Urmas Lennuk, mõni aasta tagasi Vargamäel. Kohe esietendub ta kirjutatud ja lavastatud näidend “Vargamäe voonake”.

Selle loo autor on, täna Vanemuise draamajuht, Urmas Lennuk.

Vanemuise sõnateatri uue hooaja märksõnaks on “otsime uuesti Eestit”. Plaanis on üheksa esietendust, viis neist Eesti asjad.
Viimastel aastatel on kuidagi traditsiooniks muutunud, et kõmulisematest uuslavastustest oodatakse palju, aga kui neid vaatama minnakse, siis võib tabada inimesi kogemuselt – polnudki nii hea, kui oodati. Tõenäoliselt on see nõnda olnud juba varemgi, kuid viimased aastad on toonud kaasa kuidagi suurenenud vastutuse teatritele. Nii mõnestki teatrist on kujunenud teravate lõigetega jõulised sotsiaalsed keskused, kust oodatakse vahedat dialoogi ühiskondlike probleemidega. Rahulolematus ühiskonnas ongi seadnud ootused ka teatrile – kõneldagu elust! Aga elu kipub sageli huvitavam olema kui selle jäljendus, olgu ta nii konsentreeritud ja kujundisse peidetud kui tahes.

Priit Raud kirjutas selleaastase Baltoscandali brošüüri saatesõnas: „Midagi meie ümber on paigast ära – valitsejad teevad nalja, kojanarrid üritavad maad valitseda, rahvas nagu ei juhikski riiki, näitlejad produtseerivad, kriitikud lavastavad, teoreetikud ehitavad… Ja keegi pole eriti rahul sellega, mida teised teevad…”

Loe edasi Ootustest, lootustest ja pettumustest →

Ilusat sügise algust soovides. Plaan oli taas alustada Mõeldes edasi lugude sarja. Niisiis mõeldes edasi. Foto: Siim Solman

Alljärgnevad mõtted tekkisid, vaadates tagasi Sillaotsa muuseumi rahva sünnipäevaks korraldatud eksursioonile, mis kulges mööda kunagist Läänemaa Vigala ja Velise kanti, ja päädis Järvakandis.

Mõttekuse küsimus

Kui eesti keeles kõnelevatel inimestel oma maa armastus kaob, ei ole riigil mõtet. Kui maakonnas elavad inimesed oma maakonda ei armasta, pole maakonna pidamisel mõtet. Mul on tunne, et sellises olukorras agoonia pikendamine ja muudatustega venitamine on kuritegelik ses maakonnas elavate inimeste suhtes ja julgen arvata, et taolisel moel suretatakse maavaimu välja.

Paneme Mahtra muuseumi siis lõpuks kinni? Kaotame kunstliku maakonna? Ühendame Raplamaa kümme omavalitsust? Uskuge mind, et peale paljus eluelevuse kaotanud, liisinguid ja pangalaenu tasateenivate keskpäraste ametnike armee ei kaotaks me mitte midagi. Ja oleks vähem administraatoreid.

Viime selle, mis säilitamist veel väärib, sinna, kus rahvas on, ja kus on tingimused selle hoidmiseks. Äkki siis mõni noorematest märkab veel.

Loe edasi Tagasivaatamise fetiš ehk: rohkem Raplamaad →

See lugu (http://www.maaleht.ee/news/uudised/kultuur/elmo-nuganen-saatis-opilased-mauruse-kooli.d?id=64858370) ilmus esmalt Maalehes. Püha õhtusöömaaeg. Laua ääres (vasakult) Vürst Bebutov -Kaspar Velberg, Von Elbe – Kristjan Üksküla, Tigapuu -Henrik Kalmet, Indrek – Karl-Andreas Kalmet, Härra Maurus -Aivar Tommingas, Lible – Märt Pius, Vainukägu – Mikk Jürjens, Sikk – Priit Pius, Ollino – Aleksander Eelmaa. Sööjate seljataga istub Jürka – Ago Roo. Fotod: Siim Vahur.

Kui Toompea lavakooli lõpetanud Karl-Andreas Kalmet, Liis Lass, Mikk Jürjens, Henrik Kalmet, Priit Pius, Märt Pius, Kaspar Velberg, Kristjan Üksküla ja Maiken Schmidt Linnateatrisse jõudsid, olid tunnid juba alanud.

Seitse aastat tagasi, 2005.aastal esietendus Tallinna Linnateatris Elmo Nüganeni esimene Tammsaare lavastus „Tõde ja õigus. Teine osa.“. Olen nende aastate jooksul, kui etendus meenub või miskil kujul taas tuleb, vahel mõelnud, miks Elmo seda enda dramatiseeringut „Mauruse kooliks“ ei pealkirjastanud. Vastuseid olen ka leidnud, aga nii selgelt kui 10. augustil 2012 nähtud etendus mulle vastuse ette ütles, ei olnud seda varem tundnud.

