„Talupojad tantsivad, prillid ees” on Andrus Kivirähki 19. näidend Eesti Draamateatri laval. Seekordne esietendus on Viinistu katlamajas. Ütlen näidendi puhtalt komöödiaks. Autor Andrus täpsustab, et tegu on montypythonliku lendava tsirkusega.

Pakun, et räägime poliitilise jutu kohe selgeks ja hiljem seda ei puuduta. Andrus ütleb seepeale, et EKREkad on ta üheks oma vaenlaseks kuulutanud ja ega nad talle ka ei meeldi! „Populistid on mingil määral kõik poliitikud. Ega teistmoodi ei saagi. See pole mittemeeldimise põhjus” Küsimusele, mis siis ikkagi on see, mis teda segab, vastab Andrus: „Ilmselt ikkagi mingi kurjus või sallimatus, mis kõigest välja õhkab.” Kui avaldan kartust, et see võib tema elava klassiku kuvandile halvasti mõjuda, saan vastuse, mille võiks meelde jätta: „Ma ei arva, et mul oleks õigus vaikida, kui toimub rumalaid ja kurje asju. Kui sul on oskus kirjutada, siis on see sinu kohus. Kui see kedagi vihastab… Ma kindlasti ei kavatse vait olla selleks, et populaarne olla edasi. Kui mingid asjad on halvad, siis ma seda ka avalikult ütlen..”

Mind paneb imestama, et sul on veel alles lauatelefon?

Jah, pole põhjust olnud välja lülitada. Ma kasutan teda küll selleks ainult, et helistan emale. Selles mõttes ta on nagu vanasti oli punane telefon. Telefon, millega helistati ainult Kremlisse. Need olid kõige tähtsamad kõned. Mul on ka samamoodi – kõned emale.

Ilus kuulda. Selline märk vanast ajast.

Tegelikult on temaga pikalt rääkida isegi mugavam kui mobiiliga. Kindlasti on juba tekkinud põlvkond inimesi, kes üldse ei tea, mis lauatelefon on. Minu lapsed teavad. Nad ka helistavad mammale sellega. Aga eks see lauatelefon sureb välja. Pole mõtet, kui telefon on taskus.

Olen mõelnud, et vanem põlvkond, kuhu sa ka juba otsapidi kuulud, on oma eluajal ikka väga palju asju aegu muutumas näinud?

Jah, me oleme näinud. Aga on ju mõned ka sellised, kes mäletavad Eesti vabariiki lapsepõlvest. Minu ema näiteks. Ta mäletab sõda ja Tallinna pommitamist. Nii et tema on näinud veel mitmekesisemaid aegu kui meie olemegi. Emal on mobiiltelefon endal ka. Pangast võtab raha välja ja maksab kaardiga, aga arvutit tal pole.

Sul on vahva pusa, millele on kirjutatud JUMAL.

DEUS. Naine kinkis mulle. Ma panin ta selga juhuslikult. Ega ma Viinistule proovi minnes ei teadnud, et mind seal pildistama hakatakse.

Autorile selline pusa sobib, kui ta proovi läheb. Tema on ju selle teksti loonud ja siis läheb vaatama, mis sest saanud on.

Lugesin seda näidendit. Vaimukas ringkäik me rahvaks saamisest. Huvitav, mis praegu see on, mida eestlased endale maailmast juurde korjavad ja mida üldse ei taha omaks võtta?

Eks me praegu juba olemegi suure maailma osa. Ega siin ei oskagi öelda, mida me oleme kuskilt korjand ja mida me pole korjand. Näidendi viimases stseenis… need eestlased, kes seal lavale tulevad, tulevad igaüks maailma ise otsast. Kes Pariisi konverentsilt, kes kuskilt mujalt. Kõik on üle maailma laiali, aga siiski tulevad nad mingil hetkel tagasi oma sünnitallu ja lähevad seal kõik koos seenele. Käiakse küll Austraalias ja ümbermaailmareisidel, aga mingi hetk – kui mitte muul ajal, siis jaanipäeval – tullakse oma vana maamajaloksu juurde tagasi. Tehakse sauna ja süüakse šašlõkki.

Sellest kirjutab ka Valdur Mikita.

Jah, et eestlane on ühtpidi maailmakodanik ja teistpidi on igaühel kusagil võsas mingi väike talumaja.

(Pikk paus.) Jah.

(Laseb pausil kesta.) Jah.

Mõtled sa kirjutades sellele, et see, mis kirja saab, peaks tekitama huvi suures lugejaskonnas?

Mis sa selle all mõtled? Üleilmset tähelepanu?

Ei. Mõtlen kodumaist huvi.

Selle peale ma ei mõtle. Ega raamatu kirjutamine ole valimisprogrammi väljatöötamine, kus tahetakse igaühele midagi lubada. Raamatut ja näidendit kirjutad sellepärast, et sul on mingi probleem, mis kripeldab hingel. See, kui paljusid see veel huvitab, eks see ole pärast raamatu ilmumist või esietendust näha. Kui palju inimesi tuleb ja kui palju raamatut ostetakse. Otsest eesmärki igale eesti inimesele tingimata midagi pakkuda või kõigile hinge pugeda… seda ju ei ole. Kirjutad ikka sellepärast, et sul on mõtted peas ja neist muidu lahti ei saa, kui oled selle ära kirjutanud.

