Kogutud muljed.                                                                 Illustratsioon Ervin Õunapuu.

Uitmõtetega ettekanne sellest, kuidas ma septembri alguses Tartus teatrifestivalil  Draama 2010  käisin, mida seal nägin ja kuidas see mõjus.  
On pühapäeva hommik, lõhun oma kevadel esimesena ehitatud kiviaiajupi laiali. Mul on selline tunne, et aed tahab sinna mõnd kivi juurde. Et kindlam olla.  Ja enne  ma Tartusse teatrisse nädalaks minna lihtsalt ei tohi. Ehitan, miskeid lennukeid lendab taevas. Kusagilt kostab kogunevate sookurgede hääl.

Jalutuskäik pärast tormi
Raplas õhtul kodumaja ees käib korraks valge salliga sõbrale tere öeldes läbi pea, see ei ole elu, on film. Miski mõnus kordus on selles autosse istumises. Olen teel teatrifestivalile Tartus, vahepeatusega tormist räsitud Peedul.
See augustitorm, õigemini selle tormi tagajärjed on omaette teema, haagib teatriga, sest on dramaatiline. Lisaks mäletan, kuidas oleksin tahtnud pärast Uku Uusbergi Jäneda lavastust „Jõud“ kuulutada, et just selle meestetrupi jõust mõtlemine tolle tormi tekitas. See jäi mõtteks vaid, sellepärast, et too 2010. aasta augustitorm liiga suure ulatusega oli ja mitte vaid Jäneda tallikatusele kahju ei teinud.
Pisikene kahtlus siiski on jäänud, et lisaks Uku ja kolmekümne mehe mõtete jõule tegelesid tormi ja muutuste ootamisega sel suvel ka teised, nõnda, et mine tea. Ükski teatriskäinu ei ole kirjutanud sest tormis alanud „Jõud“ etendusest, et Uku Uusberg ennustab muusikalist müsteeriumi kirjutades ja lavastades kauboikultuuri lõppu. Ja ega sedagi ei kiputa märkama, et Ivo Uukivi mängitud kauboi isa (mul on tunne, et see vana mees on EPA haridusega agronoom) on poja jaoks kunagisse pullilauta mereranna loonud. On loomad maha müünud ja lauda liiva täis vedada lasknud, et mehe meeled kergemini kokku tulla saaks. Aga…

Loe edasi Jalutuskäigud, teatrimaastik kuklasse kumamas 1 →

Alljärgneva loo autor Valter Uusberg koos poeg Ukuga Jänedal, lavastuse “Jõud” proovi vaheaajal.

X Külateatrite festival peeti Raplamaal.  Kunstnik Valter Uusberg teeb sisulise ülevaate festivalist.
Vaatasime  žürii liikmetena Märjamaa rahvamajas 3 päevaga 23 etendust – vahele paarikümneminutilised pausid lava või saali vahetamiseks. Hilisõhtutel, alates kolmveerand üheteistkümnest andsime saalitäiele harrastajaile tagasisidet. Kurnav ja köitev maraton oli.

Mis on asja paatos?
Nii küsis kolleegidelt žürii liige Andrus Vaarik ja vastas sellele oma säravate kommentaaridega tagasiside-kohtumisel. Ka allpoolne ülevaade liigub selle küsimuse valguses. 

Vana hea sõnateater
Harrastusteater tugineb sõnale, usaldab seda ja tihtilugu ei näe laval midagi muud peale sõna. Tulebki tunnistada, et kõik nähtud etendused, ka vormilt nõrgemad, läbisid nö „0-kvalifikatsiooni“, edastades etenduste aluseks olevaid käsikirju. Käsikiri on kirjandus, etendus aga elu. Kuidas olla laval mitte kirjanduslik, vaid elus – sellest Vaarik harrastajatele rääkiski.

Miks ma seda teen?
Niisiis on tajutav, et tihtilugu haigutab käsikirja ja tegijate vahel tühik. Millest see? Tagasisidevestlustes tuli avameelselt ilmsiks, et vahel materjal tegijaid Loe edasi Harrastusteatri maratonil ei katkestata →

Ervin Õunapuu 2010. aasta 27. märtsil Vanemuise laval aasta parima kunstniku auhinda vastu võtmas.

Teatrikunstnik Ervin Õunapuu kirjutab sellest, miks ta esietendustel kunagi kummardamas ei käi.

Paljud noored inimesed on minult küsinud ja küsivad ka täna, miks ma kunagi lavale kummardama ei lähe – esietendustel on ju ilusaks tavaks, et rambivalgusse tulevad ka teised lavastuse sünniga seotud inimesed, mitte ainult näitlejad ja lavastaja.

