See lugu ilmus ajalehes Maaleht 16.septembril

Palun mobiiltelefonid välja lülitada! Ärge pildistage, ärge filmige, ärge segage! Etendus algab!

Hakkasite lugema? Palun lülitage oma mobiiltelefon välja. Eelmist lauset lõpetades ilmus mu arvutiekraanile uudis: filmimees Jüri Sillart on surnud. Ootamatult. Seesama mees, kes 2003. aastal siinsamas Maalehes mulle ja lugejatele ütles: “Hea film on kui õhkõrn orhidee või maavillane parmupill.” Kes täna nii ilusti ütleks. Ajal kui kultuur ajalehtede esikülgedele vaid siis satub kui kõneks raha või selle puudus.

Seda lugu, mida pühapäeval alustasin, ma kirjutanudki. Kunagi. Lülitage mobiiltelefon välja! Vihma sajab. Lülitage mobiiltelefon välja! Tuul ulub. Lülitage… Lilled õitsevad. Lülitage… Millal viimati kuulsin kedagi ütlevat, et silmad räägivad?

Loe edasi Palun lülitage oma mobiiltelefonid välja →

See lugu ilmus ajakirjas Teater Muusika Kino .

Eesti suveteater on aastatega jõudnud sellise kunstilise tasemeni, et kohe tuleks ellu kutsuda Teatriliidu suveteatri-preemia, mis väärtustaks suvelavadel tehtut.

Muutused on õhus ja üldiselt ju räägitakse, et suurte muutuste eel tormavat inimesed elu põletama. Sellist elupõletamist vähemasti minu vaatamiseks valitud suveteatris ei olnud. Mitmes lavastuses anti mõista, et elu ei ole raiskamiseks, et me ei ela igavesti. „Hea teater on ohtlik, ootamatu ja valus,” rääkis Venemaa teatritark Oleg Lojevski (muu hulgas Permi teatrifestivali „Režiiruum” peakorraldaja) Viinistul pärast ühenduse R.A.A.A.M. „Tühermaa” esietendust. Ta lisas, et hea teatri saalid ei jää kunagi tühjaks.

„Minu jaoks on teater ikkagi see koht maa peal, kus elus inimene kõneleb elusatele inimestele. Muu kõik on arvud, plastmass ja plasma,” võrdles Lojevski. „Siin aga näitleja tuleb lavale ja ei tee veel suudki lahti, kui tajud tema energiat või ei taju seda. Etendust vaatad ju ikkagi kogu kehaga, kogu organismiga, mitte ainult silmade või mõistusega…”

Loe edasi Selle suve teater tantsis elutantsu koos surnutega →

Peeter Jalaka lavastus “Gilgameš ehk igaviku nupp” on kui suur sümfoonia, mis ei saaks sündida pühendunud inimesteta.

Von Krahli teatritegemine põhineb bändiloogikal, on öelnud lavastaja Peeter Jalakas ja seletanud seda nii: “Tuleb luua sellised tingimused, et bassimees tunneks: ta pole mingi teisejärguline, vaid on kõige olulisem bändi liige. Et lauljal oleks omad soolod ja trummar saaks ka virutada mõne korra nii, et oleks rahul…”

Inimesed, kes “Gilgameši” teatrisümfooniat loovad, peavad igal juhul olema mõttekaaslased ja ühisel vaimsel lainel – muidu nende mäng nii hästi kokku ei kõlaks.

Loe edasi “Gilgameš” – unenägu Kultuurikatlas →

Noore näitleja Hendrik Toompere esimene lavastus Draamateatris kannab endas suurt teemat – millal inimene, näitleja on aus .

Saku mõisas esietendunud „Marquis d´Artiste“ ei ole vaid suvelavastus. Tema koht on akadeemilises teatrisaalis ja ilmselt noor lavastaja selle just sinna mõtleski, kui alustas. Lavastus, mille originaalpealkiri on „Teatrimürk“, oli esietenduseks kuidagi liiga valmis.

Pärsia poeet Abu Abdollah Jafar ibn Mohammad Rudaki kirjutas 10. sajandil: /Võib kesta kaua elu ajalik/ kuid ikka jõuab kätte kaduvik/ —/ kas valitsed sa kuningana maid / või oled nelja tuule elanik – / —/ Kõik võrdseks teeb kord sinu surma päev,/ nii üks kui teine on siis möödanik./—. („Luulepudemed“, tõlkinud Haljand Udam, kirjastus Eesti raamat 1970 – MM). Sestsamast ja maskidest, miliseid me elades endale näo ette riputame, et „elada“, näidend on.

Loe edasi Teatrimürk on veres →

Etendus Tõstamaa mõisas on lõppenud.                 Foto:  Viio Aitsam

Gerda Kordemetsa Tõstamaa mõisa kirjutatud ja lavastatud „Pruutide kool“ avab tundliku vaataja meeled edasi- ja tagasimõtlemisele.

„Pruutide kool“ on hästi kirjutatud lugu ja nii hästi tehtud lavastus, et ajab nutma. Ja kui seda nuttu maha surud – kuidas nutad teiste nähes, kui oled mees ja juba vana, siis pisarad jooksevad tahtest sõltumatult.

Mul tekkis lavastust vaadates küsimus, kuidas küll me riigi algusaastatel võimul olnutel nii palju tarkust jagus, et kõikjal oma riigile tarku kodanikke hakati koolitama!? Õpetajate seminarid jne.

Loe edasi Wikmanni poisid ja Tõstamaa tüdrukud →

* Dmitri Mohhov meie parve lind. Haapsalus.

Me püüame Valgevene teatrikunstniku Dmitri Mohhoviga (68) teineteisele kirjeldada aega, milles elame. Dialoogid on pikkade pauside, katkestustega, need jätkuvad me peas, kuni taas kohtume.

Meie vestlus algas 2007. aastal Valgevene jõuluaegses Minskis. Mina tulin vaba Eesti provintsilinnast, kus elab, noh, paljupakutult 6000 inimest. Tema elas ja elab meie jaoks diktatuuririigi hullult suures ja heas korras pealinnas. Me juba siis leidsime ühise keele, mis siis, et tema mõtleb vene ja mina eesti keeles.

Ma mõtlesin siis, et Dmitri on mu vanem vend, kelle leidsin. Tema ütles alles nüüd Eestis olles poeetilisemalt, et tundis seal 2007, kui kohtusime, kuidas mina olevat nende parve lind. Alles mõni päev tagasi lõpetas ta selle kujundliku pildi sõnadega: „Meie parve linde jääb üha vähemaks.“

Loe edasi Dmitri Mohhov, ptitsa iz našei stai* →