Autori M.M. postitused

Oleme tulnud Uuralist. Läheme tagasi?

alt

Seda, kust me tuleme, vahel ikka veel küsitakse. Sellest isegi räägitakse. Sellele, kuhu me läheme, vastata ei osata, ei julgeta, ega vist tahetagi.

Viimastel aastatel on meid, eestlasi vaevanud suure eesmärgi puudus. Meil on oma riik. Oleme Euroopa Liidu liikmed, kuulume NATOsse. Kuhu edasi? Ma pakun, et läheme tagasi. Juurte juurde, Uraalide eelmäestikusse, kust tulime. Kes meid seal ootab? Usun, et sugulasrahvad võtavad meid hoopis südamlikumalt vastu kui prantslased, sakslased ja inglased seda eales teevad või tegid. Seal on permikomid, udmurdid… me sugulased keelelt, väga tahaks arvata, et ka meelelt. Me ajaloo algus on seal, ehk.

Loe edasi Oleme tulnud Uuralist. Läheme tagasi?

Meister Lev Erenburg: ma olen abielus teatriga

 

alt

alt

Lev Erenburg Tallinnas

 

Jutuajamine Vene lavastaja Lev Erenburgiga on esitatud koos ajalise tagasivaatega ehk põhiintervjuule on lisatud vahendused, mis on sündinud Erenburgi Eestis tegutsemise ajal alates selle aasta jaanuarist. Loodetavasti annab see parema tervikpildi asjade arengust.

 

Ühel me kohtumisel, mis intervjuuks ei pidanudki sama, rääkis lavastaja Lev Erenburg enda ja Eesti seosest. Ütles, et tema õpetaja Georgi Tovstonogovi (1915-1989) õpetaja Aleksei Popov (1890-1961) oli ka meie kuulsaima teatrimehe Voldemar Panso (1920–1977) õpetaja.

1962. aasta almanahhis “Eesti nõukogude teater” (numbriga V) kirjutab Voldemar Panso järelhüüde Aleksei Popovile, see on portree õpetajast ja lavastajast, suurest ja kogu maailmas harva esinevast andest. Panso kirjutab küsivas vormis: „Kas pole palju rohkem teatrimehi-tegijaid kui teatrimehi-mõtlejaid? Aga edasiviijad ja uue kvaliteedi loojad on mõtlejad, kui mõtlejaga on ühendatud tegija.“

Ja siin annab Voldemar Panso mulle enese teadmata sõnad suhu, kui ütleb oma õpetaja kohta: „Ma imestasin alati proovil ta oskust näha peamist, leida vea juur; ta võimet haarata sündmust kõige olulisemast lülist, et kogu stseeni tegevusteahel liikuma hakkaks. Ta nägi stseeni korraga idees ja vormis. Mõte tekkis momentaalselt. Misantseen kujunes hetkel. Vahel jäime päris üllatunult seisma: kust ta selle võtab!“

Lavastaja Lev Erenburg tegi 2013. aasta jaanuaris ja aprillis Eesti näitlejatele kaks meistriklassi. Nägin neid pealt osati, kuid piisavalt, et tahta ta lavastamis-õpetamisviisi iseloomustada just nendesamade Panso sõnadega…

Olgu siin öeldud ka see, et kohe esimese meistriklassi esimese tunni esimesel minutil soovis ta, et õpilased ei kasutaks ta poole pöördudes ees- ja isanime Lev Borissovitš, vaid pöörduksid ta poole nii nagu meil harjutud.

Kui omavahel suhtlesime, oli mõlemale esimesel minutil selge, et ütleme teineteisele “sina”. Tunnistan kohe, et seda lugu kirjutades ja temaga kaasa mõeldes on ikkagi kiusatus suurte tähtega “TEIE”-t kasutada…

Loe edasi Meister Lev Erenburg: ma olen abielus teatriga

Mis tunne on tunda valu ja rõõmu?

alt

Teatrikülgede palvel andis loomelaagri juttudele graafilise vormi Rapla ühisgümnaasiumi abiturient Johanna Hark.

