Kogutud muljed. Illustratsioon: Ervin Õunapuu
(Loe ka “Jalutuskäigud, teatrimaastik kuklasse kumamas 1, 2 ja 3”.)
Uitmõtetega ettekanne sellest, kuidas ma septembri alguses Tartus teatrifestivalil Draama 2010 käisin, mida seal nägin ja kuidas see mõjus.
Hecubast laetud
Tallinna linnateatri noored mehed panevad Tartus täissaali rõkkama oma Hecubaga. Miskipärast on mul tunne, et publikule see Hecuba asi, mis tänase näitleja elu eri juppidest koosneva loo sisse on põimitud, püsti seisvatele plaksutajatele kohale ei jõua. Mind tegi see lugu pigem kurvaks.
See, et mitte ainult näitlejatel tuleb elus püsimiseks üha kiiremini joosta, on teada ju. See ka, et peatumiseks ja jooksusuuna kontrollimiseks aega ei võeta. Ma ei näinud noorte meeste mängitus loos lootust. Seda märki, et meie nii ei tee, ärge teie ka tormake. Mu kõrval istus nooruke neiu, tal oli kaks mobiiltelefoni, millega ta siis suhtles enne etenduse algust, vaheajal ja kohe, kui saal etenduse lõppedes valgeks hakkas minema. Tüdruku vaimustus oli ülivõrdes. Ei söandanud küsida temalt, kas meeldisid talle juba tuntud noored näitlejamehed, see, mida ta lavalt nägi ja kuulis, või mis.
Mul on tunne, et oma näo ja ka teo saavutanud näitlejad sest trupist vajavad üle jõu käivamaid ülesandeid nüüd. Publiku vaimustamine, nii nagu see oli, on neil juba selge. Priit Võigemast on lavastajapilguga mees kindlasti ja usun, et just tema on see, kes võib selle ärksa kamba liidriks saada Linnateatris. Veel ma usun et te edaspidistes lavalugudes (Hecuba lausa nõuaks järge) ka kas või ühele näitlejannale ruumi ja osadust leidub. Kui neid aga on mitu ja te teatris neid on, siis oleks veel vägevam.