Fotod: Urmas Volmer

Viljandi Kultuuriakadeemia direktori, folkloristikadoktor Anzori Barkalaja (1968) kirjutatud luuletusi laulavad paljud tänased noored lauljad. Sellest me siin temaga otse ei räägi. Seda, mis mehel luulekeeles öelda on, võite näiteks kuulata Liisi Koiksoni viimaselt plaadilt „Vaikne esmaspäev“ või UMA ja Iris Oja plaadilt “Peidus pool”.

 

Anzori, oled viimastel aastatel vähem avalikult, ajakirjanduses, rääkinud omi mõtteid?

Nojah. Eks sellel on oma põhjus ka.

 

Mis põhjus see on?

Sellest ei ole tolku. Paremal juhul vihastad mingid tüübid välja ja tõmbad häda kaela inimestele, kes sinust sõltuvad. Võib-olla see on vanusest ka tingitud, olen õppinud oma energiat säästlikumalt kulutama. Enamasti ma tahaks kirjutada siis, kui mul midagi öelda on ja kui sellest, jah, mingit tolku oleks. Hakkasin hõredamalt esinema, kui märkasin, et öeldust pole kasu.

 

Kuidas sa saad, sul on mõtteid…

…mul ongi…

 

…mõtted on jagamiseks, head mõtted.

Ma suunan oma mõtted tegevusse, suunan nad sellistesse asjadesse, mis ehk päriselt seal pinnavahus ei kobruta ja on pigem püsivama väärtusega.

 

Näiteks?

Kultuuriakadeemia erinevate suundade arendamine. Rahvusliku käsitöö osakond on viimase kümne aastaga teinud kohe mitu arenguhüpet.

Näiteks ka visuaalse emakeele kontseptsiooni kasutuselevõtt. Pärimuse tagasitoomine üldisesse kasutusse selle kaudu, mida me silmaga näeme. Vanade tehnoloogiate säilitamine, vähe sellest ‒ ka uute tehnoloogiatega sidumine. Need on sellised asjad, mis lähevad inimestele palju rohkem korda kui üks või kaks ajaleheartiklit, mis on ülehomme juba unustatud.

 

Kui lehes ei ole arukaid kultuurilugusid, jääb sinna alles igavesti see, mis kultuuri kahjustab. Sõdimine raha pärast ja kultuuriinimeste omavahelised kismad. Mitte see, et kultuuriakadeemias edendatakse me visuaalset emakeelt. Muide, mida see tähendab… ma ei tea, ei ole seda me lehtede esikülgedelt lugenud?

Meil on ka avalike suhete talitus ja eks nemad ka teavitavad ajakirjanikke sellest, mida siin majas tehakse. Lõpliku valiku, mis satub ajalehtedesse, teevad aga ju lehtede toimetajad. Kuna me ei paku piisavalt põneval moel verd, higi ja pisaraid, see enamasti ei jõuagi sinna.

Meie info liigub praegu Näoraamatu kaudu, liigub inimeselt inimesele, suulise pärimuse teel. Vanad traditsioonilised infoedastusviisid, kirjad ja lood… on osutunud vähemalt minu akadeemias olemise jooksul…

 

…kaua sa oled siin olnud?

… kolmeteistkümnes aasta jookseb… traditsioonilised teed on osutunud tõhusaks, palju tõhusamaks kui tavaviisid tavameedia kaudu.

 

Olen märganud, et Viljandis õppinud ja mõelnud inimestel on elustiil, selline oma ja märgatav. Aga see emakeel ikkagi?

Visuaalse emakeele mõiste või arusaam on laen pärimusmuusikast. Ungari teadlane Zoltán Kodály tõi kasutusele muusikalise emakeele mõiste. On teatud mustrid, olgu siis helides või visuaalis, pildis, mis on mingile rahvale aastasadade jooksul omaseks saanud. See annab vaimule tuge.

Kuid tänapäeva maailm muutub kiiresti ja sa pead oma kõnet vastavalt selle muutma, olgu see siis muusikaline, pildiline või sõnaline. See on – minu meelest väga elegantne – lahendus, et õpid “vana keelt” ning samal ajal õpid seda tõlkima tänapäeva “keeltesse ja murretesse”. Miks mitte ka “slängi”.