 

“Teatrit avastamas” on Rapla Ühisgümnaasiumi lõpuklasside elu ja teatri mõistmiseks ja mõtestamiseks mõeldud tegevuse kolmandat aastat kestev rida. Teist korda selle projekti raames saadi kokku kahepäevases Loovuslaagris.

Kuidagi on ammu selline tunne, et mida külmemaks muutub maailm, seda enam otsitakse teatrist inimesele omast tunnet värelust. Mõte rääkida Lelle loovuslaagris tunnetest ei olnud mu esimene mõte. Alguses hoopis mõtlesin, et proovin, kuidas me noortele sobivad Vene teatrimeeste meistriklassiharjutused. Kuid siis juhtusin vaatama Raplamaa omavalitsustesse kandideerijate Vali mind kolmeminutilisi teleklippe. Tänasin mõttes Eesti Rahvusringhäälingut, kes võttis üles suurepärase õppematerjali gümnaasiumi lõpuklasside õpilastele, näitamaks seda, kuidas avalikult esineda ei tohi.

Kuidas ei tohi? Ei tohi tulla kaamera ette, kui peas ei ole ühtegi uut mõtet. Kõne tuleks ette valmistada ning see ei tähenda mõttetute klišeede paberile kirjutamist ja nende vigast mahalugemist siis. Vaadake ise, kas tõesti veenab selline esinemine teid kedagi neist valima? Mind peletas. Salvestasin selle allakäigu oma arvutisse hilisemaks kasutamiseks, illustreerivaks materjaliks, mille najal näidata ja selgitada noortele inimestele, milliseks ja miks ei tohi oma elu elada.

Korraks sähvatas mõte, et äkki on sellised ka tänased gümnasistid. Ei usu, ütlesin endale ja palusin Lelle Loovuslaagrisse tulevatel noortel teha pisike kodutöö, vastata teatud küsimustele.

Loe edasi Mis tunne on tunda valu ja rõõmu?

Permi linna ja teatri vaba ja avatud ruum

 

alt

Permi kesklinnas asuv festivalipaik – Teater-Teater.

Ilmus Maalehes.

Mõned nopped kahenädalaselt reisilt.

 

Perm, 15. oktoober, kell saab kohe 11. Eestis alles ärgatakse, ajavahe Permiga on kolm tundi. Permi teatris, mille nimeks Teater-Teater, on alanud viienda rahvusvahelise teatrifestivali (14.19. oktoober) “Režiiruum” teine päev.

Teatrihoone suure saali trepil, mille uksel silt “Ainult omadele”, seisab üks oma, suur meister, lavastaja Adolf Šapiro. Teda ootab publik, kellest suurema osa moodustavad 130 Venemaa noort teatriruumidesse sisenejat üliõpilased ja juba teatrikooli lõpetanud noored lavastajad. Küsin meistrilt, kas ta närveerib. Saan vastuseks: “Väga”. Ta lisab, et mida vanemaks ta saab, seda suuremat vastutust tunneb. Sõnadel on kaal.

Loe edasi Permi linna ja teatri vaba ja avatud ruum

Lavastaja Andrei Mogutši: teater hoiab maailma tasakaalu

alt

Lavastaja Andrei Mogutši 2013. august, Eesti.

 

Jutt, mis järgneb, on üks kübe tänavu augustis Viinistul räägitud juttudest maailmanimega lavastaja Andrei Mogutšiga, kes oli sinna sõitnud nädalaks, et juhtida meistriklassi Eesti näitlejatele.

Kevadel Venemaal Peterburi Suure draamateatri kunstilise juhi koha vastu võtnud Mogutši on oma uue ametiga seoses katkestanud kõik oma varasemad vähemalt kolmeks aastaks ette plaanitud tööd, mille hulgas oli ka kokkulepe lavastada meie NO teatris. See, et ta ikkagi tuli Viinistule meistriklassi andma, on selles kontekstis suur ime.

Istusime seal mere ääres, Mogutši kiitis Jaan Manitskit, Viinistu kunstiväljapanekut…

 

(Vaatan Mogutšile otsa ja ütlen endalegi ootamatult) Te pole venelane.

