Tartu keskel festivaliaegu.

Teatrifestivali Draama 2009 pudemeid, teatrita maakonnast kasvanud näitlejate valguses. Ja mitte ainult.

Rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi unistasin, et saaksin vaadata teatrit ja kuulata kontserte iga päev ning uhke oleks, kui muud tegema ei peakski. Unistustel on kombeks täituda, kogesin teatrifestivalil Draama 2009.

Unistamise ajal kirjutati aastaarvuks miski 1980. aastate algusest. Ja hiljem, vahepeale jäi aeg, kui ma teatrist vaid lugesin. See, mida lugesin, mind teatriuksi avama ei sundinud. Siis, nüüd juba viis aastat tagasi, tuli Lihula suvi ja Paka mäe suvi koos Andres Lepiku lavastatud „Libahundiga“. Isiklik puutumus ja näitlejad tõid mind taas teatriga ninapidi kokku.

Et mu viie aasta tagune osalemine suveetenduses saab kuidagi elu pöördeks, toob teatri juurde jõnksti tagasi, seda siis mõelda ei osanud.

Draama 2009

Õhtul enne sisenemist nüüdse festivali ellu olin Peedul ja istusin sõpradega lõkke ääres. Juttudest enam jäid meelde pilved, sellised, milliseid on raske ennenähtuks liigitada. Ja ometi on pilved olnud taevas kogu mu elu. Teater ka on olnud. Siis ma seal Peedu lõkke ääres otsustasin, et proovin teatrifestivali teatrit vaadata intuitiivselt, puudutust mööda vaid. Sest teater on kunst, draamateater algselt ikkagi sõnakunst, kunst kasutada sõna.

Loe edasi Rapla taustaga Eesti teatrifestivali pildis →

„Klapp. C4, duubel 13, Ants Ander: „Kunst on läbi inimkonna ajaloo tegelnud vaimsete probleemidega. Lihtsamalt võiks nüüd ütelda, vaimsed probleemid inimhinges ongi see piir, mida kunstnik ei tohi oma töid tehes lõhkuda…“

Kunstnik Ervin Õunapuu monteerib hetkel oma lühifilmi „Argentiina tango“. Filmi esilinastus peaks olema tuleva aasta jaanuaris.

Ervin ei taha rääkida sellest, mis filmi ta tegi. Ütleb: „Ma ei taha lugu avada. Filmist ei räägita, filmi vaadatakse.“ Pika pealekäimisega õnnestus kuulda veel kahte repliiki: „film on kunstniku elust” ja “on elujanust“. Lugeja võib mind uskuda, et ega see vana sõbra puiklemine mind väga rõõmsaks ei teinud. Nüüd olen teadmatusega leppinud ja mõtlen isegi samamoodi kui Õunapuu.

Lisaks on meil keskkooliajast üks ühine kirjandustunni kogemus. Ma pole seda klassivennaga jaganud, aga mäletan, ja siis Ervin mind toetas ka, kuidas mul paluti kirjandustunnis jutustada ümber luuletus, oma sõnadega. Ega see oleks ju raske olnud, aga olin siis just nii targaks saanud, et punnisin vastu ja seletasin, et kui Juhan Liiv oleks tahtnud oma kuulsat luuletust “Lumehelbeke tasa, tasa, langeb aknale tasa, tasa” kirjutada novellina, ei oleks seda luuletust olemas. Oleks novell ehk. Luuletused, jah, on lugemiseks ja mitte ümberjutustamiseks.

Siinkohal on paslik öelda, et Ervin Õunapuu filmitegemise soov on pärit sestsamast noorte meeste tark olemise ajast küll.

Loe edasi Argentiina tango ja Ants Anderi elujanu →

Üks vana haruldane foto just sellest ajast, millest Lauri Sommer allpool kirjutab. Selline elav monument, kus suurmees kasvab välja muusast. Fotol siis Uku Masing ja Leena Kiivit.

Ühel päris kurvakesel päeval kui argisekeldamisest sootuks ja lõpuni tüdinenud olin, kuulasin Lauri Sommerit laulmas. Panin Kago plaadi peale ja jäin kuulama. Tegin õige valiku. Sain Lauri ja muusika abil sekeldavast maailmast välja ja kurjus, mis oli väljakarjumise vaevas enne kuulamist, tundus tühine.