See on üks suundi, millega me siin omakultuuri kontseptsiooni kõrval toimetame ja mis ühendab pea kõiki meie erialasid. Alates huvijuhist, lõpetades rahvusliku metalli tudengiga. See on väärtuslik, see on püsiväärtus, see istub inimestes tugevasti sees tegude ja mõttemaailma kaudu.

Saad ju ise aru, miks me ei pea vajalikuks seda massimeedia reeglite järgi turundada. Need on kaks erinevat maailma.

 

Kas sulle ette ei heideta, kui Tartu ülikooli otsustajate ees pead põhjendama, miks nad peaksid andma raha „kummaliste“ asjade õpetamiseks, et me ei ole sellest midagi kuulnud, järelikult pole seda vaja?

Ikka peab selgitama inimestele, näitama uusi võimalusi nägemiseks, aga siiamaani oleme sellega enamvähem hakkama saanud. Siin ongi üks kummaline vastuolu, et ülikooli otsustajatele läheb jälle paljus korda, mida meedias kajastatakse. Aga jah, kahjuks head ja positiivsed asjad, kui nad ei ole piisavalt ekstreemsed ja reljeefsed, lihtsalt “ei müü”. Nende abil ei saa müüa väljaannete reklaamipindu. Ja me oleme sellega mõneti leppinud.

 

Ühiskonna-asjades sa ka oled vait, pole mõtteid või?

Mul on mõtteid ja mitte vähe. Aga jälle ma näen, et praeguses seisus ei ole minu ütlemisest muud tolku kui see, et mingil hetkel ühte või teist rahastamisotsust mõjutav inimene võib ennast meriseaks vihastada. Seda ei ole tarvis, kui ei ole muud tulemust.

 

Millised oleks teised võimalused?

Kohanduda valitsevate olude järgi ja esimese valikuna ise hakkama saada. Vähendada sõltuvust rumalatest otsustest. Kombineerida ise hakkama saamist ja enamvähem toimivat avaliku ressursi suunamist. Näiteks projektikonkursid ‒ proovime sealt. Niivõrd-kuivõrd see jaotus iganes aus on, saame enamasti löögile. Me teame, et tegelikult oleme oma tegevusvaldkondades väga head. Kogemus näitab, et projektimajanduses ‒ kui on võrdsed võimalused ‒ on meie inimeste poolt enamasti kõik hästi läbi mõeldud ja oleme olnud edukad. Eks oma osa mängib see, et meie projektides on pea alati ka avaliku ruumi rikastav või ühiskondlikku kasu sisaldav osa. Samas edu saabub, kui on võrdsed võimalused, kui pole mingi kitsenduse, reegli või vaikimisi reegliga juba otsustatud, milline kindel seltskond toidulaua taha lastakse.

 

Kui palju üliõpilasi Viljandis õpib?

Eelmisel aastal, ma usun, me saavutasime tudengite arvu tipu kätte. Umbes 1050 tudengit õppis, laias laastus siis 1000. See oli ka meie eesmärk aastaks 2015. Kui tegime seitse aastat tagasi arengukava, siis seal oli selline mõte. See number on kriitiline mass, kui palju ühes väikeses linnas peaks üliõpilasi olema, et kõik oleks mõttekas ka halduslikult. Et oleks mõtet kooli ja maju üleval pidada.

Ma arvan, et see oli tipp ja nüüd tuleb langus, sest meie infoharidusosakond läheb kõrgharidusmaastiku korrastamise ja allüksuste fokusseerimise tähe all (pane tähele, missugused huvitavad terminid) ära Tartusse.

Laias laastus, ülikooli seisukohast, linnulennult vaadates, on see kasulik liigutus, sest sel juhul dokumendihaldus, infoteadused ja raamatukogundus saavad endale ümber senisest toetavama keskkonna. Teised teaduskonnad oma põhitegevusega annavad tudengitele võimaluse rikkalikumateks valikuvõimalusteks lisaks põhiõppele. Viljandist Tartusse saab küll tunni ajaga ja vastupidi, aga mõnikord on psühholoogiline barjäär päris suur nii mõnelegi õppejõule või tööandjale, kellega koostööd võiks teha.