Ma ajakirjanikuna olen hakanud mõtlema, mis võiks olla see, mis laia lugejaskonda köidab ja lugema kutsub. Selline ühishuvi on mu meelest ära kadunud.

See on jah ajalehtede teema. Mina ka loen lehest poliitikat ja kultuuri, majanduse asju eriti lugeda ei viitsi. Kui rääkida näitekirjandusest… Miks inimesed siimaani käivad vaatama Shakespeare´i või Tšehhovit? Millest seal siis nii väga jutt on – tavaliste inimeste tavalisest elust. Aga see on huvitav ikka, mis siis, et on kirjutatud sadu aastaid tagasi.

Mingi teemat… ei oskagi öelda. Lihtsalt, kui on hästi kirjutatud inimeste elust, siis teised inimesed tahavad seda ka vaadata. Seda ongi raske seletada, miks inimestele meeldib mingi lill või maitseb mingi toit, mingit põhjendust nagu ei olegi anda. Samamoodi on raamatute ja näidenditega, mingid raamatud lihtsalt meeldivad inimestele. Ei peagi kõike punktidena kirja panema, et meeldib vaat selle, selle ja selle pärast.

Moes olemine siin ka midagi tähendab?

Kindlasti. Uut tuleb peale. Paljuke siis eelmise Eesti vabariigi aegset kirjandusest tänapäeval inimestel lugemislauale alles on jäänud? Üsna vähe. Natuke Tammsaaret ja Lutsu, võib-olla veel nipet-näpet, enamus teoseid on kirjandusõpikus heal juhul. Aga vabatahtlikult ja ajaviiteks neid enam kätte ei võeta.

Äkki me ei peaks nii väga vanast kinni hoidma?

Mina väga hoian vanast kinni. Mulle väga meeldib lugeda klassikalisi teoseid. Minu arust on see tähtis. Kirjanduses tuleb samamoodi kui matemaatikas alustada korrutustabeli päheõppimisest. Selleks, et Eesti kirjandust mõista, selleks, et lugeda Kivirähki, peab olema lugenud vähemalt Tammsaaret ja Lutsu. See on hästi tähtis saada mingi alus kätte. Kirjanduses on oma korrutustabel, mis tuleb endale selgeks teha, et jõuda tänapäeva kirjanduse juurde.

Noored inimesed hetkel, ma arvan, loevad inglise keeles, neil on oma „Kuristik rukkis”, millest me midagi ei tea.

Mina jälle arvan, et nad ei loe niivõrd inglise keeles kui nad vaatavad seriaale. Ja miks mitte. Ma ei ole eriline seriaalivaataja, aga üht-teist ikka olen vaadanud. Väga häid seriaale tehakse. Need kindlasti asendavad teatud laadi raamatuid. Juturaamatuid, mida vanasti suure hooga loodi. Sedalaadi kirjandus on kolinud seriaalidesse. Sel moel on tal suurem potentsiaal vaatajat kõnetada. Kes loeb praegu Jane Austinit? Aga tema romaanide põhjal tehtud seriaalid ja filmid on väga populaarsed.

Ka venelased teevad kirjanduse põhjal seriaale. Dostojevski „Idioot” on üks mu lemmikraamatuid, aga ka see seriaal mulle väga meeldis. Ma kujutan ette küll, et nii mõnigi noor inimene ei viitsi seda raamatut lugeda, aga seriaali vaatab. Saades sealt täitsa aimu, mida Dostojevski on oma teoses öelda tahtnud.

Kuidas arvad, kas me peame väga muretsema selle pärast, et noored ei loe?

Ei, kunagi ei pea noorte pärast muretsema. Noored leiavad alati oma tee. See on selline igipõline asi, et vanemad inimesed kipuvad noorte pärast muretsema, aga on vastupidi – noored saavad hakkama. Vanad jäävad vanaks ja surevad ära, nende pärast peab muretsema. Noorte pärast ei pea kunagi muretsema.

Ilus mõte. Kaua sa oled kirjutanud Päevalehe kolumni?

Ma olen Päevalehes igasuguseid asju kirjutanud. Kolumn on kasvanud välja varasematest rubriikidest. Mingid tegelased, kes kolumnides üles astuvad, Ivan Orav või Jumal, need on pärit huumorileheküljelt, mida omal ajal tegin. Olen Päevalehes töötanud, ma ei tea… no 30 aastat. Teinud erinevaid asju.

Ma pole ainus, kes imestab, et sinu kolumnid on tänaseni veebis vabal lugemisel?

Ma olen seda palunud küll, et inimesed saaksid seda vabalt lugeda. Eks igal interneti leheküljel võiks olla sellised peibutised, et midagi saab tasuta ja enamus asjade eest peab maksma.

Selleks, et koos Mart Juurega teha raadiosaadet, pead ennast kursis hoidma ka me glamuuri, meelahutusmaailma uudistega. Ostad Kroonikat?