No ja siis kui meel juba koos ja ei sugugi lahutatud enam, kirjutasin sest, et tema muusika ja sõnad mind sel päeval aitasid, ka Laurile. Ta kirjutas vastu, rääkis oma sügistundest ja selles kirjas oli muuhulgas lause, kus ta ütleb, et kirjutas Raikkülas peetud ettekannet  “veidike edasi” ja et ma võiks selle Taskusse uuesti üles riputada. No, et asi oleks selline veel lõplikum, kui eelmine lõplikus. Ka see Lauri pakkumine tegi rõõmu. Lugesin ettekannet veel ja tõesti ta mõjub uuesti üha.

LAURI SOMMER

Ettekanne Raikkylas, Lipa koolis

UM 100. synniaastapäeval

12.08.2009

Uku seal, kus Sa praegu oled ja head kuulajad –

Me räägime siin uhke arvu poolt tekitatud õhkkonnas mehest, kes palju kõneles aja illusoorsusest, kellele juubelid tihti kenitlemistena tundusid ja kes ytles, “pelga iga ylendamist”. Aga austada saab ka teisiti, proovides auväärselt saadut jätkata kuidagi omamoodi. Lahkunu vägi suureneb, kui ta peale mõtlevad paljud inimesed lootuse ja tänuga ja see vägi saab aidata mõtlejaid, tulla nende juurde. Muidugi pole päris kindel, et me teame, kes ta oli. Seepärast mõelge sellelegi, et mõned õpetajad võivad muutuda ka kodukäijaiks tontideks ja kui suudate, ärge laske sel juhtuda. Liigne jyngerlus, kitsale liistule tõmbamine ja “tervemõistuslik” eitamine on kõik Masingu uurimist ja mõistmist pidurdanud. Vaja oleks vahepealsemaid teid. Elujõuline kultuur ei vaja oma suurmeeste kuulutajaid, vaid pigem mitmekylgselt inspireeritud inimesi eri tegevusaladelt. Õnnelik võib olla see õpetaja, kelle õpilased lähevad eri suundadesse ega jää teda kopeerima. Ja ma usun, et Ukul on seda õnne olnud. Ta on puudutanud väga erinevaid elusaatusi. Ja nii vist tänagi – igayhele oma. Need, kes on kohal rohkem kultuurilise teatri pärast, saavad omad etendused ja need, kelle sydames Uku palju aastaid on elanud, saavad ehk meie öeldu või Eenu talukohal ja selle aia taimedes tuntava kaudu endasse natuke selgust ja õnnistuse temalt, kelle pärast me täna siin selles koolimajas oleme.

Loe edasi Uku hilisluule Elutundest →

Kirjutab Urve Uusberg – kolme loova poja ema, psühholoog

Mis teater on, miks teater on?

Sellise küsimuse sain ajakirjanikult mõni aeg tagasi, palus mul kirjutada sel teemal. Mina aga uudistasin alustuseks, mida Lea Tormis ütleks . Mulle sobis tema mõte sellest, kuidas meil endil mingis asjas, elamise protsessis sees olles võib olla raske eristada, mis tähtis, mis tühine….et teater, näitlejad ja lavastaja koos suudavad ehk meile seda näidata.

Minu jaoks on hästi oluline ka puudutatus. Mõnikord on mul keerukas usaldada mänge vormiga – just selles mõttes, et mõtet leida. Igal omad tööpunktid.

Urve Uusberg oma keskmise poja Uku kaisus Võru viinavabriku ees, kus tunni pärast esietendub Uku lavastus Sławomir Mrożeki tekstist lähtuv „Pidu“.

Loe edasi Väärtuste ülekande sild on armastus →

2007.aastal kirjutasin sellise loo ja hiljem kiitlesin, et seda loetakse ehk ka New Yorki pilvelõhkuja katusekorteris.

Tunnistan, et ma ei tahtnud väga minna Tallinna. Teatri- ja muusikamuuseumis esitleti kirjastuse SEJS uut raamatut dirigent Neeme Järvist. Ei tahtnud minna sellepärast, et mu ettekujutuses tunglesid seal maestro ümber Eesti suurte lehtede kultuuriajakirjanikud, kõigil suur soov teha dirigendist kaanepoiss ja raamatust kultuurisündmus. Vähemalt esikülje uudist ootasin me kvaliteetpäevalehtedelt…

No siiski läksin, selle teadmisega, et vaatan, kuidas on hakkama saanud kirjastaja ja raamatu idee autor ning hing Sirje Endre, kes on Juurust pärit, oleme paar korda istunud ühe laua taga. Et tehku teised uudist, ma jälgin mängu ilu.