Ma selles mõttes ei nurise ega kaeble, et meilt läheb ära ligi 300 üliõpilast. Nähtavasti, loodetavasti jääb meie tudengite arv pidama 700 peale. Eelarvelt läheb ära umbes 1/5 ja eks me pea järelejääva osas natuke ümber mõtlema halduskulusid ja tugistruktuure. Vaatame, ehk peavad õppejõud mõne sellise töö ära tegema, mille jaoks varem oli teine inimene… ma ei ole siin väga pessimistlik. Kui on kokkutõmbumise aeg, eks siis tuleb jälle kohaneda.

 

On vähemalt eelarvamus, et mis kokku tõmmatakse, seda uuesti laiendada ei ole võimalik.

Ajad edenevad. (Otsib esimest korda sõnu, kuidas öelda.) Tegelikult… meil ju… me teeme vajalikku asja ühiskonnale. Ma olen selles täiesti veendunud. Me teeme asju ammu selles suunas, kus öeldakse olevat seni ärakasutamata võimalusi. Näiteks koostöö ettevõtlusega. Ja meil on tõesti seal piiramatu maa edeneda. Iseasi, kas keegi teisel pool lauda sulle vastu vaatab natukenegi terasema ja tegelikult huvituva pilguga (Naeratab esimest korda selle jutu juures nakatavalt.)

Näiteks minister Juhan Parts kõnetas ülikoole mõneti süüdistava ja etteheitva tooniga, et ettevõtlusõpe ja üldse seos ettevõtlusega on nõrk. Kuidas on lood tudengite ettevõtlikkusega, kes ei õpi erinevates majandusteaduskondades ja kuidas on lood nende ettevõtlusõppega? Tema hinnangul olevat see olematu. Tartu Ülikool hakkas sellele jutule teiste hulgas reageerima ka. Arendusprorektor Erik Puura juhendamisel võetakse tarvitusele terve meetmete süsteem, et õpetada ettevõtlust ka mittemajaduse eriala üliõpilastele. Meie majas õpitakse seda ilma mingite erimeetmeteta paraku juba mitu aastat, praeguseks läbib selle igal aastal ca 80 tudengit. Tulevast vastuvõtust on kavas kõigile meie maja, st ligi seitsmesajale loomevaldkonna üliõpilastele õpetada, mida tähendab äriplaan, kuidas firma töötab, kuidas ettevõtet asutada, seda käigus hoida, lõpetada… Kavas on kogu ettevõtte elutsükli läbimine. Ega igaühest ettevõtjat tule, aga nad vähemalt oskavad olla ka teadlikud töövõtjad.

 

Näitlejaks õppiv noor saab need teadmised ka?

See on elementaarne. Kui räägime loomemajandusest, siis minu meelest sissetulekute ja väljaminekute tasakaalus hoidmine, oma plaanide tõsieluline seadmine, on tänapäeval nagu neljas kirjakeel.

Aga olgu, see on lihtsalt üks näide, kuidas me ilma suure kärata juba teeme siin seda, mida näiteks Juhan Parts tahab näha. Eks oleme ka andnud signaale majandusministeeriumi suunal, et näete, me tegeleme selliste asjadega, kas on huvi? Ei tea ju, võib-olla Tallinnast Viljandit näha on raske, seal mingisugune tahmaklaas on ees ehk. Aga see on jah lihtsalt üks näide, olulisem on tegelikult see, et me oleksime tegijatele kasulikuks abiks.

Teine positiivne näide ongi rahvusliku metalli suunal ‒ juba tegutsev ettevõte Viljandi Metall, eelkõige Jaak Sule vedamisel, toetab väga tugevasti ja jõuliselt Loomeinkubaatorit nii keskkonna loomisel kui sildfinantseerimisel. Pealtnäha võib olla ehk tunne, et mis kasu sellest firma saab. Aga nad saavad jooksvalt näha, mida tudengid ja inkubandid teevad ja kui leiavad, et “ah, milline lahe mudel on välja töötatud…”, siis nad saavad teha esimesena pakkumisi. Ettevõtja saab kasu sellest, et on meiega “silmsidemes”, ta võib otse esitada ka omapoolseid lahendusi vajavaid ülesandeid.

Eks neid häid näiteid on veel. Loodi mõisa arendamisel teeb Siim Sillama koostööd meie rahvusliku ehitusega. Selle mõju ulatub aga kaugemalegi. Ja rahvuslik tekstiil, mis on me kõige vanem eriala, juba tekitab uusi ettevõtteid ja ettevõtjaid oma valdkonnas üle Eesti. Kaugemaks sihiks on UKU II, süsteemi loomine, mis võimaldaks luua ka vaimset rahuldust pakkuvaid töökohti suurematest linnadest väljaspool.

