Jaan Kruusvall (7. detsember 1940 -3. aprill 2012)  läinud suvel (2011) Saueaugul. Kruusvall oli KIRJANIK. Miksipärast pean ja tahan sulle öelda, Jaan, JÕGI VOOLAB. Sina õpetasid mind seda vaatama, kuulma ja tundma. Olen igavesti tänulik.

Teatritasku soovib Jaan Toomingale siit suure riikliku tunnustuse puhul palju õnne ja avaldab tema soovil ja loal täismahus eile ajalehes Sirp ilmunud loo SUURTEST.

21. sajandi teine kümnend algab ja teatrimask on naerul, kuid tegelikult on see kibe naer, sest suuri näitlejaid pole sündinud. Miks? Sest valitseb kambakraatia, mitte lava, kus kasvab isiksus, suur isiksus.

NO99 ja von Krahl on kambateatrid, mitte suurte näitlejate teatrid. Kui vaatleme NO99 Naftat, GEPi ja Jäneseid, siis seal on gümnaasiumiõpilastele paras mõttemaailm. See materjal kõlbaks kenasti põhikooli jütsidele koolitarkuseks, kuid mitte täiskasvanutele mõtlemiseks. Tundub, et ka kriitikud on põhikoolidesse peatuma jäänud, nad ei tea rohkem, kui lavastustes pakutakse, ja seetõttu ülistavad neid primitiivseid kambaetendusi. Von Krahli kambakas kulmineerub muidugi totra Idiootide tõmblemisega.

Ja nii me imestame, miks pole suuri näitlejaid enam. Jah, pole, sest neid pole enam vaja, on vaja karglevaid noori täkke ja märasid, kes varsti pole enam noored, kahjuks. Kuigi NO99 teatri noormehed on hea tehnilise ettevalmistusega näitlejad, kuid nad peavad mängima lavastustes aktuaalseid poliitilis-sotsiaalseid probleeme, milles pole vaimsust ega sügavust. Nii muutuvad nad lavastajate etturiteks, mitte suurteks isiksusteks, kes suudavad kujutada tõelise dramaturgia suurkujusid. Ja nüüd näemegi, et nad enam ei lepi olla etturid ja lahkuvad teatrist, et alustada OMA teed. Mis neist saab, näitab aeg.

Ka NO99 teatri naisnäitleja Mirtel Pohla on väga andekas, kuid samuti ei kujune kunagi tõeliseks suurnäitlejaks – staariks, kui peab kujutama mööduvaid nähtusi ühiskonnas, aga mitte dramaturgia vaimuhiiglasi. Ja sellest on kahju.

***

Ka Draamateater upub keskpärasusse, sest ei hoolitseta selle eest, et kasvatada suuri isiksusi. Potentsiaalselt on seal olemas näitlejad, kes võiksid tõeliselt silma paista, aga nt küünilise naljaonu Kiviräha näitetükid ei loo kunagi võimalusi suurte sangarite tekkeks ja üldine repertuaaripoliitika on kaos, mitte eesmärgipäraselt kunstitaotluslik.

Mait Malmsten on näiteks võimeline kujunema tõeliselt suureks näitlejaks, tal on selleks kõik eeldused, ta on võimekas nii koomilises kui ka draamažanris, tal on hiilgav moondumisvõime (nt etendus Panso!), aga kui ei anta talle tõelisi suuri ülesandeid, siis jääb ta ikkagi lihtsalt väga andekaks näitlejaks. Tema iga on just selline, mil peaks olema puhkenud täielikult õide. Ida teatris on enne neljakümmet aastat näitlejad alles algajad, tõeline meister kujuneb just 40–50 eluaasta vahel.

Ka Kaie Mihkelson on potentsiaalne suurnäitleja omavanuste hulgas ja jääb lavastajate süüks, et talle ei anta suurosasid, mis lahvataksid leegiks. Lavastajatest on tõeline anne Lauri Lagle, kuid ta lahkus Draamateatrist ning ei tea, mis temast lõpuks saab. Talle peaks andma kõik võimalused ükskõik mida lavastada ükskõik kus ja millal, et tema tõeline anne võiks areneda. Uku Uusberg on andekas, kuid upub sõnarohkusesse oma näidendites ning praegu ei ole näha, et tema tekstide põhjal võiks kujuneda suurnäitlejad.

***

Linnateater on Nüganeni lavastajateater, ilma suurte isiksusteta. See teater viljeleb olustikulis-psühholoogilist teatrit, lavastaja prevaleerib, puuduvad osad, kus on tõeliselt sügav psühholoogia, ikka ainult inimesed, kes visklevad, mitte ei tõuse tõelisele vaimsele kõrgusele. Etendused venivad ja on ilma kireta. Nt. Dostojevski Kuritöö ja karistus peaks olema tõeline kannatustragöödia, kuid jääb Linnateatris igavaks targutamiseks. Dramaturg Jaan Tätte alustas väga huvitavalt – Ristumine peateega, kuid nüüd on tema tekstid madaldunud olmelobisemiseks. Need tekstid ei anna mingit võimalust tõusta suurnäitlejaks.