Teater ja lavastajad, need parimad, on alati ajast ees. Mine tea, ehk teadis Elmo Nüganen juba 2005, et me seitsme aastaga jõuame aega, kus tähtsaks ei ole enam see, kas kool on või ei ole, vaid see, mida seal õpetatakse. Üha raskem on vahet teha tõel ja valel. Sellel, mis päris ja mis mõeldud vaid inimeste petmiseks. Muidugi on silmakirjalikkus olnud mureks läbi maailma ajaloo, aga mitte kunagi ei ole õige ja vale olnud nõnda segamini, et isegi pühendunud õpetajatel on raske lastele öelda, mida tohib ja mida mitte. Isiksustest õpetajaid on meil teadagi vähe. Ja oli ju just me vabariigi pikk haridusminister see, kes rahvale kuulutas, et hea eesmärgi nimel on valetamine õigustatud. Tammsaarel kuulutab pikk Indrek, et Jumalat ei ole. Mingi seos siingi.

Loe edasi Elmo Nüganen pani õpilased Mauruse kooli →

Leidsin selle pildi. Jüri Sillarti õpilane Madis tegi. Vaarasin ja mõtlesin ja, siis tahtsin leida 2003.aastal tehtud intervjuud, mis Maalehes ilmus, ei leidnud. Aga ka see lugu ilmus Maalehes, hoopis hiljem. Asi seegi.

Palun mobiiltelefonid välja lülitada! Ärge pildistage, ärge filmige, ärge segage! Etendus algab!

Hakkasite lugema? Palun lülitage oma mobiiltelefon välja. Eelmist lauset lõpetades ilmus mu arvutiekraanile uudis: filmimees Jüri Sillart on surnud. Ootamatult. Seesama mees, kes 2003. aastal siinsamas Maalehes mulle ja lugejatele ütles: “Hea film on kui õhkõrn orhidee või maavillane parmupill.” Kes täna nii ilusti ütleks. Ajal kui kultuur ajalehtede esikülgedele vaid siis satub kui kõneks raha või selle puudus.

Seda lugu, mida pühapäeval alustasin, ma kirjutanudki. Kunagi. Lülitage mobiiltelefon välja! Vihma sajab. Lülitage mobiiltelefon välja! Tuul ulub. Lülitage… Lilled õitsevad. Lülitage… Millal viimati kuulsin kedagi ütlevat, et silmad räägivad?

Loe edasi Palun lülitage oma mobiiltelefonid välja →

Vabanäitlejad leidsid mängides õige koodi.

Täna mängiti Jänedal Pulli tallis lavastuse ” Me tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma” viimane etendus. Neljateistkümnes. Kõik kõlas, see oli sama hea seekord nagu rokk-kontsert. Erinevad energiad tekitasid uue energia ja see kandis nagu tugev sild üle vaevavete. Ajavahemikul esietendusest viimaseni on trupp kokku saanud. On uus teater. On teistsugune. Nad mängisid täna, 5. augustil nõnda, et uskusin – näitlejad ongi (nagu näidendi käsikirjas) neli aastat koos olnud, maailmast eraldi, selleks, et muuta maailma. Nad olid igaüks oma nägu ja nad olid koos ja olid teistsugused.

Esietendusel oli see kõik kusagil olemas, aga täna oli kokkuhoidmine, kokkumängimine, mängida tahtmine kasvanud vabaduseks – kunstiks. Detailid ja nüansid olid täpsed ja läbimõeldult tunnetatud. Ja muide see, mida nad mängisid, ei olnud surmtõsine, see tegi nalja ja ajas ka nutma. Seal Pulli talli laval oli elu, mis puudutas.

Produtsent Märt Meos ütles, et sügisel mängitakse seda lavastust Tallinnas ja Tartus.

Sellised olid vabanäitlejad pühapäeval, 5. augustil 2012. aastal:

Loe edasi Vaadake meid, meie oleme teistsugused 2 →

Ja nad ongi, teistsugused! Läbimängul pildistatud. Soovitan vaadata Jänedal igatahes.  Allolev lugu ilmus ajalehes Postimees esmalt.

Vabanäitlejatest teatritrupp mängib Jänedal Pulli tallis lugu “Me tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma” ja mängib nii, et publik jääb uskuma – nad tahavadki paremat maailma. Näitlejad ei ole rasvunud, heaolusse uppunud ja silmaklappidega muidusööjad.

Pärast esietendust kuulis publiku seas teatrielamusest puudutatud vaatajate kiituse sekka ka palju rahulolematust. Kellele ei meeldinud, et laval poodi ja lendasid raamatud, kellele see, et ühes lindilt kõlanud kirjas ütleb 13aastane tüdruk isale, et üüris oma emaka välja ja on rase… Eesti rahva ellujäämise nimel.

Loe edasi Vaadake meied, meie oleme teistsugused →