Kirjeldades ja mõtestades möödunut – Mati Undi ja tema eakaaslaste ajastut, annab Mihkel Mutt oma raamatus „Liblikas, kes lendas liiga lähedale. Mati Unt ja tema aeg” iseloomustuse ka praeguste inimestega sündivale. Mitte küll otsesõnu, aga ometi on see lugemine hinnang ka sellele, mis kultuuris praegu toimub.
See on mu meelest maailma mõõduga raamat. On kultuuriuurimus. On ajalooraamat. On teatriajalooraamat. On suure eestlase elulugu. On loomingulisuse analüüs. Ühe põlvkonna raamat on see kindlasti ka.
Uhke on, et Mihkel Mutt on pannud raamatule poeetilise pealkirja, sellise, mida ei seletata, mida mõistatatakse ja mõistetakse.
Esikülje pildil: Vasakult – Eduard Vilde, Peeter Oleander, Carl Paul Martin Hasselblatt – Jan Anderson, Mai – Urve Tomberg, tema seljataga seisab Hans Panso (sulane endises kõrtsihoones – Tiit Tõnnus, Prits Lang – Tavo Kikas, Hans Tertsius -Alar Mutli. Suures plaanis seisab Mari – Angela Täpsi. Mari on kummaliselt mõtlev ja nägev, pisut romantiline tüdruk selles sõjasträäkivas seltskonna. Mehed, ka Eduard Vilde armuvad temasse.
Juuru kirikuõpetaja Kalle Kõiv kirjutas näidendi „Sõda, siis sõda” sellest, kuidas Eduard Vilde 1901. aastal Juuru Eeru kõrtsis oma maameeste mässu romaaniks materjali korjas ja kuidas sellest talupoegade vastuhakust romaanis Mahtra sõda sai. Lisaks kirjutamisele ta lavastas näidendi ja mängis ise harrastustrupis omamoodi vaimtegelast Peeter Oleandrit.
Ainus neljast ERRi ja Kuku raadio riigi- ja maailmaasjadest rääkivast nädalavahetuse arvamussaatest –„Samost ja Aaspõllu”, „Keskpäevatund”, „Rahva teenrid”, „Olukorrast riigis” –, mis käsitles just alanud Palestiina ja Iisraeli sõjast, oli Raadio 2 „Olukorrast riigis”. No näiteks öeldi seal muu hulgas, et Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi on juut ja et Ukraina pakkus juba Iisraelile abi. Ja seda ka, et sõda maailmas mõjutab Eestit.
Kui Lätis oleks normaalne president, siis tuleks just nüüd kutsuda kokku rahvusliku julgeoleku nõukogu.
See, mis täna Iisraelis juhtus, toimus esmakordselt mu eluajal. Helistasin just oma sealsetele sõpradele, ning kõik nad kinnitasid samuti, et midagi säärast pole seal viimase 50 aasta jooksul kogetud. Ohvrite ja araabia terroristide poolt röövitute arv pole veel teada, aga juba praegu on selge, et see saab olema üüratu. Mitte asjata ei nimeta paljud täna toimunut Iisraeli Butšaks.
Liepāja teatri VIII stuudios näitlejakoolituse saanud tudengid õppisid Liepāja ülikoolis (2017-2021). Vasakult esimene: teatrijuht Herberts Laukšteins, kes ise vastava õppekava koostas.
2018. aastal ilmus lugu Liepāja teatrile uute näitlejate koolitamisest: „Arvamus näitlejast ja näitleja arvamus“ (Õpetajate Leht, 28.09.2018). Lätis on kõrgharidusega näitlejaid koolitatud just Riias – nõukogude ajal esialgu Läti NSV Teatriinstituudis (1948–1951), seejärel Läti NSV Riikliku Konservatooriumi teatriteaduskonnas. Taasiseseisvumisel läks kõrgharidusega näitlejate koolitamine üle Läti Kultuuriakadeemiasse. 2005. aastal otsustas Liepāja teater Liepāja linnavalitsuse toetusel, et noori näitlejaid enam Riias, st Läti Kultuuriakadeemias, ei koolitata, alma mater’iks valiti hoopiski Klaipeda Ülikool. Liepāja teatri juht Herberts Laukšteins deklareeris: „Liepāja teatrile tuleb uusi näitlejaid koolitada Liepājas või välismaal, aga mitte mingil juhul Riias.“ Herbert Laukšteins on põhjendanud, miks ta sõdib kõigest väest vastu, kui kõne all on Liepāja teatri uute näitlejate koolitamine Riias: „Läti elu on räigelt Riia poole kaldu. Maakohtadest ja väikelinnadest pärit noored suunduvad Riiga ning teevad kõik, et seal juurduda. Neil pole Riiast lahkumiseks mingit motivatsiooni. Liepāja teatri Klaipeda kursuse lõpetanud 16 näitlejast 15 on jäänud Liepāja teatrisse püsima, Liepājast on saanud nende kodulinn – siin on loodud pered, rajatud kodud.” Viimane lause on kuhjaga täide läinud – Klaipeda kursuse lõpetanud näitlejatel on juba sündinud 21 last.
Tänavusel draamafestivalil Tartus nähtud ja kogetud kontrastid süvendasid juba varem peas keerelnud mõtet, et kui laval on kabaree või kontsert – olgugi teatraalne –, aga saalis istub teatripublik, siis tekib segadus.
Teatripublik ju enamasti vaatab, kuulab ja, kui tahab, siis plaksutab. Kabarees ja rockisugemetega kontserdil tahaks olla pisut vabam – suitsetada, juua koos etendajatega, kui selleks tuju tuleb. Aga reeglid ju ikkagi ette ei näe, et kui laval improviseeritakse ja minnakse ekstaatiliseks, siis ka mina võin seda saalis teha. Mis siis saaks, kui võiks? See oleks põnev.