Vanemuise draamaosakond on lausa keskpärane. Irdi-aegsed fossiilnäitlejad on karjuvalt naeruväärsed. Üldine tase on madal, noored püüavad küll, kuid nende püüdmine jookseb liiva, sest lavastajad on allapoole arvestust. Mõtlemine on roostes, ujutakse laisalt allavoolu ja ollakse lihtsalt stampides. Ei näe sellele teatrile mingit helget tulevikku. Uus draamajuht Lennuk oleks pidanud alustama täiesti uue näitlejatega, siis ehk midagi sünniks. On küll omaette Külliki Saldre, kes võiks olla suurnäitleja, kuid keegi ei suuda teda aidata tõelisele tasemele, sest ei tunta lihtsalt huvi. Noor Luik on tõelise väega noor näitleja, kuid pole ka tal õigeid osi, kus ta vägi võiks avalduda.

Teiste provintside teatrite näitlejate hulgast ka ei julge just staare nimetada, nii et ikkagi üksluine tiigikonnade krooksumine.

***

On Teatriliit, Näitlejate Liit, Lavastajate Liit, need organisatsioonid peaksid ikkagi peale toetuste ja orgunnimise mõtlema ka näitlejate ja lavastajate saatusele. Näitlejate Liit võiks korra kuus arutada näitlejate tööd ja potentsiaali erinevates teatrites ning tegema ettepanekuid lavastajatele, mida teha. Samuti võiks Lavastajate Liit arutada vähemalt korra kuus lavastusi ja näitlejate potentsiaali ning andma võimalusi ning ülesandeid näitlejatele ja lavastajatele, eesmärgiks ikka tõeline teatrikunst, mitte propaganda või moekarje.

Kas on mingit lootust? Jah, kui pöörame selja praegustele mõttemallidele ja alustame uuesti otsast peale, kas või vana armsa klassikaga, ilma teda moonutamata. Ehk siis ka ärkab mõni uus talent, kes saab kunagi suureks. Kui mitte meie eluajal, siis ehk sajandi lõpus, kui maailm ikka siis veel püsib.

Jaan Tooming

Kaarel Oja- Tellikivi Loomelinnaku tegevjuht

Plaan on avada Vaba lava teatrimaja 2013.aasta augustis

Sihtasutuse Vaba Lava teatrimaja loomise ja saamisega on aktiivselt tegeletud poolteist aastat. Täna julgevad kõik osapooled lubada, et pooleteise aasta pärast on see lõpuks ka valmis. Uus sünergia ja värskendav puhang tervesse teatripilti peab sellest saama.

Jah, augustis 2013 avame Telliskivi Loomeinnakus kahe teatrisaali ja kolme proovisaaliga teatrimaja, mis mõeldud uue kodu ja keskusena kõigile meie kutselistele vabatruppidele. Samasse majja kolivad ka Eesti Teatri Agentuur ja Sõltumatu Tantsu Ühendus ja seega tahaks loota, et ellu ärkab palju enamat kui lihtsalt hädavajalik teatrimaja kodututele vabatruppidele.

Lisaks sellele, et see on lihtsalt suurepärane edasiminek meie aastaid (et mitte öelda aastakümneid) paigalseisnud teatripoliitikas, on see ka suurepärane näide palju räägitud, aga vähe nähtud erasektori ja avaliku sektori koostööst. Kokkuvõttes ehitab teatrimaja valmis erakapitalile tuginev Telliskivi Loomelinnak ning rendib selle siis riigi toel tegutsevale sihtasutusele Vaba Lava.

Täpsetest ehitushindadest on rääkida veel natukene vara, sest töös on alles eelprojekt, aga koondeelarveks kujuneb suurusjärk 1,1-1,2 miljonit eurot.

Pearu ja Karin hakkavad sellel pildil kohe Kassiaru Jaskat tegema. Seegi stseen on eri aegasid, täpsemalt eilset ja tänast ühendav. Foto Siim Vahur

Lugu ilmus Maalehes.

Läinud nädalal Von Krahlis esietendunud Mihkel Raua näidend “Järgmine voor” ning VAT teatris Andrus Kivi­rähki “Karin ja Pearu” on kui ühe, eestlaste elust maha kirjutatud näidendi kaks vaatust.
Küsimus on vaid, millises järjekorras mängida. Kui vaadata selles järjekorras, nagu nad vaatajate ette tulid – Von Krahli Raud esimesena ja VAT teatri Kivirähk otsa –, jääb lootust rohkem.
Mõlemas näidendis elatakse elu ja surma peale. Kui Kivirähki Pearu näeks Raua näidendit, siis ta ütleks päris kindlasti: “Halleluuja ja kürjeeleison!”, nagu ta ütleb siis, kui teada saab, et naine kohvikus ta naabrimehe poja naine on.

