Selline pilt avanes läinud aasta lõpul Kultuuripealinna kontoriaknast.

Püüan siin tõestada, et ei kao see teater kuhugi. Teatris nähtu salvestub inimestesse, kes vaatavad, ja kõnnib nendega kaasas kogu elu.

Ma ikka kohtan inimesi, arukaid, kes ütlevad, et nad ei käi teatris täna, sest kõik, mis hea oli seal, on olnud ja nähtud. Mitte väga hiljuti kippusin ma seda sama arvama. Kahjuks ka mitmes sõnastuses rääkima. Enda imestuseks olen täna avastanud, et teatris on mul selle elatud elu slepi ja kunagise teatrikogemuse toel üha huvitavam. Täna on ja edaspidi.

Tegin katse, mis mu sõnu, et teater, nähtud etendused, inimestega kaasas käivad ja kasvavad aastate lisandudes, muutuvadki ehk, aga nad ei sure kohe ära. Liitusin tänase moeröögatuse Facebookiga – Näoraamatuga siis.

Riputasin sinna sõprade keskkonda üles sellise üleskutse: „Mul on siia kogunenud sõpradele üks palve. Tahan kirjutada üht lugu. Teie abil. Palun vastake küsimusele, milline teatrietendus kogu te elu jooksul on teile enim meelde jäänud? Kui seepeale veel jaksu on, võiksite seda mõne lausega selgitada. Miks? Mida rohkem on arvamusi, seda uhkem saab plaanitud lugu.“ Ja vastati, hiigla põnevalt.

Loe edasi Vale jutt, et teater on kaduv kunst →

Olgu uue aasta kammertooniks ikka seesama vana Bulat Okudzhava kaunis luuletus.

Tippdirigent -Indrek Sammul kooriproovis, Kuulamist õpetamas. foto Jaanus Laagriküll

Ingo Normeti „Nii nagu taevas” kannab samu väärtusi nagu tema õpilase Uku Uusbergi kevadel teatripilti sisenenud lavastus ja näidend „Pea vahetus” NO99-s. Tahaks loota, et see pole juhus. Tähelepanuväärne on, et Uku Uusberg on Ingo Normeti õpilane. Seegi ei ole saladus, et õpetaja ja õpilase vahel lavakoolis kõik ei klappinud. Uku Uusbergi lavastuses on muuhulgas üpris otse öeldud, et vanem põlvkond ja nooremad peaksid olema rohkem valmis mõtteid vahetama, kujundlikult siis vahetama päid, selleks, et elu saaks õnnelikum ja loomingulisem. Nüüd Ugalas Kay Pollaki filmi järgi tehtud dramatiseeringu lavastust „Nii nagu taevas” nähes tundub, et Ingo Normet teeb otseviite oma õpilasele, kinnitades, et noore õpilase valitud väärtused, armastus, hoolivus, ausus on ka vanema põlvkonna tarvis kandvad ja tähtsad.

Loe edasi Õpetaja ja õpilane vahetavad päid →

Katariina Lauk ja Marko Matvere etenduses „Ingel, ingel, vii mind taeva“. Andrus Kivirähk on näidendi kirjutanud seitsmes osas. Iga osa tähistab üht surmapattu. Stseenide järjekorras siis: viha, liigsöömine, ahnus, loidus, liiderlikkus, kadedus ja viimaks surmapattudest rängim – kõrkus. Vihma sajab ka vanglas. Foto Siim Vahur

VAT Teatri vastse lavastuse lõpustseenis loeb Marko Matvere vangivalvur Peeter sellise liisuluuletuse: „Ingel, ingel, vii mind taeva, ma panen sulle kellad kaela. Kellad kaela, kelgu taha.“

Katariina Lauk, kes selles näidendis mängides on 14 aastat vangis istunud ja selle ajaga 34 aastat vanaks saanud, on kommunist. Tegelase nimi on Maria, ta ei mõista, mida valvur öelda tahab, ja siis valvaja seletab: „Algul palud inglit, et see su taeva viiks, aga lõpuks seod talle ikka kellad kaela nagu lehmale ja rakendad veel kelgu ette ka. Võiks ju niisama koos ingliga taevasse lennata, aga ei, kelk lohiseb ikka järel.“

Loe edasi Ingel viib sõduri ja kindrali taeva – kellad kaelas →

Tartu keskel festivaliaegu.

