Peeter Volkonski ja Maarika Vaarik, kohe järgneb viimane kummardus „Misry“ vaatajatele.

Foto: Viio Aitsam

Ta on läinud nüüd. On mängukavast maas, NO-s mängitud lavastus “Misery”, Stephen Kingi õudukas eesti keeles. Eesti tippvormis näitlejate esituses. See etendus, mida ma nägin, oli väga elus. On surnud nüüd ja olen kurb, et nii on.

Kahjuks nägin ma teda vaid korra. See esimene jäi viimaseks mulle ja ka saalitäiele vaatajatele. Ja kui ei juhtu imet, siis kõigile maailmas jäi viimaseks.

“Misery” suri pärast seda, kui teda mängiti 28 korda. Need, kes teavad ja loevad, teavad seda, et “Miseryt” vaatas 3467 inmest.

Loe edasi Järelhüüe kurbusele, kelle nimi oli „Misery“ →

 Esimene arvustus „Soolo“ kohta Nepaali, mitmemiljonilise tiraažiga ajalehes. Hendrik Toompere vahendas vahendust: „Ja nagu Sunil, festivalikorraldaja Mandala teatrist, liigutusepisar silmis, arvustust refereeris, kirjutatakse – amazing acting in a powerful and poetic play.“ Ehk siis eesti keeles – hämmastav mäng võimsas ja poeetilises näidendis.

Foto: Ervin Õunapuu

Näitleja tekstilugemise oskus määrab rolli õnnestumise suuruse.

„Kell üks… muna küps… kell kaks… hanemaks… kell kolm… tuhk ja tolm… kell neli… puhas õli… Puhas heli! Kell viis… mis siis… Kell viis must riis… kell kuus… arbuus… ei… kell kuus laul… suus… Kell üks… muna küps jne.“ See on tsitaat Ervin Õunapuu kirjutatud näidendist „Kuues maitse“. Hendrik Toompere mängib seda nüüd. Ise tegi.

Seda Õunapuu lugu mängitakse teater R.A.A.A.M eestvõttel. Ettevõtmine tähendab siin seda, et produtsent Märt Meos on selle näidendi koos Hendrik Toomperega maailma rändama saatnud, teatrifestivalidele. Eestis mängis Toompere seda avalikult vaid üks kord ‒ Eesti Draamateatri Maalisaalis 10. novembril.

Loe edasi Kuue meelega tehtud „Soolo“ →

“Soolo” ja soolo. Foto: Viio Aitsam

Seekordse lisalehe number on 84. Arvu tähendus kasvab, kui teate, et see tähistab kaheksakümmend nelja kuud. Kui uskuda, et Eesti teatrites on aastas 160 esietendust, on Külgedes seitsme aasta kestel räägitu vaid kübe. Ma tunnistan, et ei ole suutnud sedagi kübet, mis tean, selle aja jooksul välja öelda ja tüdida. Elu on igal hommikul uus ja teater on igal vaatamisel uus. Tuleb vaid vaadata. Vilksamisi ja pikalt ja kohkunult ja igavlevalt ja… mitut moodi.

Seekord vaatab Raplamaal ilmuv teatrileht põgusalt tagasi, tuues ära vaid osa neist nimedest, kellega aastate jooksul on pikemalt juttu ajanud elust ja teatrist. Priit Võigemasti „ootamatult“ mängida tulnud „Hamletist“ kirjutab Vanalinna hariduskolleegiumi abiturient Priit Põldma. Selle üle on hea meel, sest tema ei saa kirjutada Eestis läbi aegade lavastatud Hamletitest, temale oli Priidu mängitu esimene. Teatrikülgede lühike intervjuu ongi Priit Võigemastiga, kas see jutt on juhus või…

Pikas intervjuus mõtiskleb lavastaja ja kirjanik Urmas Lennuk üpris valusalt Eesti kultuuri ja keele ja teatri ja kodu üle. Ütleb muu hulgas nii: „Pragmaatikuna võin öelda, et see kõik on juba toimiv protsess, aga inimesena siiski usun, et üks väike kolkarahvas, kes raputab endale tuhka pähe (nagu me teatri Urmas Vadi lavastuses väga sümboolselt näidatakse), elab igavesti. Ma võin teada ühte, aga uskuda teist. See on minu vabadus ja enesepettus.“

Tänane infotehnoloogia võimaldab Rapla ühetoalises korteris istudes kõnelda Kathmandu hotellis elavate kaasteelistega. Ervin Õunapuu ja Hendrik Toompere käisid Nepaalis suurel teatrifestivalil. Üks autori, teine näitlejana ja Teatriküljed toob ära nende esimesed muljed.

