Helena Mersin ja Elina Reinold, Tapa peroonil. Foto: Viio Aitsam.

(Kärbitud lugu ilmus esmalt Postimehes.) Vabanäitlejad tantsivad lagunevas Tapa jaamas mitmes mõttes surmatantse. Lavastuse põhitoon on trööstitus.

Trööstitut lagunemist rõhutab mängupaik. Mäletamise ja mälestamise koht peale kõige muu. Hiljem nähtule tagasi mõeldes on päris õõvastavgi, et esietenduse eel mängis Tapa jaamas mälestusmärgiks saanud veduri taustal reipalt uhke pasunakoor.

Maha jäetud rongijaamast, viirastuste vaksalist, on saanud kummituste teater. Näidendi on kirjutanud Hispaania mees, lavastuse tegid Eesti naised. Üks võimalus seda näidendit mõtestada on tunda kaasa nooruse armastusse ja ideaalidesse takerdunud inimetele. Näitleja Mait Malmsten ütles mõni kuu tagasi enese täiskasvanuks saamist lahates: “Ma Jüri Krjukovi suust kuulsin sellist ütlemist, et kui sa kahekümneselt ei mässa, pole sul südant, ja kui sa neljakümneselt ikka veel mässad, pole sul mõistust.”. See meenus nüüd lõikavalt Tapa jaamas teater R.A.A.A.M.i suvelavastuse „Viirastuste vaksal” esietenduse lõppedes.

José Sanchis Sinisterra näidendi alguses on remark: „ Lugu ilma lõputa“. Tapal, kui etendus lõpeb, on pasunakoor ammu lahkunud. Loos sees on endisest kommunistlike ideedega teatri näitlejast viljastava kapitalismi oludes saanud linna kultuurinõunik. Tema plaan on teha kunagisest revolutsioonilisest ja ekperimendialtist teatrist muuseum ning salapäraselt hukkunud lavastajast kultuslavastaja ja rahvuskangelane. Seda tegelast me Tapa jaama kunagises puhvetis, kus lugu mängitakse, ei näe, aga situatsioon, mida naised mängivad, on tuttav ju?

Kas naised on nõus sellega, et ideaalid ja noorus muuseumiks kuulutatakse? Kas meie oleme sellega nõus? Ja kuidas me nõus oleme ja kuhu me elu lõpus ikkagi oma elumõtetega jõuame? Kas oleme nõus näidendis kõlava loosungiga “Süsteem teeb inimestest papist tiigrid“?

Loe edasi Surmatantsud Tapa lagunevas jaamas →

 Raela. Foto: Kristjan Lepp

Juuli Teatrikülgede avalugu muidu.

Margus Mikomägi

Müüt Eesti väga headest näitlejatest vajab igal hetkel kinnitust. Samas ei saa enam väga rääkida ka sellest, et meil on vähe andekaid lavastajaid. Lavastajaid on. Näitejuhtidest on puudus.

Seda, et näitejuhi rolli ei tähtsustata, näitab see, kuidas me kutselistes teatrites on teatrijuhid tööl mitmesuguste nimede all, kus sõna “juht” muidugi olemas, peanäitejuhi kohta ei pea keegi.

Mõtlesin seda mõtet ammu enne, kui Anu Lamp Eesti teatri festivali Draama 2012 programmi motoks “Fookus: näitleja” ütles. See kinnitab publiku ja näitlejate soovi näha ja luua suuri rolle. Enamasti vajab ka andekas ja hea näitleja suurrolli loomisel näitejuhi abi. Ja enamasti ei ole ka võimekal lavastajal näitleja aitamiseks uuele mängukõrgusele aega. Samas on nii, et kui suuri rolle sünnib vähe, jäävad näitlejad nälga.

Mäletan, kuidas paar aastat tagasi ühel teatri kõnekoosolekul ennast Rakvere teatris ise suureks näitlejaks mänginud Toomas Suuman ironiseeris plakati ees, kuhu oli kirjutatud: teatri tsentrum on inimene. Ironiseeris, et ammu on teatris näitleja ära unustatud. Sõnu näitleja tähtsusest tehakse küll, aga kui asjaks läheb, ununeb isiksus, näitleja väärikus, võimalik lendutõus. Ja valitsejaks on raha. Toomas vist kirjutas sinna üpris tühjale paberile: teatris on kõige tähtsam näitleja.