Teatrifestivali Draama 2009 pudemeid, teatrita maakonnast kasvanud näitlejate valguses. Ja mitte ainult.

Rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi unistasin, et saaksin vaadata teatrit ja kuulata kontserte iga päev ning uhke oleks, kui muud tegema ei peakski. Unistustel on kombeks täituda, kogesin teatrifestivalil Draama 2009.

Unistamise ajal kirjutati aastaarvuks miski 1980. aastate algusest. Ja hiljem, vahepeale jäi aeg, kui ma teatrist vaid lugesin. See, mida lugesin, mind teatriuksi avama ei sundinud. Siis, nüüd juba viis aastat tagasi, tuli Lihula suvi ja Paka mäe suvi koos Andres Lepiku lavastatud „Libahundiga“. Isiklik puutumus ja näitlejad tõid mind taas teatriga ninapidi kokku.

Et mu viie aasta tagune osalemine suveetenduses saab kuidagi elu pöördeks, toob teatri juurde jõnksti tagasi, seda siis mõelda ei osanud.

Draama 2009

Õhtul enne sisenemist nüüdse festivali ellu olin Peedul ja istusin sõpradega lõkke ääres. Juttudest enam jäid meelde pilved, sellised, milliseid on raske ennenähtuks liigitada. Ja ometi on pilved olnud taevas kogu mu elu. Teater ka on olnud. Siis ma seal Peedu lõkke ääres otsustasin, et proovin teatrifestivali teatrit vaadata intuitiivselt, puudutust mööda vaid. Sest teater on kunst, draamateater algselt ikkagi sõnakunst, kunst kasutada sõna.

Loe edasi Rapla taustaga Eesti teatrifestivali pildis →

„Klapp. C4, duubel 13, Ants Ander: „Kunst on läbi inimkonna ajaloo tegelnud vaimsete probleemidega. Lihtsamalt võiks nüüd ütelda, vaimsed probleemid inimhinges ongi see piir, mida kunstnik ei tohi oma töid tehes lõhkuda…“

Kunstnik Ervin Õunapuu monteerib hetkel oma lühifilmi „Argentiina tango“. Filmi esilinastus peaks olema tuleva aasta jaanuaris.

Ervin ei taha rääkida sellest, mis filmi ta tegi. Ütleb: „Ma ei taha lugu avada. Filmist ei räägita, filmi vaadatakse.“ Pika pealekäimisega õnnestus kuulda veel kahte repliiki: „film on kunstniku elust” ja “on elujanust“. Lugeja võib mind uskuda, et ega see vana sõbra puiklemine mind väga rõõmsaks ei teinud. Nüüd olen teadmatusega leppinud ja mõtlen isegi samamoodi kui Õunapuu.

Lisaks on meil keskkooliajast üks ühine kirjandustunni kogemus. Ma pole seda klassivennaga jaganud, aga mäletan, ja siis Ervin mind toetas ka, kuidas mul paluti kirjandustunnis jutustada ümber luuletus, oma sõnadega. Ega see oleks ju raske olnud, aga olin siis just nii targaks saanud, et punnisin vastu ja seletasin, et kui Juhan Liiv oleks tahtnud oma kuulsat luuletust “Lumehelbeke tasa, tasa, langeb aknale tasa, tasa” kirjutada novellina, ei oleks seda luuletust olemas. Oleks novell ehk. Luuletused, jah, on lugemiseks ja mitte ümberjutustamiseks.

Siinkohal on paslik öelda, et Ervin Õunapuu filmitegemise soov on pärit sestsamast noorte meeste tark olemise ajast küll.

Loe edasi Argentiina tango ja Ants Anderi elujanu →