Nädal tagasi ilmus Johannes Esto Ühingu kirjastuses Jaan Toominga luule- ja esseekogumik „Yles- ja allavoolu“. Muuhulgas algab raamat tõdemusega: „Kes ei taha surra, see jääbki elama.“

Kirjastaja tutvustab uut raamatut nõnda: „Lavastaja ning mõttetark Jaan Tooming arutleb oma süvitsi minevas luule- ja esseedekogumikus argihalluse ületamise ning vaimses mõttes täiskasvanuks saamise teemadel. Arutleb lausa piibellikult, teadmust tundnuna. Autori käekõrval rändame suurte religioossete juhtide radadel ning õpetussõnade allikail, kuuleme lugusid saami nõidadest ning keskaegsetest munkadest, põhjarahvaste pärimusist ning eesti oma kirjasõna saamisest. Sekka õpetussõnu noorele näitlejale ning teatrikiitu ja -kriitikat. Tooming lummab. Ta salapärane sõnaseade saadab süüvima. Hetk, selle raamatu lugemiseks igavikult varastatu, saab tarkust täis.“

Teatriitasku avaldab autori loal sest raamatust ühe loo.

Kiri noorele näitlejale

Jaan Tooming

Minu elutöö on tehtud. Olen üle 60 aasta vana, pensionieelik. Ma ei taha Sulle anda autoriteetseid nõuandeid, vaid osutada ainult ohtudele, mis varitsevad näitlejat tema elukutses. Iga autoriteet on kurjast, sest siis ei mõelda enam oma peaga, vaid toetutakse kellegi teise mõtetele. Aga teise kasutamine karguna tähendab enda tunnistamist invaliidiks. Igaühel on käia oma tee ja seda leida on väga tähtis. Sõltumine ühiskonnast, tööst, teisest inimesest, positsioonist, minevikust, ning rahvusest ja riigist vangistab inimese meele ning pole lootustki, et ta saaks vabaks indiviidiks.

Loe edasi „Ilu on ime!“ pealkirjastab Jaan Tooming oma uue raamatu esimese loo →

Ülo Vooglaid ei väsi kinnitamast:  “Pühendumine, see on midagi väga erilist. Pühenduma ei saa käskida. Need, kes ei pühendu, saavutavad harva midagi suurt ja tõelist.”

Ülo Vooglaid

Jaanuari keskel helistas mulle üks lapselaps ja küsis: „Vanaisa, kas sa oled juba Maailma mõõtmist lugenud?”. Jõudsin vaevalt tunnistada, et ei ole, kui sain noomida: „Oi-oi! Seda sa pead küll otsekohe lugema!”

Loe edasi Maailma mõõtmisest →

Rakvere teater 26.märtsil 2009.aastal. Pildistatud Rahvaaiast. 

Loe täna paberlehest ja hiljem Teatritaskust intervjuud Rakvere teatri peanäitejuhi Üllar Saaremäega. Jaan Tooming avaldas uue raamatu. Teatrikülgedel on lugu sealt “Kiri noorele näitlejale”. Jüri Aarma räägib, ei räägi, Ugala konfliktist. Teatrikülgi raamib Rakvere reportaaž,

  Margus Mikomägi

Me peaks hakkama oma rahvalaule kriisiaja pilguga hindama. Tänaseks on Eesti vabariigi sepad me riigist tagunud kuldnaise. Naine on seega ilus ja säravgi, aga armastada teda ei saa. (Mis muu see maailma viie rikkama riigi hulka saamine ja tahtmine ikka on, või võib täna juba öelda, oli.) Üks Soss-sepa lugu on kah maailmas liikumas, ehk eesti juurtega jutt. Ja kilplasedki on me rahvapärimuses pilatud ja armastatud.

Loe edasi Eesti vabariik on abielus kullast naisega →