Autori M.M. postitused

Buratiinod Bachi toas. On teatripäev

alt

Argo Aadli – Harry “Titanicu Orkestri” juht.                                      Foto: teater R. A.A.A.M.

Lugu ilmus tänases Maalehes.

 

Kogu maailm tähistab täna rahvusvahelist teatripäeva. Tallinna Linnateatris võetakse kokku Eesti teatriaasta. Pidulikult, auhindadega.

Ma arvan, et kilomeetri pikkune järjekord mereäärsesse Lennusadama muuseumi on Tallinnas olemas ka täna. Rahvas tahab näha Titanicu näitust ja kuulda lugu uppumatust laevast, mis uppus. Olen kuulnud, et isegi sompus päeval on Tallinna loomaaeda järjekorras seismata võimatu pääseda. Mõni nädal tagasi muuseumiööl avanes Loodusmuuseumi ees pilt, mis meenutas edasi-tagasi rahvamatka – lapsed, noored ja vanad tahtsid näha tarantlinäitust.

Seda rada võiks jätkata. Üks põhjendus, miks nii, on võib olla see, et inimestel on tung pärisasjade järele kusagil geenikoodis. Virtuaalne elu ja kõik need poliitilised valed, mis igal päeval ja ööl me elu kipuvad matma, paneb inimesi instinktiivselt ehk tõtt otsima. Otsima ja leidma seda, mis elus on päris, on elus, aus, isiklik, silmast silma, vaid sulle ja su mõttekaaslastele ühtmoodi mõistetav, jagatav.

Kakukaamerad, seikluspargid, kõikvõimalikud ida tarkuste õpitoad, arvamusfestivalid… kõik selleks, et saada osa ja puudutada oma olemisega elu. Näha, tunda ja elada elusalt.

Loe edasi Buratiinod Bachi toas. On teatripäev

Saladuslik saar ja tammitagune Jaan Tätte

alt

Papissaare sadamakai.

 

Kümme aastat tagasi septembris ilmus Maalehes lugu, mille pealkirjaks “Jutuajamine purjede all. Kuidas me Bibbi ja Jaaniga Vikatist Papissaarde purjetasime”. Kümne aastaga on Jaan muu hulgas ümber maailma purjetanud, elab Vilsandil ja saab 24. märtsil 50aastaseks.

Jaani naine Margit peab sellel kevadel täpselt samasugust juubelit. Mul on väga piinlik, kui Jaan seda nende Vilsandi suures köögis rõhutab. Maailm on seekord tõesti liiga meestekeskne.

Margit on tähtis Jaanile ja mulle. Ehk ka teistele. On tähtis nii päriselt, et see meeldegi ei tule tavaliselt. Kusagil 25 aastat tagasi, jälle oli kevad, Jaan ja Margit elasid Tallinnas, sattusin Vilsandile ja olin nende esimeses väikeses saarekodus ööd. Siis kaminasse puid võttes ühe nari alt leidsin kasettmaki ja kassetid, kuhu Jaan oli laulnud oma laulud. Ta ise sinna ette ütles tookord, et need laulud on salvestatud Margitile seks puhuks, kui ta saarel üksi toimetab…

Me räägime lihtsatest asjadest. Kalast, mis Vilsandi meres on ja kui kauaks on. Tursk neil tuleb võrkudesse juba ammu ja see olevat sama tavaline kui haug, mida ma mäletan kadunud kirjanik Heino Väli kalapüüdmiste ajast. Angerjat olevat vähe.

Majaka juures pakub ilmajaama Karla punast kala ja paar ehitusmeest, kes kuldsete kätega, on seal, ja uus saarevaht Piisk on puid ladudes maailma mõtestamas. Ega rohkem inimesi sel päeval, 13. märtsil saarel olegi. Siiski unustasin Vilsandi paadimehe Harri Hiiuväina, tema naise ja koera, nemad jäid ka saarele. Meri olla paar päeva tagasi veel jääga maadelnud. Palju hingamisruumi on seal majaka juures ja kevadisel saarel. Nii palju, et ei saa kuidagi seda vabadust lõhkuda.