Omal ajal kutsusime ellu kultuurikorralduse eriala, mis on ju puhas kultuuriettevõtlus, olgu siis kasumit taotlev või ühiskondlikuma iseloomuga. Kultuurikorraldaja tunneb eelarve loogikat, oskab mingeid protsesse kokku panna ja selleks ka ressursse hankida, olla loomeinimestele esimene abimees. Me koolis nad ka kohtuvad kõigele lisaks kõige erinevamate valdkondade tegijatega. Kui me koolitame muusikuid, tantsijaid ja näitlejaid, on loomulikult ka see võimalus, et mõni atsakam neist teeb oma ettevõtte, sest ettevõtja on parem olla kui FIE või lihtne töövõtja. Teine vaatenurk on see, et kui nad on ettevõtlusõppe läbinud, siis on neil kergem aru saada, mida neist tahab kultuurikorraldaja, produtsent, mänedžer. Ja kooslus hakkabki paremini tööle.

See eelnevalt kirjeldatu on vaid pisike osa sellest, mida me siin teeme. Aga, jah, eelistame “vähem kaagutada ja rohkem mune korvi laduda”. Meie asi siin on tudengitele ja õppejõududele öelda ka seda, et maailmas ei ole olemas toredaid torukübaraid, kust saab lõpmatult rahapakke ja jäneseid välja tõmmata. Ma arvan, et ettevõtlusõppe peamine ülesanne on just see sõnum viia inimeste teadvusesse, just loomeinimeste teadvusesse, et nad tõsieluliste seikadega kokku puutudes meeleheitesse ei langeks. Et poleks positiivse diskrimineerimise sarnast õpitud abitust, kus… oodatakse , et “ühiskond, köhi papp välja ja mina vaatan, mis ma selle eest teen”. Selline nõukaaegse nomenklatuuri arusaam on loomerahvale hukatuslik.

 

Sa oled intellektuaal, humanitaar, oled doktor ja 13 aastat juhtinud kooli, mille nimes Eestis ainsana on sees sõna “kultuur”. Samas sa kasutad täiesti loomulikult sõnu “loomemajandus”, “projektid”, “arengukava”… neid formalismi ja formaadi mõõdikuid, mis panevad kõik ühte kasti. Lisaks kole bürokraatide keel, mida nõutakse. Ja sealjuures ei ole sa nende aastatega kaotanud oma inimese nägu ja olemist. Kuidas see võimalik on?

Ei ole üldse nii, et formalismiga kokku puutudes kohe ise näotuks muutud. Me oleme erinevas omandisuhtes koolina ka oma bürokraatlikku kirjavahetust pidanud just selle mõttega, et laused oleks arusaadavad ja eestikeelsed kogu oma ilus. Loomulikult on seal mõisteid, mida tuleb kasutada, sest nad on erinevates määrustes ja seadustes sees, aga need on ainult mõisted…

 

…leppisid sa kohe sellega, kui doktorist sai bürokraat?

(Muiates) Haridusministeeriumi ja ka Tartu ülikooli struktuuriüksuste inimesed võivad sulle rääkida, kuidas teinekord mu kirjade stiil on nende jaoks olnud kaunis… teistsugune.

 

Mis või kes muutus, sina või nemad?

Eks ta keskpõrandale kokku läks, enam-vähem. Mis on oluline! Mu meelest on üks päranditest, mille esivanemad on meile kaasa andnud, eluterve pragmaatilisus. Eluterve pragmaatilisus ütleb, et kui sa tahad teist poolt kõnetada ükskõik mis moel või eesmärgil, siis see kõnetus peab olema arusaadav teisele osapoolele ‒ pead oma sõnumit paratamatult tõlkima.

Selleks, et tõlkida, pead sa aru saama, mismoodi teine pool näeb maailma ja kuidas ta kõneleb. Ja kui sa selle omandad ‒ uue keele, uue maailmavaate, siis ega see sind ju vaesemaks ei tee. Peaasi on, et sa selles iseennast ära ei kaota.

