Tänases Eesti teatris on puudu lavastaja, kelle loominguline käekiri ja dramaturgia valik võiks olla eeskujuks teistele.

Selle mõtte juurde juhtis mind Jaak Allik, kes 14. detsembril Elvas, pärast Jaan Toominga lavastust „Luikvalge” selles lavastuses suurepäraselt mänginud harrastusnäitlejatele kõneldes muu hulgas ütles: „Jaani (Tooming) lavastuste kõrval ei saanud tema põlvkonnakaaslased teatris tegelda tühiste asjadega, sest nad oleksid sellega väga silmapaistvalt lolliks jäänud.”

Kui talle hiljem oma mõttekäigust rääkisin, lisas ta sellele, et hetkel pole Jaani-sugust majakat, veel ühe külje: „… lihtsalt üksteise lavastusi ei vaadata. Nõnda ei teatagi, kui rumalad ollakse. Häbitunne on kadunud, nagu turumajandusele omane.” Teine valdkond ehk, aga Silver Sepp ühes oma laulus võtab mu meelest selle, mis sünnib me kultuuris üldisemalt, lühidalt kokku, lauldes: „Sain kõik, mis tahtsin, kuid kaotasin iseenda.” Loe edasi Teatri uuenemine on noorte käes →

Kirjanike maja musta laega saalis peeti meeles kirjanik Juhan Saart, kes 22. detsembril saanuks 90aastaseks.

Juhan Saar oli suure osa oma elust seotud Vilsandi saarega. Täna Vilsandil elav Jaan Tätte meenutas, kuidas täpselt 40 aastat tagasi sellessamas musta laega saalis peeti Juhan Saare 50. sünnipäeva. Jaan oli siis 15aastane ja tal on meeles, et sünnipäeval laulis Urmas Alender.

Jaan kuulub Juhan Saare sugulaste ringi ja ta tunnistas, et Juhan oli talle väga palju just Vilsandi isa eest. „Ajal, kui siin saalis esimest korda 40 aastat tagasi olin, olid mul mõned duurid juba selged ja ma salaja katsusin Alendri kitarri. Kui õppisin lavakunstikateedris – maapoiss hingelt ja Tallinn oli mu jaoks hull – siis ikka astusin kirjanike majja sisse. Kolmandal korrusel oli Juhani kabinet. Seal kehtis Vilsandi seadus. Kõik oli elus ja mõnus,” rääkis Jaan Tätte. Juhan Saar juhtis sel ajal kirjanike liidu allasutust, mille nimi oli kirjanike propaganda büroo. Loe edasi Kirjanik Juhan Saar saanuks 90 →

Mul on kaks proovivaba päeva. Hetk tagasi olin linnas ja ei mõelnud me aiast. Sügis on juba. Nüüd istun ja vaatan ilma maal. Kuidagi automaatselt leian käärid ja kindad. Sammun kindlalt kogu suve me värava kõrval kasvanud ja õilmitsenud nõgesepõõsa juurde. Täis elujõus kõrvenõgesest on saanud hõredad rootsud. Et lõikan maha.

Ja siis selle kindla tegevuse mõtte pealt peatun. Jään nõgeserootsudesse kinni. Jätan nad alles. Hääbuma. Ise ja loomulikult. Sammun tagasi, et lõikan maha vähemasti selle nõgese, mis mind vahel kõrvetama kippus, kui veepumpa sisse lülitasin. Ma olen nende nõgestega koos elanud kevade ja suve. Minu nõgesed. Aias. Las nad olla mõlemad. Kole on ilus.

Viio Aitsami pilt: Kõrvenõges ja ritsikavastsed. Ilmus Maalehes

Musta Kasti rahvas kutsub lavastust „Evolutsiooni revolutsioon” vaatama loosungiga „Tule, kibestu koos meiega!”.

Ma ei kibestunud. Äkki sellepärast, et lugesin kutsungit kibestuda alles siis, kui olin vabana sündinud laste tormilist eneseanalüüsi nendega elus sündivast juba näinud. Pigem oli see mõte, et kui suudetakse ümbritsevat sellise eneseirooniaga peegeldada, on veel lootust. Mu jaoks kõige vägevam tähelepanek ajast on muidugi pealkirjas välja öeldud – isegi evolutsioon, mis teatavasti peaks olema aeglane protsess, selline, mida me oma igapäevast leiba teenides ei märkagi, on muutunud revolutsiooniliseks. Revolutsioon on ju enamasti plahvatus, mis aeglase evolutsiooni segi lööb ja midagi või kedagi – vägisi või vähem vägisi, aga ikkagi agressiivselt – muudab. Loe edasi „Evolutsiooni revolutsioon” elust, kus teadvusele ei tulda →

Lennukas luulefestival „Tähetund”, tähelepanu väärivad näitused, muu hulgas „Õ” ja julge noor teater, seekord etendusega „Between Dreams and Drowning”. Justkui protestiks suurlinnastumisele sünnib selline kunst Eesti väikelinnades.

Jõgeva: Betti Alver ja Eesti luulet lugevad noored

Alles kodus mõtlesin arvumaagiale: Betti Alverile pühendatud luulepäevad Jõgeval olid kahekümne seitsmendad ja kultuurimaja suurel laval näidati 27 eriilmelist, viieteistkümne minuti raami mahtuvat luuleetendust. Emakeeleõpetaja Lianne Saage Vahur, selle festivali autor ja peakorraldaja ütles, et tänavu käis laval 300 noort. Ja festivali korraldas 96 tema Jõgeva kooliteatris Liblikapüüdja osalevat last. Seekordsetel luulepäevadel avastasid noored enda jaoks Hiiumaal elava luuletaja Ave Alavainu luulet. Kooliteatrite juhendajatel kogu Eestis oli ülesanne leida Alavainu luuletustest omavahelisi seoseid ja kujundeid ning need noortele mõistetavaks teha, nii et nad selle kõik ka kuuldavalt-nähtavalt, mõjuvalt, puudutavalt oma eakaaslastest moodustunud suurele publikule ette kannaks. Loe edasi Jõgeva-Rapla-Paide – väikelinnad kultuurikursil →