Ma ei ole nii peegelsiledat merd kui nädlatagusel neljapäeval Papisaare sadamahommikus näinudki. Luikede veest taevasse tõusmise tiivalöögid lõhestavad õhku ja vaikust.

Loe edasi Saladuslik saar ja tammitagune Jaan Tätte

Saalid on meil täis niikuinii…

 

alt

Ilus ju. 13. märts 2014

 

Ei tea, kas keegi on kokku lugenud, kui palju on Eestis muusikafestivale? Võiks lugeda ja siis sinna kõrvale panna teatrifestivalide arvu. Teater saaks lakki nagunii. Spordivõistlustega ei tasu hakata võrdlemagi. Milles on asi? Miks me teatrielu päriselt ei laineta, miks ei jätku festivale, et tippe tunnustada ja väärtustada?

Mäletan, kui 2011. aasta suvel Kristiina Ehini ja Silver Sepaga Treimannis, Silveri 400 aastat samas kohas kestnud sünnikodu õuel juttu ajades väitsin, et mõlema tegemised on teatraalsed. Kristiina oli siis just avaldanud luulekogu “Viimane monogaamlane”. Mulle meeldis ja meeldib siiani tema tookordne reaktsioon: “Mis mõttes teatraalne? Ise oled! Minu luuletused ja jutud on kirjutatud südameverega!” Ta jätkas veel, et mõttetu tundub kirjutada midagi sellist, millega sa iseennast ei üllata. Ja et tuleb oma loomuse vastu ka huligaanne olla…

See seostub mul kuulsa lavastaja Adolf Šapiro jutuga, kui ta läinud aasta oktoobris Permis kõneles teatrifestivali Režiiruum noortest teatritegijatest osalejatele: “Kartke selgust, kui alustate. Ebaselgus aktiviseerib arusaamise protsessi. Näiteks ukse võti ‒ kui teil uks avaneb korralikult, siis te enamasti ei tea, milline see võti on, mis ukse avab. Avate ukse, astute tuppa ja elate palju aastaid nii, et ei pööra võtmele mingit tähelepanu. Alles sel hetkel, kui uks ei avane, te vaatate võtit. Vaatate ust, proovite, tegutsete ja küsite, mis lahti on. Kas see võti on vale? Mida temaga peale hakata? Alles siis algab loominguline protsess…”

Loe edasi Saalid on meil täis niikuinii…

Lendas Vares, kajakas…

 

Mart Kivastiku, Kalju Komissarovi ja Indrek Taalmaa tõlgenduses on Endlas esietendunud „Vares“ traagiliselt lihtne lugu haritud inimese ja vaba riigi hukkumisest.

Lendas Vares -Barbarus.tema järel Neeme Ruus.

Lugu ilmus ajalehes Postimees, mis järjekindlalt jätab mu lood oma veebi riputamata. Kasutan siin Mats Õuna pilte ja olen õnnetu, et ei saa talle tema töö eest maksta. Tänan Mats ja juhhei Postimees.

alt

Johannes Varese matus, Endla laval.

 

Üks omamoodi paralleel tekkis „Varest“ vaadates. Maailma üks tunnustatuim Vene näitekirjanik Anton Tšehhov kirjutas näidendi „Kajakas“ ja Eesti pisut juba klassiku staatuses Mart Kivastikul ei jäägi üle muud kui kirjutada näidend „Vares“.

Kui ma ei teaks, et Kivastik selle näidendiga juba pikemat aega tegeles, võiksin aravata, et näidend sellest, kuidas ja kelle abil Nõukogude liit Eesti vabariigi okupeeris, on otseselt ajendatud praegu Ukrainas ja Krimmis sündivast. Kui need sarnasused ei oleks ohtlikult kuritegelikud, võiks nende üle ehk naerdagi. Tegelikult ei aja Kalju Komissarovi lavastus publikut naerma.