Identiteedi põhituum on endaks jääda, samal ajal rikastada oma tegutsemisvõimalusi ja väljendusvahendeid. Kui sellest lähtuda, ongi nii, et kui elu läheb väga projektikeskseks ja kõik kaldub koledasse bürokraatiakeelde ja -meelde, siis tuleb kodus leida vahendid ja võimalused, kuidas seda tasakaalustada. Meil on praegu veel viis ja varsti neli akadeemilist osakonda, kus neid tasakaalustavaid tegureid jagub küllaga.

Ei pea olema nagu kinnas, mis lõplikult pahupidi tõmmatakse, vähemalt sõrmeotsad peaksid jääma sinna piirile pidama, kust on võimalik kinnast tagasi käänata, kui on aeg. Meil minnakse pahatihti äärmustesse, et kui on projekt, siis peab kõik selle järgi lõigutud-kleebitud olema, aga maailm ei ole nii mustvalge ja vormivaene. Tuleb projektimaailmas elada nii, et sa ei kaota iseennast. Tuleb olla vähem nõudlik projekti raha saamise suhtes, arvestada sellega, et enda näo säilitamine sisaldab ka hinda, et sa ei pruugi raha saada. Jah, see on kaalutud risk. Soovkujutelmi tuleb natuke kärpida ja elu läheb edasi.

 

Maailm elab linnades, šamaanid, targad ka. On see nii või on see sugu surnud välja?

Kui ma Siberis õpingute ajal ekspeditsioonidel käisin, siis eks šamaanid kui “eksootilised elukad” mind sinna tõmbasid. Hiljem proovisin aru saada, mis neis toimub, proovisin selleks kasutada ka konkreetsemaid asju kui lihtsalt tunnetus. Abiks olid neuropsühholoogiliste uuringutega tutvumine, et mõista, mis inimese sees toimub. Lääne-Siberi, ükskõik, millise loodusrahva šamaan on samasugune inimene nagu kõik teised. Tal on lihtsalt mõned eripärad. Eripärad, mille ma enda jaoks avasin, on meie positivistlikus paradigmas ehk teaduslikus maailmavaates selgitatult, peidus närvisüsteemis. Närvisüsteem on neil suhteliselt labiilne, teisest küljest teevad nad teatud pärimuslikul teel omandatud harjutusi, mis seda stabiliseerivad, nii et tulemuseks on dünaamiline tasakaal. Nagu vurrkann või gürokompass ‒ mingi telg hoiab seda paigas ja selle ümber tiirleb kõik muu. Selline kujund sobib nende inimeste teadvust ja seda kandvat süsteemi kirjeldama.

Neil on traditsiooniga välja kujunenud harjutused, nii sõnalised kui ka visuaalsed ja tegevuslikud, mis tekitavad teatud seisundi, kus sa näed maailma just sellisel, tavapärasest erineval moel, mille tagasitõlkimine igapäevamaailma mudelisse sisaldab teatud lisandväärtust. Selline “teadmainimese” toimemudelit võib märgata üle maailma. Sisu on enamvähem sama kõikjal ‒ oskus maailma nägemisel kasutada mitut teadvusseisundit korraga. Maailm on nähtus, mida sa saad vaadata ülalt, alt ja kõrvalt, mõnel puhul ka läbi. Selle pildi erinevatest vaatevinklitest kokkupanemisel saab aru, mis toimub ja mida tuleks teha. Kirjeldatud tegutsemisviisiga inimesi võime me leida kunstide vallast väga palju ‒ kirjandus, tants, muusika, maal… aga ka teadusest, mis on oma väljapeetud kujul vägagi loomeline tegevus.

 

Oled nõus minuga, et väga andekad loojad sarnanevad targa šamaaniga?

Toimejoonis on ju sama, needsamad teadmised-oskused. Suured läbimurdelised avastused, kus minimaalsetest infokübemetest korraga pannakse kokku uus maailmapilt ‒ see on sama muster. Einstein on hea näide, Newton, tehnoloogia poolel Leonardo Da Vinci. Mõned inimesed näevad maailma teistmoodi ja oskavad selle tavamaailmapilti tagasi tuua.

See arusaam, et varem elasid nõiad või targad metsas… kogu rahvas elas siis metsas. Nüüd elatakse linnas ja küllap siis seal on ka neid loovaid tegelasi.

 

Te siin koolis eeldate, et õppima tulevad andekad inimesed.

Hea oleks, jah.

 

Andekatel on eeldused puruks minna kergemini kui vähem andekad.

