Tänane Meleski. Küla ainus 21.sajandi märk oli plastmassist, nelja piskese rattaga, kirevate kirjadega prügikast. Et andke oma raha kohe meile. See tundus selles maakeskkonnas nii jälk, et ma isegi ei pildistanud.
Priit Pedajas on Meleskissse klaasivabriku tekkimise ja hääbumise loo lavastamisega Ugala teatri inimesed taasühendanud loominguliselt erksaks teatriks.
Mats Traat on kirjutanud mastaapse näidendi, kus sees üks erinevatest lugudest koosnev ajas kulgev lugu. Priit Pedajas on selle näidendi lavastanud tundetäpselt ja vaatemänguliselt. Näidendis räägivad ja mängivad Ugala näitlejad vaatajatele Meleski klaasivabriku loo alates sünnist 1792. aastal. Lugu liigub läbi aja, kui näiteks Meleski 10 jala kõrgune peegel 1851 Londonis kuldmedali sai, ja lõpeb vabriku surmaga sel ajal, kui Eesti rahvas ennast vabaks laulis.
Priit Pedajas kasutab klaasitehase ruumi meisterlikult, kõik mängib kaasa – valgused, elav tuli laval, laes rippuv suur vankriratast inspireeritud ja me, eestlaste jaoks juba pisut kitšilikki kroonlühter küünaldega, lagunenud dekoor…. Selle keskel üha rolle vahetavad näitlejad ja mistahes ajal ikka sama muutumatu mees, klaasimeister Arne Soro. Klaasimeistri esimesel lavaletulekul tekib hetkeks mõte, et tegu on püssimehega, aga ta seljas on hoopis klaasipuhumise piip. Sealt saab alguse mõtete ahel.
Lootust süstivalt
Selle lavastuse mõjuvamad hetked on, kui Priit Pedajas ja näidendi muusikaline kujundaja Peeter Konovalov lasevad Kairi Leivol laulda me rahvalaulu. Laval sündivate traagiliste sündmuste ning seda saatva müra ja vähema müra taustal mõjub me regilaul imeliselt puhtalt, selgelt ja, mis peamine, päästvalt ja lootust süstivalt. See laul ja esitus on maitsekas ja napp kõigele lisaks. Lausa füüsiliselt tajutav on vastuhakk ja vastukaal me pärimuse tänasele väikekodanlikuks madaladamise sündroomile.
Jah, kord on see juba sündinud Ugalas, kui Jaan Toominga lavastus „Kihnu Jõnn“ teatri ellu äratas. Priit Pedajas mu meelest targalt kordab seda fenomeni, ühendades oma lavastuses ühiseks kunstiliseks jõuks kõik lavatagused, lava ümbritsevad ja lavapealsed jõud. Tundub pisut uskumatunagi, aga see toimib. Usun, et ka Meleskisse jõudev publik tajub selle ära ja tuleb neid näitlejaid sootuks teistes rollides vaatama ka Ugala teatrisaali.
Hästi sümboolne ja habras on me hääbuvate meistrioskuste ajas see, kuidas Priit Pedajas on aega andnud klaasimeistri klaasipuhumise stseenidele. Need on omas rutiinis rituaalsed ja etteennustamatud – mis sealt nüüd tuleb?
Loe edasi Läbi klaasi tähtede poole →