Kivastik ehk naeraks ja irvitaks, aga lavastaja Kalju Komissarov, kes ühes intervjuus on öelnud, et lavastab selle näidendi seepärast vaid, et: „Merle Karusoo ütles ära lavastusest, mida kaks aastat oli temaga planeeritud.“, on nõuks võtnud, et inimese ja vaba riigi hukkumise üle ei ilguta. Üsna üheselt ütleb see lavastus, et kõiges on süüdi inimeste labane maailmapilt ja kired.

Loe edasi Lendas Vares, kajakas…

Tulevik ei peaks olema riigieksam näpuharjutustes

alt

Teheran, 28.jaanuar 2014. See  kaunis pärslanna elab ametlikult aastas 1392.

Foto: Ervin Õunapuu

See lugu ilmus Maalehes.

 

Natuke ka presidendi nädalatagusest presidendikõnest. Me ei leppinud Ervin Õunapuuga kokku, et ta selle loo jaoks pildistaks Teheranis. Ja ometi…

Lavastaja ja ärimees Peeter Jalakas rääkis hiljuti süvenevast jamast kultuuri hinnatakse äri kriteeriumite järgi. Ta arvas ka, et äri võiks hoopis enam hinnata loovuse põhjal.

Kõigile tuttav Toots rääkis oma kaaslastele, et tal on kodus koerakutsikas, kes tantsib ja trummi lööb. Toomas Hendrik Ilves kiitis aastapäevakõnes telefoni, mis pildistab ja sünnitusabi annab, kui vaja. President ütles: “Tark riik hoolitseb selle eest, et meie haridussüsteem võimaldaks inimestel uues keskkonnas toime tulla. Et on võimalik omandada tuleviku töökohtadel vajalikke teadmisi, näiteks infotehnoloogiaalast, juriidilist või meditsiiniharidust.”

No vaat ja siin muutusin nõutuks. Koer, kes tantsib ja trummi lööb, on tsirkuse koer ja ma ei usu, et ta väga õnnelik on. Ent koer tuleb tantsima ja trummi lööma õpetada! Tänapäeva tsirkuses peaks koer siis nutitelefoniga endale krõbuskid koju tellima. Ehk ongi osal me kaasaegsetest raske aru saada, et kõnelev koer on äri. Telefon, mis inimest juhib, on äri kuubis.

Loe edasi Tulevik ei peaks olema riigieksam näpuharjutustes

Naised ja liivakast ookeani kaldal

alt

Aiamajas

Jane Bowles

 

Lavastaja Priit Pedajas

Kunstnik Pille Jänes

Valguse kujundaja Kalle Karindi (Tallinna Linnateater)

Tõlkinud Kalle Hein

 

Osades Ülle Kaljuste, Jaan Rekkor, Maria Klenskaja, Laine Mägi, Taavi Teplenkov, Kersti Heinloo, Hilje Murel, Viire Valdma, Marta Laan, Ester Pajusoo, Mari Lill.

 

Esietendus Draamatetri suures saalis 23. veebruaril 2014

 

Aiamajas“ on Draamateatri ja Priit Pedajase tugev lavastus, mis kannab endas just selle teatri väärtusi. Seal ei vigurdata vigurdamise pärast ja lavastusele annavad jõu väga tugevad näitlejatööd.

Aiamajas“ on naiste lugu. Mitte naistekas. On psühholoogiline emade ja tütarde suhete klaarimine. Kuigi seda kusagil ei rõhutata, on need naised, kes laval kuidagi armastusest ilma jäänud. Mul on selline tunne, et ses on süüdi mehed. Siin saan nüüd julgelt kõigile meestele soovitada: minge vaadake ja mõelge, kas teie olete osanud oma naisi armastada. Nii, et ei oleks koormat, mida kandes emad (ka teie tütarde emad) omasse armastusse vaevlema jäävad, nad vaid oma lastele elavad jne. Elavad veel nii, et see ei lase elada.

Loe edasi Naised ja liivakast ookeani kaldal