Põhjuseks on seesama närvisüsteemi tasakaalutus ja haprus. Selleks, et purunemist ei juhtuks, ongi ainus abimees distsipliin. Vanades šamanistlike traditsioonidega maades, kogu Oriendis, väekunstide näol Jaapanis, Koreas, Hiinas, kõik harjutused põhinevad tugeval distsipliinil. Mida suurema potentsiaaliga on sinu võimed liikuda äärmusest äärmusesse, seda tugevam peab olema distsipliin ja täpsus. Et ohjata seda “aparaati”.

 

Kas seda saab õpetada?

Jah, harjutustega. Judo, mida ma omal ajal pikka aega harjutasin, tegelikkuses mitte pelgalt spordiala, vaid budistlik praktika, on minu närvisüsteemile mõjunud vägagi stabiliseerivalt. Väga hästi, muidu ma oleksin juba ammu võib-olla infarkti surnud või närvivapustusse. Praktilised harjutused, sealhulgas vaimuharjutused, mõjuvad siis, kui vähemalt kord või kaks päevas need harjutused ära teed… Distsipliin sisaldab ju kahte mõtet: üks on kord kui selline ja teine pärimuslikult talletunud ja välja kujunenud kord. Erinevates distsipliinides on koondunud ja kuhjunud eelmiste põlvkondade kogemus ja teave.

Eriti tähtis on distsipliin loomealtide organismide jaoks, aga meil paraku sellest räägitakse liiga vähe. Distsipliin aitab loovuspotentsiaalil avarduda. Lihtsalt aur ei tee mingit tööd, hajub laiali, aga kui ta ajada katlasse, tekib surve. Distsipliin on see katel, mis aurule annab kontsentreerumise koha ja võimaldab teda suunata, muu hulgas kasuliku töö tegemiseks.

Eks ma omal moel olen seda ka siin-seal rääkinud. Ja eks meie õppejõud viivad sedasama sõnumit erinevates sõnastustes ja viisidel, ma arvan, üsna tulemuslikult üliõpilasteni.

 

Ma kord veel selle ettevõtluse juurde tuleksin… See tähendab meil, et pidevalt tuleb laieneda ja suureneda, rahvusvaheliseks minna ja nii edasi kuni kuu peale.

Jah, jah, ma tean seda loogikat küll – pidev kasv, maailma ärakurnamine, üleilmne majanduskriis, meie masu ja muu…

Ettevõtlus ei tähenda kasumiahnust. On olemas ju ka sotsiaalne ettevõtlus. Ettevõtlusõpe on vaid tööriist, vahend. Teadmised ja oskused, mis selle kaudu tulevad, on ka ainult vahendiks. Selle, mille jaoks midagi tehakse, määrab ära eetika ‒ mis on sinu väärtused, mille alusel sa mõõdad ja vaed oma otsuseid, kaalud neid…

Meil Eestis on senimaani olnud väga jõhker kiirendus just selliste väärtuste poole nagu kasum, ülim kasum ehk liiakasu. Liiakasu on see, et ise ei anna midagi ja võtad teiselt kõik ära, vargusele üles ehitatud ärimudel. Ja muidugi on see viimane kõige ägedam ning enamasti on kõik JOKKis. Nüüdseks, ma usun, saadakse juba aru – kui kõik varastavad, siis mille arvelt inimesed saavad elada koos? Vähemalt noorem põlvkond, ma olen näinud, saab aru ka avatud ruumi ja avaliku vara väärtusest. Igaüks saab oma erahuve teostada ainult avaliku vara arvelt. Järelikult tuleb sinna panustada, et siis kõigil koos oleks toekam olla. Selline arusaam levib üha rohkem.

 

Ja eesmärk on?

Eesmärk on, et inimene oleks õnnelik. Mitte see, et tal oleks palju asju. Tasapisi hakatakse aru saama, et suured sissetulekud, ratsa rikkaks saamised, ei tee tegelikult ja püsivalt õnnelikuks. Tajumisi uuemad põlvkonnad, keda ma siin näen, kellega ma suhtlen (inimesi on loomulikult seinast seina…), hakkavad sellest vanast mõttest jälle aru saama.

Saadakse aru, et sellest ülilihtsustatud maailmapildist, mida me toredad valitsejad praegu kultiveerivad, ei piisa. Nad saavad aru, et see maailma hoomamise ja tegutsemise viis teeb pigem õnnetuks ja eks siis sellest tulenevalt hakkavad asjaolud tasapisi muutuma.

