiline suhtlemine.”
Mõtte, mille panin pealkirjaks, ütles samale küsimusele vastates lavastaja Peeter Tammearu. Lavastaja Andres Noormets ütles, et „Kui teater saab numbriteks, on ta surnud.” Lavastaja Merle Karusoo rääkis, et teatrit defineeritakse kogu aeg ümber ja lisas: „…Ja mulle läheb korda see, et teater räägib asjust, mida ei tohi unustada, mille üle ikka ja jälle mõtisklema peaks.”.
Parafraseerides ajaloolasest filosoof Marek Tamme ütlust „teatrit on meil üha rohkem, ent selle mõtestamist aina vähem”, küsingi nüüd, 10 aastat hiljem uuesti, mis teater on ja miks. Loe edasi Teater jääb inimese hinge kinni