Argo Aadli – Harry “Titanicu Orkestri” juht. Foto: teater R. A.A.A.M.
Lugu ilmus tänases Maalehes.
Kogu maailm tähistab täna rahvusvahelist teatripäeva. Tallinna Linnateatris võetakse kokku Eesti teatriaasta. Pidulikult, auhindadega.
Ma arvan, et kilomeetri pikkune järjekord mereäärsesse Lennusadama muuseumi on Tallinnas olemas ka täna. Rahvas tahab näha Titanicu näitust ja kuulda lugu uppumatust laevast, mis uppus. Olen kuulnud, et isegi sompus päeval on Tallinna loomaaeda järjekorras seismata võimatu pääseda. Mõni nädal tagasi muuseumiööl avanes Loodusmuuseumi ees pilt, mis meenutas edasi-tagasi rahvamatka – lapsed, noored ja vanad tahtsid näha tarantlinäitust.
Seda rada võiks jätkata. Üks põhjendus, miks nii, on võib olla see, et inimestel on tung pärisasjade järele kusagil geenikoodis. Virtuaalne elu ja kõik need poliitilised valed, mis igal päeval ja ööl me elu kipuvad matma, paneb inimesi instinktiivselt ehk tõtt otsima. Otsima ja leidma seda, mis elus on päris, on elus, aus, isiklik, silmast silma, vaid sulle ja su mõttekaaslastele ühtmoodi mõistetav, jagatav.
Kakukaamerad, seikluspargid, kõikvõimalikud ida tarkuste õpitoad, arvamusfestivalid… kõik selleks, et saada osa ja puudutada oma olemisega elu. Näha, tunda ja elada elusalt.