 

Ma kord olin üpris irooniline, kui maakonna kultuuritädid leidsid, et eesmärk on õnnelik olla. Ütlesin, et siis ei juhtu mitte midagi kultuuris, kui see seisund saavutatakse. Ja nüüd siis selgub, et nad tsiteerisid hoopis sind.

Ega õnnelikuks olemine ole minu väljamõeldis, see on õhtumaise filosoofia põhiküsimus, pärit juba antiik-Kreekast. Mina ise arvan, et enne õnnnelik olemist peab olema turvatundes olek.

 

Mu iroonia on suunatud selle pihta, et olles õnnelik ei loo sa midagi, lihtsalt oled.

Jah, aga mõtle selle peale, et õnn ei kuku niisama sülle. Selleks, et õnnelik olla, pead sa olema midagi teinud. Sul on olnud eesmärk või sisemine sund, see ei pea isegi sõnastatud olema. Sa pingutad selle nimel ja kui see pingutus on ära tasunud, siis on see õnnetunne, kusjuures see ei ole jääv, vaid läheb mööda ja tuleb järgmise asjaga jälle.

 

Just ‒ ei ole paradiisi maa peal.

Üledoos heroiini aitab õnnelikult lahkuda muidugi. Selleks, et elus õnnelik olla, pead ennast teostama. Enda teostamine paratamatult nõuab pingutust. Mida suurem pingutus, seda suurem rahuolu. Aga ka see läheb mööda.

 

Kuidas see vanaduses on?

Kui mingi asi läheb untsu, siis kuidas sa reageerid? Kas kibestud või hoopis vaatad uudishimulikult, et huvitav, miks nii läks. Terve pilguga vaatad peale, ehk ka läbi, ja mõtled, et järgmine kord teed paremini, teistmoodi.

Kibestud sa siis, kui sul on mingisugune pretensioon elule, tihti põhjendamatu. Siis oled nördinud, et kõik ei lähe nii, nagu sa oleksid soovinud, nagu tahaks kohe ja nüüd. Seal on ikka väga suur vahe, kas sa tahaks või tahad. Esimesel juhul ootad, et kogu maailm teenindaks sind, tuues soovitu hõbekandikul kohale, teisel puhul võtad kõik vajaliku soovitu saavutamiseks tarvitusele. See on ellusuhtumise asi. Tihtipeale need, kes pelgalt nördivad, väga kaua ei ela ka.

Vaadates päris vanu inimesi, kes sisemiselt kiirgavad, nad on ilusad ja ilmselt enam või vähem teadlikult, oma väge ökonoomselt, ehk tõhusalt kasutama. Teine asi mida mulle on õpetatud, et nad on kumuleeruvalt erinevatest vigadest õppinud. Sedaviisi nad edaspidi enam-vähem tajuvad ette, kuidas ka uues olukorras toimida nii, et saavutada eesmärgi täitumine. Positiivne ellusuhtumine aitab säästa närve ja tervist. Neilt vanematelt inimestelt, kes säravad, tasub õppida. Elada oma väge raiskamata ‒ selle äraõppimine on väga keeruline. Aga kui keegi on ees seda suutnud teha, siis järelikult pole see võimatu.

 

Ilmselt ei saa neid tarkusi jagades massiliselt maailma päästa.

Ei saa, siin on see koht, kus igaüks peab iseendaga tööd tegema. Kui saad ja tahad kuidagi mõjuda väljapoole, pead kõigepealt iseendaga selle töö ära tegema ja siis jõudumööda proovima luua neid tingimusi selleks, et ka teised saaksid oma sisemuse heledamaks.

 

Jagad sa kultuuri massikultuuriks ja süvakultuuriks?

Ei, ma viimasel ajal enda elu hõlbustamiseks jagan asju… hm, raske on öelda “jagan”. Ma paremal juhul saan hinnata enda jaoks protsessi, tulemust. Näiteks põhimõttel “primitiivne ja arenenum”. Mis on arenenum? Enamasti tunduvad sellisena nähtused, mis meile sarnasemad. Ja loomulikult meeldib meile mõelda, et meie oleme arengu tipp, seda eriti kusagil kõrgemal kohal istudes. Siis on hea, kui pärimusest on midagi mõõtmiseks abiks võtta.