Loe edasi Selles ilmas on tarvis kuulikindlat südant →

Selles lavastuses mängis Toomas Suuman Indrekut ja Peeter Rästas Andrest. Alljärgnev lugu ilmus esmalt ajalehes Maaleht.

Mis maa see on, mille inimesed teatrit armastavad nii, et ka metsadetagustesse mängukohtadesse jätkub vaatajaid?
Kes me oleme? Me veel hiljuti armastasime ennast nimetada maarahvaks, metsarahvaks ka. Olen märganud teatrites publiku hulgas linnas elavat maarahvast tihti.
Ega ma tea, kas väljendil maa sool on veel mingi tähendus nooremate seas. Kas maa sool elab Tallinnas täna? Kui tõsiselt peaks võtma eestlate maarahvaks olemist. Kui meedia aasta pärast hakkab uudiseid tegema, siis üks „uudis“ on kindlasti see, et enamus eestlasi elab linnas.
Elukoha muutus ei pea alati olema meelemuutus. Aga kui ma loen uudistest, et koolidirektori töölt vabastamise põhjuseks on see, et ta ei suutnud korras hoida raamatupidamist, hakkab hirm. Direktor Wikmanilt ei nõudnud keegi, et asjad oleks korras paberi peal. Direktor Wikmann tahtis, et tema kooli lõpetaksid targad poisid, sellised, kes ei tee häbi oma riigile.
Me targad riigijuhid räägivad haridusreformist ja nende jaoks on see koolivõrgu korrastamine, mis koolide sulgemist tähendab. Uhh…
Tänagi on nii, et kui mõni lavastaja või teatritrupp tunneb ära maa külgetõmbejõu, hakkab ta Tammsaaret lugema ja tegema. Tammsaare inspireerib ja dramatiseeritud Tammsaarel on tänagi suur vaatajamenu.

Loe edasi Vargamäe voonake pruutide koolis →

Basilica di San Pietro in Vaticano. Vatikani Püha Peetri katedraali kõrvalaltar vasakpoolses sammaskäigus. 21.detsember 2011. Kirjutas ja pildistas: kunstnik Ervin Õunapuu:

Eesriie avaneb. Kaks meest seisavad tühjal laval. Nartsiss ja Goldmund. Ere valgus. Varjud puuduvad. Dialoog.

GOLDMUND: Kas saab mõelda, ilma et selle juures midagi kujutletaks?

NARTSISS: Hea, et sa seda küsid. Aga muidugi võib ilma kujutlusteta mõelda! Mõtlemisel pole midagi tegemist kujutlustega. Mõtlemine ei teostu piltides, vaid mõistetes ning vormelites. Just seal, kus lakkavad pildid, algab filosoofia. Ja see ju oligi, mille üle me ka noorukitena vaidlesime. Sinu jaoks koosnes maailm piltidest, minu jaoks mõistetest. Ma ütlen sulle alati, sa oled mõtlejaks sobimatu ja ütlen sulle ka, et see pole mingi puudus, kuna selle asemel valitsed sa piltide maailma. Oleksid sa tollal, selle asemel et maailma minna, mõtlejaks saanud, siis oleksid sa võinud põhjustada õnnetusi. Sinust oleks nimelt müstik kujunenud. Müstikud on, kui seda lühidalt ja veidi jämedalt öelda, niisugused mõtlejad, kes ei suuda vabaneda kujutelmadest ning seega pole üldse mõtlejad. Nad on salajased kunstnikud: poeedid ilma värssideta, maalijad ilma pintslita, muusikud ilma helideta. Nende hulgas leidub ülimalt andekaid ja õilsaid vaimusid, ent nad on eranditult õnnetud inimesed. Üheks sääraseks oleksid ka sina võinud saada. Selle asemel oled sa aga, tänu Jumalale, saanud kunstnikuks ja alistanud enesele piltidemaailma, kus sa võid olla looja ning peremees, selle asemel, et mõtlejana küündimatusse takerduda.

GOLDMUND: Ma kardan, et mul iialgi ei õnnestu aru saada sinu mõttemaailmast, milles sa ilma kujutlusteta mõtled.

NARTSISS: Mõtleja püüab maailma olemust loogika varal tunnetada ning kujutleda. Ta teab, et meie mõistus ja tema tööriist – loogika – on puudulikud instrumendid, niisamuti nagu iga arukas kunstnik teab, et tema pintsel või meisel iialgi ei suuda väljendada mõne ingli või pühaku säravat olemust.

Tervitus siit Vatikanist.

Loe edasi Kiri Vatikanist →