Nagu ikka, peab heas lehes olema surmakuulutus: leiate järelehüüde kurbusele, kelle nimi oli „Misery“.

Ja siinkohal tahan tänada kõiki, kes Teatrikülgi loevad.

Külgede kirjutaja Margus Mikomägi

See on minu vihmaus. Me maa sees Raelas on ta kodu. Sellel Viio tehtud pildil ta situb. Foto: Viio Aitsam

http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/0008/vihmauss.html  lugege allolev lugu läbi ja saage siis targemaks Raine Kerge kirjutatud loomalugu lugedes.

Numbrikombinatsiooon 21.12. 2012 olevat kuupäev, kui planeedid ringi rivistuvad ja maakera magnetväli kaob. Seetõttu kaob elekter ja elektroonika läheb sassi ja ookeanid hakkavad keema. Muud koledused ka kõik veel tulevad me kallale siis ühekorraga.

Selles ajakirjanduslikult pealiskaudses jutus on mu jaoks üks ja peamine ebakõla, miks igasuguseid maailmalõpujutte tõesti üpris tõsiselt peaks võtma, ja mis ei rõõmusta. Nimelt muretsetakse inimeste pärast enamasti. Et inimesed, see meie tsivilisatsioon sureb. Jah, muidugi, kuidas sa ikka vaaladele ütled või elevantidele, et homme sind enam ei ole, elukas.

Loe edasi Mõeldes edasi: Maailmalõpp saabub siis, kui sureb viimane vihmauss →

Olla, või mitte olla? Linnateatri lavastaja ja näitleja Priit Võigemast otsustas viis tundi enne õhtust etendust, et ta lavastatud „Hamlet“ ei jää näitleja haigestumise tõttu ära, ning mängis ise. Kõik ei otsustanud, Priit tegi selle suure teo. Hästi tegi, ei mingit hinnaalandust. Ja mina olen selle üle rõõmus ja uhke. Foto Linnateater

Ma palun vabandust. Aga olen ammu kindel, et allkirjadega kellegi teise teksti all meeleavaldamise aeg on möödas. Ma soovitan kõigil kirjutada alla vaid oma tekstidele. Meiega on piisavalt kaua manipuleeritud.

Nüüd tuleks olla avatud meelega. Avatud meel ütleb, et untsus on palju enam kui vabamüürlaste välja mõeldud demokraatia.

Tähelepanu on asjade untsus olemisele juhitud üha ja aastaid, muutunud ei ole sellest mitte midagi. Nüüd on võimalik vaid nõuda. Kui üldse.

Ütlesin Kaja Kallasele, et tal on ilusad silmad tõesti. Kajal oli komplimendi üle hea meel. Naerma ajas see teda muidugi ka. Äitäh, Jürgen Ligi…

Üks paljudest põhjustest, miks ma Hartale alla ei kirjuta, on see, et taas on tegu konstanteeringuga.

Nõnda siis, kas ühiskondlik kokkulepe ja demokraatia peatab:

– massilise väljarände;

– maaelu järkjärgulise hääbumise;

– süveneva vaesuse;

– elektri hinna tõusu;

– toidu hinna tõusu;

– valimisseaduse muutuse;

– rahakeskse elukorralduse?

• Loe edasi Mõeldes edasi: Harta 12 on järjekordne üritus →

Vallo Kirs, Viljandi kultuuriakadeemia 4. kursus, lavastaja

Noor lavastaja Vallo Kirs oma kasvutingimuste otsingul. Foto: Erakogu.

Mis teater on, miks teater on? Täna.

Ma kõlan nüüd tõenäoliselt kuidagi… Aga mis sest ikka…

Uni.

Mul on üks (hirmu-)unenägu. Ma seisan mingi abstraktse rahvamassi ees ja pean neile põhjendama, milleks on teater meile üldse vajalik. Kas me ei saaks ilma hakkama? Ma otsin sõnu ja sean neid kogeledes ritta… Aga sõnu on nii palju ja ma otsin neid, mis konkreetselt seda inimmassi kõnetaks. Ma tunnen, kuidas sajandite vanune kultuurikiht minu peale vaatab ja ootab…

Ärkan. See oli vaid unenägu. See oli unenägu, millele on ainest andnud Kalju Komissarovi erialatunnid ja tema juhtmõte: „Leidke endas see miski, mille poolt ja mille vastu te olete. Vastasel juhul ei ole teatritegemisel mõtet.“

Nüüd aga paar päeva tagasi helistas mulle Margus Mikomägi ja palus, et ma sõnastaksin oma mõtted teemal – „Mis teater on, miks teater on?“ Ei, ma näen ju ainult und.

Loe edasi Teater on minu meelest pelgupaik →