Loe edasi Eesti teatris napib näitejuhte →

Tapa raudteejaamas käivad suvelavastuse proovid. Jaam on teater. Neljapäeval 21. juunil on esietendus. Lugu ilmus esmalt Maalehes.

On pühapäeva õhtu. Tund tagasi lõppes Lääne-Virumaal, Vihula uhkelt üles ehitatud mõisa külje all näitleja Kaarel Karmi talus Rakvere teatri suveetendus „Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel“. Suveteatrihooaeg on alanud.

Tapa linna suures tänapäevases raudteejaamas perroonil istub üksik mees. Rakvere teater alustab hetke pärast seal metsas „Hullumaja suvepäevade“ teist etendust sellel päeval. Üksi istuv mees märkab meid üle raudtee Tapa mahajäetud jaamahoonet uudistamas ja hõikab: „Tüdrukud!“. Kui pöördun, et vastata, on ta mu habet märgates pettunud ja ütleb kurvalt: „Mul on täna sünnipäev.“ „Palju õnne!“ „Saan kuuskümmend kolm.“ Hüüan: „Vägev vanus.“ „Kuidas?“ Mees ei kuule, sest meie vahele sõidab rong.

Loe edasi Ülejäänud inimeste oma jaam →

Tiina Mälberg juhatab publiku mängu, millal see lavastus algas…

(Lugu ilmuas esmalt ajalehes Postimees.). Kirjanik ja lavastaja Urmas Vadi on kusagil öelnud, et „Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel“ oli enne suvelavastuseks saamist filmiks mõeldud. Ja siis, ju ma sest ikka õigesti aru sain, on mees mõelnud, et just Kaarel Karmi talu ürgses metsas Vihula taastatud mõisahiilguse vahetus läheduses sõidab sesse lukku sügavalt sisse. Jah, tõesti, see lavastus sunnib mõtlema, mis on päris ja mis mängult. Fantaasia on tihtipeale rohkem usutav kui see mida me realistlikuks pida harjunud oleme.

Kuna tegemist on hullumaja suvepäevadega, oli selles lavastuses algusest peaaegu lõpuni raske sisulise järje peale saada. Nüüd mulle tundub, et see oli lavastaja Vadi eesmärk.

Mehed ei nuta

Etendusele eelneb rahvamatk sündmuspaika. Üksikuid rajale ei lasta, platsile saab gruppidena ja tempo ei ole kõige aeglasem, on just selline, et ei lase süveneda sellesse, mis raja ääres kasvab, kuidas kasvab ja kellega koos… Laseb fikseerida vaid – loodus on lopsakas. Minu nähtud etendusel oli päikest ja palavust, vihma, oli tuulevaikust ja tugevaid tuulepuhanguid. Rakvere teter oleks selle ilma justkui lavastanud, et publik aru saaks maailma imelisest paljususest.

Juba see fakt, et mugavad linnainimesed tulevad metsa, kus neid vähemasti meedia väitel varitsevad sajad ohud, sääsed ja puugid, ilvesed, hunt, karu, jänes ja põder, on kõnekas. Situatsioon meenutab kaadreid unetute filmist „Mehed ei nuta“.