Põhjuseks on foobia, mis sai alguse kolmkümmend aastat tagasi, kui oli valmis saanud Evald Hermaküla ja minu esimene ühistöö – Egon Ranneti „Südamevalu“. Viimases peaproovis lavastas Hermaküla ka näitlejate kummarduse publikule, ütles täpselt, mis järjekorras keegi ilmuma peab, peategelased vasakult, teised näitlejad paremalt. Ühel hetkel vaatas Evald mulle silma ja ütles: „Sina tuled ka lavale. Siis, kui kõik näitlejad laval on ja publik plaksutab.“

Loe edasi Lavast ja kummardamisest →

Kultuuri osa on luua maailma ilu, vaid. See jääb. Eestlastel on tabav sõna “kole ilus”. Ka see jääb, vahest. Seekord  jääb koledam ilu pilgu alt välja. Meelega.

Istun Karula rahvuspargis vähemalt 400 lambale mõeldud laudas asuva kodutoaukse trepiastmeks pandud kivil ja vahin vastniidetud põllul askeldavaid kurgesid. Lood, see on selline pealt aastane pisike peretütar, vahin ka, et mis laps teeb ja ega ta äkki ei kuku.
Omad Loo pärast nähtavalt ei muretse, ei keela ei käse, lasevad toimetada omapäi ja sellega, mis talle meeltmööda… Karjakoertele suurest vihmaveevannist vett pähe kallata, paljajajalu torkival rohul lipata, kivide otsas turnida… Loo on õnnis veel oma olemises, kus maailma keelud ja käsud teda ei kamanda. Loo pähe ei mahu veel ükski kirjutatud seadus ja kõik see peegeldub ta ilmetes.

***
Tõnis Mägi ei malda õhtust Käsmu kontserti Rakveres ära oodata. Kiirustab kontserdiplatsile, paneb pilli üles, ei oota ära, kui sinna heli sisse saab. Kui heli saab ja Jarek Kasar tumedapäisel särava silmaga tütarlapsel endale sujuvalt tooli on lasknud lavale tuua, algab proov.
Selgub, et seesama välkuvate silmadega toolitooja tüdruk mängib selles koosluses bambusflööte. Mängib nii, et Käsmu mere äärde, Mägi ja Kasari lugudest rääkimata, tekib raas igavikku juurde. Hiljem saan teada muusiku nime – Krista Joonas.
Proovis käivitub selline loov energia, et vana tark Tõnis Mägi nooremaid peatab – meil on kohe kontsert ees…

Loe edasi Fragmentaarium: Ilu päästab maailma →

Õpilased kroonisid Ülo metodoloogia kuningaks.

Läinud pühapäeval sai õpetaja Ülo Vooglaid 75-aastaseks. Nooreks teeb vana mehe mõtlemine. Muu hulgas pidas professor sünnipäevalistele loengu jätkusuutlikkusest.
Ülo Vooglaiu sünnipäevaliste seas oli palju lapsi. Ülo lapsi ja Ülo laste lapsi. Ülo õpilaste lapsi. Oli vähe lärmi ja ei kuulnud ühtegi kurjustava vanema monoloogi. Oli nii nagu peaks olema igal pool ja tavaliselt.
Lastel oli paljude täiskasvanute seas huvitav, neil olid omad tegemised ja neile jätkus tähelepanu siis, kui vaja, ja nii palju, kui vajati… Pea peale pööratud ühiskonnas on tavaline eriline.
„Tänan teid tähelepanu eest, soovitan mõelda edasi Eesti jätkusuutlikkuse eelduste üle ja teha kõik endast sõltuv, et Eesti püsiks ja annaks rõõmu mitte ainult meile endale, vaid ka lastele ja lastelastele,“ lõpetas vana tark oma loengu. Ühtlasi sõnastas ta sellega ka inimeseks olemise sügava mõtte.
Õpetaja Ülo Vooglaiu õpilane on kerge ja samas raske olla. Raske sellepärast, et õpetaja nõuab kõikteadmist, muidu ei ole mõtet.
Ka jätkusuutlikkusest kõneldes rõhutas ta: „Jällegi peaks teadma võimalikult kõike, sellele sõnale tõmbame nüüd kaks kriipsu alla. Kust me teame seda kõike, kõike ei saa küll teada, öeldakse enamasti. Selles ongi küsimus Kui me teame seda, et oleks tarvis teada, siis tuleb otsida, tuleb uurida, siis tuleb kogu aeg tähelepanelikult vaadata, jälgida, sest maailm muutub. See, mis täna on, ei pruugi homme enam üldse aktuaalne olla, See, mida täna on küll ja küll, võib homme olla otsakorral.“
Loe edasi Ülo Vooglaid on 75 aastat noor →