Ning veel üks tõsimeelne mäng on mul, mida ikka mängin võimalusel, nimelt olen tähtsustanud võimalust hingata suurmehega ühte õhku. Neeme Järvi on suur vaieldamatult. Aina hinga.

Kui kõik olid kõnelnud ja mina ammu unustada jõudnud oma provintsist pealinna tulnu kompleksi, anti sõna helilooja Arvo Pärdile. Ta ei kõndinud rahva ette, mõtteliselt prožektorite valgusvihku. Astus hoopis dirigent Neeme Järvi seljataha, pani talle käed sõbralikult õlale ja rääkis väga tasa, nõnda, et alles hetk tagasi Urmas Oti vaimukuste peale üliemotsionaalselt ja häälekalt reageerinud saal jäi hiirvaikseks: „Ma arvan, et sellel mehel on niisugune süda, et see võib toimuda kõik. Tal on suur anne, mis teeb muusiku inimeseks.”

Neeme Järvi käed liikusid pikkamisi Arvo Pärdi kätele ja kahe maailmakuulsa koosolemine muuseumisaalis oli ülev, liigutas hetke. Neeme Järvi pani oma dirigendi kehakeelse tänu ka sõnadesse: „Maailmakuulus helilooja, kõige populaarsem mees maailmas, eestlane… oma tagasihoidlikkuse ja siiruse ja armastusega on võitnud kõikide südamed. Mul on hea meel, et sa täna siin oled. Elame veel!”

Veel teinegi pilt, mis raamatuesitlusest meelde sööbis: teine tagasihoidlik, sarnaselt Arvo Pärdiga, Märjamaa muusikaõpetaja, vana tark muusik Robert Kasemägi kuulsa sõbra tunnustamist jälgimas – sirge seljaga klaaskappides olevate vanade viiulite taustal.

Neeme Järvi ütleb vastses raamatus Kasemägi kohta: „Ta on ainuke inimene, kellega ma olen pidevalt suhelnud. Rohkem neid polegi.”

Loe edasi Raamat on muusika, kui seda dirigeerib maestro →

Judel Pen, autoportree.

Lugu sellest, kuidas ma 2007.aasta märtsikuus Minskis avastasin enda jaoks imeväärse kunstniku Yudel Peni.

Seda, et Pen oli maailmakuulsa Marc Chagalli õpetaja, sain teada hiljem. Aasta tagasi, kui eestimaine rutiin mind tappis, tekkis võimalus sõita Valgevenesse. Ma ei mõelnud midagi ette, ei teinud plaane, ei leppinud midagi kokku.

See võis olla mu teisel Minski päeval, kui oli mõni kraad külma ja Vene jõul just lõppemas. Miljonilinna kaunistasid viimaseid päevi kuused, päris ja papist, kõik kaunilt ehitud ja valgustatud. Kuri diktaator Lukašenka oli lasknud korraldada võistluse linnas, kelle kuusk on kaunim ja auhind kaunimale oli kopsakas, nagu ma mäletan.

Miskipärast, see miski võis olla külm ilm, uudishimu, juhuslikult teele jääv sammastega maja, juhus ehk, ma ei tea, astusin sisse Valgevene rahvusliku kunstimuuseumi uksest. Sellest muuseumist ja tema kogudest ei olnud ma midagi kuulnud.

Kunstimuuseumi uks oli mõjuvalt kõrge ja esinduslik, fuajees troonis Rabindranath Tagore hiigelbüst. Arhitektuuritudeng Leena oli mu saatjaks. Tüdruk sosistas piletikassa ees, kuidagi on see nõnda meeles, et ära sina suud lahti tee! Ma alles hiljem sain aru, miks pidin vaikima, nimelt on selles templis pilet välismaalase jaoks, kes ma ju olin ses koduses linnas, sootuks kallim kui omadele.

Muuseum osutus meeldivalt inimtühjaks. Esmamulje pärast pisikest kõndimist maalide ees oli meeldiv. Oli äratundmise rõõm, tuttavate Vene maali suurkujude Isaak Levitani, Ilja Repini, Ivan Siskini, Valentin Serovi, Mihail Vrubeli… lõuendite ees. Lisaks see tunne, et see kõik on välja pandud ainult minu jaoks. Tunde nimi oli suursugusus.

Ja siis, kui olin oma lonkimisega jõudnud tänapäevasema kunsti tubade-saalide kanti, ma, taas ei oska seletada, miks, jäin seisma pisikeste maalide ees, mis üpris märkamatult serveeritud.

Loe edasi Saage tuttavaks – meister Yudel (Jehuda, Juri) Moissei poeg Pen →