Seepeale teeb näitleja Tiina Mälberg publikule ekskursiooni, mis kohati tuletab meelde filmi „Siin me oleme”. Tegelikult: kas see on Tiina Mälberg või mängib ta pisut hullu külaeite? Äkki ta ei mängi, vaid on? Äkki on hoopis oma kodupaiga – siin magas Raivo Trass, siin lõhkus puid Jüri Järvet, siin ehitasid Noormetsad ja Nüganen peldikut… vanatüdrukust kooliõpetaja? Ma ei tea ja polegi tarvis tead vist. Üllar Saaremäe sipelgapesa ses metsas (seal on sildistatult ka Inna Taarna männid, Andres Noormetsa kullerkupud jne) on kõige selgemalt uusleiutis ja seotud selle lavastusperioodiga, mis just lõppes. „Loomi sööta ei tohi!“ kordab publiku ekskursioonijuht Mälberg refräänina, ka vaheajal. Ja see kahemõttelisus kõlab, sest kuidas sa jätad sääsed söötmata, isegi, kui sa seda ei taha…

Loe edasi Mäng on alateadvuslik loominguline seisund →

Etendus on lõppenud, elu mitte. Elus (paremalt) Tiit Ojasoo, Gert Raudsepp, Sergo Vares, Risto Kübar ja Jaak Prints, laval jutustaja, Rein Lang, Silver Meikar, Jürgen Ligi ja no ei tule selle niiditõmbaja nimi meelde, keda Jaak mängis.

Selle loo pealkiri on uusvanasõna. See öeldi maha NO teatris teisipäeva õhtul, kui teatritrupp mängis ette värske näidendi „Reformierakonna juhatuse koosolek“. Kirjutan etendusest, kuid illustreerin seda Rapla valla näitega, mis võiks vabalt olla näidendi järjelooks.

Kui Nädalises kirjutamist nuusutanud hea maapoiss Teet Teder mulle Õhtulehe reporterina NO aktsiooni ja me riigi olukorda kommenteerida palus, ütlesin talle, et NO teatriseltskond aitas pildistada elevanti.

Elevant on suur loom ja enamasti me pildile ei mahu. Pildile jäävad detailid. Silver Meikar ütles avalikult, et on reformiparteile raha annetanud nii, et isegi ei tea, kellelt see raha tuli.

NO teatri eelmisel etendusel Saku suurhallis, „Ühtse Eesti suurkogul” öeldi see sootuks mõjuvamalt välja näitleja Jaak Printsi juhitud valimiskoolis. „Rahapesusüsteem on hästi toimiv, tõhus, ja mis peamine, salajane. Keegi ei saa teada, kes on raha taga ja kellele erakond teene võlgu on,” rääkis Prints juba 2010.aastal avalikult. See mõjus, aga ei muutnud. Miks? Elevant oli ju tervikuna pildil ka pimedate jaoks.

Jah, siis ei teadnud ka need, kes KAPOt telefonide pealtkuulamises kahtlustavad kahtlustada, et tuleb keegi, kes oma nime, näo ja teoga seda tunnistab. Nii pagana kindlad oldi kaks aastat tagasi oma võimu ja raha jõus, et ei vaevutud isegi midagi varjama, muutma.

Loe edasi Rääkimine silver, vaikimine kuld →

See lugu ilmus Maalehes nii: http://www.maaleht.ee/news/uudised/kultuur/ukuaru-lihast-ja-luust-papist-ja-puust.d?id=64339

Siin üks lisa loo lõpus.

Madis Kalmeti “Ukuaru” lavastus Viljadi Ugalas on just nii hea, et sobiks ja kõlbaks mis tahes me repertuaariteatri repertuaari.

Tundub, et Madis Kalmet on “Ukuaru” uuesti tulekuks eestlaste kultuurimeelde tabanud üliõige aja. See on aeg, kui me akendest paistab palju, kuid eestlaste omamaailm kipub väljast pealepressiva varju jääma.

Eesti teatriakendest sisse kiigates leiab ikka mõne Ameerikamaa kuulsa filmi lavavariandi, millega näitlejaid mängima motiveeritakse ja publikumenu ette garanteerituks loodetakse olevat. Mulle tundub sedakordne lahendus, et Eesti hea film Eesti teatrilavale jõuab, kordi ausam, õigem ja harivam. Eelöeldud õige aja kontekstis on oluline teada, et režissöör Leida Laiuse film “Ukuaru” esilinastus 1973. aastal. Venestamise surve Eesti Nõukogude Vabariigis siis tugevnes haripunkti.

Loe edasi Ukuaru – lihast ja luust, papist ja puust →