Võtame näiteks lihtsuse. On ju vahe, kas miski on lihtne primitiivsuse pärast või lihtne sellepärast, et kogu tsükkel on läbitud ja kõik liigne on kõrvaldatud, on minimalistlik. On ju ka võimalik eristada, ära tunda, kas see või teine asi on tehtud väega või räpakalt. Tunned ära, kas asi on väljapeetud või toores. Selliseid asju on võimalik eristada, nii elusas kui elutus aineses.

 

Ma arvan, et selliseid asju ei saa õpetada.

Saab ikka.

 

Kui palju see kõik alateadvuse, nn kõhutundega seotud on?

Intuitsioon on minu jaoks võime katkendlikust ja puudulikust informatsioonist kokku panna reaalsusele võimalikult sarnane tervikpilt. Seda saab harjutada ja ka õppida eeskujude kaudu. Kui sul veab ja su elus on inimesi, kes seda kunsti valdavad ja nad on sinuga kontaktis ning viitsivad oma aega ja energiat sulle pühendada, siis oska ainult seda ära kasutada. Seda hetke ja võimalust. Siis on võimalik intuitsiooni kogeda ja arendada. See pole mingi nõidus, see on harjutatav asi eeskuju kaudu. Alguses matkid ja pärast hakkad ise taaslooma.

 

Ebaõnnestumistest peab õppima.

Õppima peab ka heast tulemusest. Peab oskama õppida kogemuste pealt. Või tahtma kõigepealt – inimesed miskipärast enamasti ei taha. Ebaõnnestumised on aegajalt selleks vajalikud, et vaim laisaks ei läheks. Inimesel on kalduvus laiskusele ja see on normaalne.

 

Mis kultuur on, Anzori?

Ajaks, kui ma 13 aastat tagasi tulin siia omaaegset kultuurikolledžit juhtima, oli mul päris korralik rahvaluuleteadlase väljaõpe ja loomulikult ma siis teadsin, et kultuuril on vähemalt 500 erinevat definitsiooni. Neist peamisi ma oskasin tol ajal peast tsiteerida ka. Praegu ma lihtsalt tean, kust otsida.

Ma kohandasin mitmest lähenemisest enda jaoks tavaelus toimiva määratluse kultuuri jaoks. See on olnud ka Kultuuriakadeemia kujundamise aluseks.

Kultuur on viiekihiline nähtus, mille kõige sügavam kiht on meie väärtused ja väärtustamise koodid. Põhiväärtused, millest need koodid koosnevad, ning väärtused, mille poole me püüdleme. Nende abil me maailmas tajutud nähtustele, kas subjektidele või objektidele või nende seostele, omistame väärtuse ‒ kas positiivne või negatiivne või neutraalse, kui palju ja kuidas omavahel seotud…

Nendest väärtustamiskoodi alusel kokku pandud nähtustest moodustub maailma mudel ‒ see on juba Juri Lotmani tõdemus – mis asendab tegelikku reaalsust meie teadvuses, on juba järgmine kihistus. Kuivõrd me ei ole jumalad ega geeniused – kogu maailma ja universumit ei hõlma oma teadvuses – siis me paratamatult mudeldame.

Ülalnimetatud kihile toetub hoiakute, arvamuste ja eelarvamuste kiht. Hoiakutest omakorda tulenevad otsused ja teod. Ja kõige nähtavam, meiepoolne kiht, mida oleme harjunud kultuuriks pidama, eriti kaunite kunstide valdkonnas, on tegude tulemused.

See omavahel seotud tervik ongi kultuur. Kirjeldatud mudel on selline suhteliselt abstraktne mehhanism. Ta on üldine ja toimib igal pool. Selleks, et ta muutuks reaalseks, tuleb talle omistada epiteet – soome-ugri kultuur, eesti kultuur, Tartu Ülikooli kultuur, Kultuuriakadeemia kultuur, Eesti Energia kultuur, Eesti vabariigi kultuur…(Puhkeb südamest naerma.)

 

Kultuuriakadeemia kultuur?

Omakultuur on juba reaalne asi, see on mingi kogukonna kultuur, mida selle liikmed kannavad, taasloovad ja edasi arendavad. Maailm on ju muutumas. Ja on iga konkreetse kogukonna enda asi, kuidas ta selles muutuvas maailmas püsima jääb.