Tuhala imekaev 2009. aasta aprillis.

 

See, et Tuhala ülekeevat kaevu nõiakaevuks nimetatakse, on šarlatanide avalikku ülistamist ja nende kiiret juurdekasvu me elu ruumis silmas pidades, pisut ülekohtune. Tuhalas keev nõiakaev on ime. Petturid, kes silma pilgutamata raha nimel me naha üle kõrvade tõmbavad, ime ei ole. Lisaks nurganõidadele on meil ju ka tunnustatud õhumüüjad. Aga see kõik on sootuks teine jutt, kui ma nüüd rääkida tahan.

 

Metsisekukk Jalase kandi metsaveersel teel.

 

Me kohtasime pühapäeval, seks ajaks oli Tuhala kaev juba oma keemise lõpetanud, Raikküla valla piiril, majade ligidal, metsatee serval, kevadhullu metsisekukke. Nuttev ja naerev teatrimask, päris ja mängu asjad… See metsisekukk oli ikka väga päris oma väes ja usus, et suudab kõike. Ta ei olnud naeruväärne, ta ei valetanud. Sama lugu selle kaevuga.

Inimesed mõtlevad ja räägivad üksteisele lugusid ja legende metsistest ja nõiakaevudest, asjaomastel endil aga ei ole sest sooja ega külma, nemad lihtsalt on.

Tuhala kaevu juures on väike maja, kus hoiul skulptor Ülo Õuna (1940-1988) skulptuurid. Teiste seas Voldemar Panso, Theodor Altermann, Paul Pinna ja Kaarel Ird. Kipspead kõik. Täna.

 

 

Voldemar Panso (1920 – 1977).

 

 

 

Paul Pinna (1887 – 1949).

 

Miks läks nii, nagu läks? Miks on need ühe mehe imeteod hoiul just Tuhalas? Kes teab tõelist vastust ja kas sellel ongi tähtsust, lihtsalt on, nagu on. Kuuldavasti kasvab Tuhala nõiakaevu väravas skulptori istutatud tamm ja Tuhala loodusmaja peremees Ants Talioja teadis rääkida, et KUMUs tuleb Ülo Õuna skulptuuride näitus.

Kas keev nõiakaev nutab või naerab? Mida mõtleb metsis, kui on otsustanud oma mängumaalt minema ajada auto ja sellega ennast kohale vedanud inimesed? Seep see ongi, et nii võib mõelda vaid inimene. Metsis ja kaev on suveräänsed ja sõltumatud, inimestest igatahes, veel!

 

Kaarel Ird (1909 – 1986).

 

Theodor Altermann (1885 – 1915).

 Vaata ka Mõeldes edasi: http://www.nadaline.ee/index.php3?teema=arvamus&lookup=rubriik

 

 

 

 

Nädal tagasi ilmus Johannes Esto Ühingu kirjastuses Jaan Toominga luule- ja esseekogumik „Yles- ja allavoolu“. Muuhulgas algab raamat tõdemusega: „Kes ei taha surra, see jääbki elama.“

Kirjastaja tutvustab uut raamatut nõnda: „Lavastaja ning mõttetark Jaan Tooming arutleb oma süvitsi minevas luule- ja esseedekogumikus argihalluse ületamise ning vaimses mõttes täiskasvanuks saamise teemadel. Arutleb lausa piibellikult, teadmust tundnuna. Autori käekõrval rändame suurte religioossete juhtide radadel ning õpetussõnade allikail, kuuleme lugusid saami nõidadest ning keskaegsetest munkadest, põhjarahvaste pärimusist ning eesti oma kirjasõna saamisest. Sekka õpetussõnu noorele näitlejale ning teatrikiitu ja -kriitikat. Tooming lummab. Ta salapärane sõnaseade saadab süüvima. Hetk, selle raamatu lugemiseks igavikult varastatu, saab tarkust täis.“

Teatriitasku avaldab autori loal sest raamatust ühe loo.

 

Kiri noorele näitlejale

Jaan Tooming

 

Minu elutöö on tehtud. Olen üle 60 aasta vana, pensionieelik. Ma ei taha Sulle anda autoriteetseid nõuandeid, vaid osutada ainult ohtudele, mis varitsevad näitlejat tema elukutses. Iga autoriteet on kurjast, sest siis ei mõelda enam oma peaga, vaid toetutakse kellegi teise mõtetele. Aga teise kasutamine karguna tähendab enda tunnistamist invaliidiks. Igaühel on käia oma tee ja seda leida on väga tähtis. Sõltumine ühiskonnast, tööst, teisest inimesest, positsioonist, minevikust, ning rahvusest ja riigist vangistab inimese meele ning pole lootustki, et ta saaks vabaks indiviidiks.

 

 

Loe edasi „Ilu on ime!“ pealkirjastab Jaan Tooming oma uue raamatu esimese loo →

 

Ülo Vooglaid ei väsi kinnitamast:  “Pühendumine, see on midagi väga erilist. Pühenduma ei saa käskida. Need, kes ei pühendu, saavutavad harva midagi suurt ja tõelist.”

Ülo Vooglaid

Jaanuari keskel helistas mulle üks lapselaps ja küsis: „Vanaisa, kas sa oled juba Maailma mõõtmist lugenud?”. Jõudsin vaevalt tunnistada, et ei ole, kui sain noomida: „Oi-oi! Seda sa pead küll otsekohe lugema!”

Loe edasi Maailma mõõtmisest →

Rakvere teater 26.märtsil 2009.aastal. Pildistatud Rahvaaiast. 

Loe täna paberlehest ja hiljem Teatritaskust intervjuud Rakvere teatri peanäitejuhi Üllar Saaremäega. Jaan Tooming avaldas uue raamatu. Teatrikülgedel on lugu sealt “Kiri noorele näitlejale”. Jüri Aarma räägib, ei räägi, Ugala konfliktist. Teatrikülgi raamib Rakvere reportaaž,

  Margus Mikomägi

Me peaks hakkama oma rahvalaule kriisiaja pilguga hindama. Tänaseks on Eesti vabariigi sepad me riigist tagunud kuldnaise. Naine on seega ilus ja säravgi, aga armastada teda ei saa. (Mis muu see maailma viie rikkama riigi hulka saamine ja tahtmine ikka on, või võib täna juba öelda, oli.) Üks Soss-sepa lugu on kah maailmas liikumas, ehk eesti juurtega jutt. Ja kilplasedki on me rahvapärimuses pilatud ja armastatud.

Loe edasi Eesti vabariik on abielus kullast naisega →

 

Tere, teatrilised Rakveres.

Tunnistan, et mina ei ole sellel laval olnud väga õnnelik, ja tean, et see on mu enda süü. Ehk just sellest lähtuvalt tahan viga parandada. Teatripäeval on paslik teid õhutada mõtlema selle üle, mis teater on, miks teater on? Selle üle ka, missugune ta kindlasti ei peaks olema ja missugune ta võiks olla.

Kolm aastat tagasi ütles Merle Karusoo, et teatri kohta on kogunenud nii palju definitsioone, et võiks öelda – teater ei ole defineeritud või, et teatrit defineeritakse kogu aeg ringi. Ta siis mõtles: „Mulle läheb korda see, et teater räägib asjust, mida ei tohi unustada; mille üle ikka ja jälle mõtisklema peaks.“

Loe edasi Muusade tasakaal vastutuulesaalis →