Loe edasi Lavastaja Andrei Mogutši: teater hoiab maailma tasakaalu

Neli maailma, üks etendus, kiivas elu

 

alt

Rapla ühisgümnaasiumi vilistlase, kunstnik Kaido Ole ja Marko Mäetamme JOHN SMITHI nime all ühisloomingus sündinud maal – Marko und Kaido II, õli ja akrüül lõuendil /oil and acrylic on canvas, 200 X 350, 2002. Allikas: Kaido Ole kodulehekülg http://www.kaidoole.eu/

 

 

Kuu aja jooksul oli Tallinnas võimalik näha nelja teatrietendust, millel kõvasti küljes märk mõista tänast maailma.

1. oktoober 2013, Nokia kontserdimaja. Kanada maailmakuulsa lavastaja, näitleja ja näitekirjaniku Robert Lepage lavastus „Kuu tagumine külg“ tõi taas meelde mu imeväikses kodulinnas Raplas gümnaasiumi lõpetanud kunstniku Kaido Ole, kes ühes Marko Mäetammega 2002. aastal John Smithi nime all maali tegi. Sellel maalil on Rapla alev ja ühes aias, mis teistega sarnane nagu kaks tilka vett, Rakett unistuste unistus kosmosest, mis nähtamatu täpi universumis õhku tõstab. Miskit pole teha, kuid seekord annan oma punktid maalikunstnikele. Nende jutustatud lugu ei ole kineetiline 21. sajandi tehnika imetrikkide rida. See lugu ei lähe kaduma isegi maali reproduktsioonil. See on unistus, mis annab edasi ühe aja Eesti väikelinna hingust. See on maal, mis ehk julgustab ka täna mõnd nooremat meist julgema elada elusamalt.

Robert Lepage lavastus läks mu meeltele kaduma ja siin, usun, on süüdi raha. Usun, et see lavastus oli mõeldud sootuks intiimsemasse saali kui Solarise Nokia suur. Sest ta vajab ruumi, kus loodud atmosfääride hingus inimest puudutama ulatuks. Maailmakuulus lavastaja ja maailmakuulus lavastus jäid seekord alla üsna mitmele meie vähemkuulsale loole ja lavastusele. Ja just üldistusjõult.

 

Das schiefe Leben*

28. september 2013, Salme kultuurikeskus. Sebastian Nübling, Saksamaa viimaste aastate nimekaim lavastaja teeb just viimastel aastatel koostööd meie NO teatri näitlejatega. Viimase koostöö nimi on „Ilona, Rosetta, Sue“. Selles lavastuses (kusagilt lugesin, et laval räägitakse vähemalt viies erinevas keeles) ehmatas mind nii, et mõtlen sellest ka täna, just eesti keele kõla teiste keelte seas. Et me keel keelte Paabelis nii teistega sarnaselt koledasti võib mõjuda…

Kogu lavastus on külm ja ülimeisterlik. Igal näitlejal on oma tants jalgades ja peas. Lavastus tervikuna on samuti tants, tantsiv tipparhitektuur. Surmatants 21. sajandil. See, kuidas näitlejad masinlikult töötavad (hetk hiljem mõistan, et see, mida nad teevad, on mikrofonijalgade kokkupanek), laseb mõista, et nad on töö pärast valmis samasuguse masinlikkusega relvi kokku panema ja tulistama, kui kästakse ja kelle pihta kästakse. Robotlikult. Ja lavastus ei anna lootust, on tehtud nii, et kogu trupil pole antud ja lubatud eksida. Hirmuäratav ja imetlusväärne.

Hiljem võtan oma tunded kokku nõnda: mulle meeldib arhitektuuri vaadata. Vaadata nii sitast ja savist ehitatud maja kui pilvelõhkujat, ma näen meistrite ehitatut, tunnen uhkust inimvaimu saavutuste üle. Aga ma ei taha, mul ei tule pähegi mõte, et tahaksin neis majades elada.

Loe edasi Neli maailma, üks etendus, kiivas elu