Ei, ma ei osta. Tänapäeval piisab sellest, kui lugeda Delfi ja Postimehe lehekülge. Kõik tõsised ja kollased uudised on seal läbisegi. Ma olen uudishimulik ja loen. Mitte sellepärast, et Juurega saadet teha. Loen tõsiseid artikleid ja uudiseid ja vaatan, mis kirjutavad Kroonika ja Elu 24. Ma hea meelega olen ka selle maailmaga kursis.

Kui raske on komöödiat kirjutada?

Ma ei ole ammu kirjutanud puhast komöödiat. Komöödia on mul rohkem olnud leheveergudel.„Talupoegade tantsu” oli selles mõttes hästi tore kirjutada. Selle tüki kohta võib öelda farss, mingis mõttes. See on Monty Pythonlik lendav tsirkus. Erinevad koomilised episoodid eestlaste elust. Proovides mulle tundub, et ka näitlejatel on lõbus seda mängida. Sellega mässata. Käivitub fantaasia ja kõik saavad näidata, mis nad oskavad.

Miks sa käid „Talupoegade” proovis? Tahad kindel olla, et õnnestub?

Ma käin seal ennekõike sellepärast, et kõik, kes seda tükki teevad, on mu vanad head sõbrad ja tuttavad. See on võimalus meeldivas seltskonnas aega veeta. Sinna on vahva minna, lobiseda proovi vaheaegadel ja võib-olla tõesti saan ka natuke nõu anda. Abiks olla.

Draamateater on kujunenud mu koduteatriks, ehkki mul on ka väga head suhted näiteks VAT-teatriga. „Talupojad” on 19. näidend, mis Draamateatris lavale jõuab. Olen seal töötanud ja pidusid pidanud, see on kodune koht. Mulle meeldib seal käia nende inimestega suhtlemas.

Palju sa üldse näidendeid kirjutanud oled?

Seda ma ei oska öelda. Kui ma pidasin oma 50. sünnipäeva Draamateatris „Keiserliku kokaga”, siis arvutati see Draamateatris mängitud näidendite arv välja. Aga noh, eks teist samapalju on siis mujal erinevates teatrites olnud.

4. juunil esilinastub „Eesti matus” kinodes. Palju sa sellega seotud oled?

Ei ole üldse. Mul ei ole sellega muud pistmist, kui andsin üle oma näidendi ja lubasin selle põhjal filmi teha. See on samamoodi nagu „Rehepapi” filmiga, ega ma ka seal stsenaariumi kirjutamisse ei sekkunud.

Ma „Eesti matuse” ühte flmivarianti olen näinud, juba sügisel. See polnud siis veel päris valmis, nii et ei hakka arvamust avaldama.

Kuidas sul on, kas oled elevil rohkem teatri esietenduse või filmi esilinastuse pärast?

Kindlasti teatri, siin ei ole üldse mingit kahtlust. See on asi, kus ma ise osalen. Olen seda võrdlust varem ka kasutanud, et teatrilavastuse valmimine on teatejooks. Autor jookseb esimese etapi ja annab teatepulga üle. Sellega pole võistlus minu jaoks läbi. Ma seisan ikka seal raja kõrval ja ootan, pabistan, kuidas teistel etappidel läheb. Minu arust läheb väga hästi. Aga finiš on esietendus, siis selgub, kuidas meil läks. Ma tunnen, et olen selles protsessis sees.

Filmi puhul on hoopis teistmoodi. Keegi on saanud inspiratsiooni minu teosest ja ma lähen vaatama, mis välja tuli. Mina ei vastuta tulemuse eest. Muidugi mul on hea meel, kui läheb hästi, kui on head rollid, aga see on ikkagi režissööri pidupäev, mitte niivõrd minu.

„Talupojad tantsivad” pidi esietenduma aprillis suurel laval. Nüüd on see kõik Viinistul?

Mul on hea meel, tükk sobib Viinistule. Mäletan, et täpselt 15 aastat tagasi tegime seal sellesama kambaga, Hendrik Toompere ja Ervin Õunapuuga „Sürrealiste”. Hästi vahva ja veidi nostalgiline on seal nüüd uuesti olla. Palju aastaid hiljem.

Sa oled linnainimene, kirjutad maaelust. Kas sa ei ole tahtnud maale muru niitma ja maad kaevama?

Tead, siin ei ole ju küsimus maa ja linn, vaid selles, et Tallinn ongi minu kodu. Miks ma peaks tahtma oma kodust ära minna? Ma saan aru nii, et neil inimestel, kes on sündinud kuskil väikelinnades või maal, ei ole tihtipeale seal võimalik teha seda tööd, mida nad teha tahaksid. Seetõttu nad peavad kolima Tallinnasse või vähemalt suuremasse linna. Ja siis loomulikult neid kisub kogu aeg tagasi sinna, kus nad sündinud ja kasvanud on. Mu sõber Mart Juur näiteks igal vabal hetkel läheb Otepääle. Arusaadav. Tuttavad hiidlased alati sõidavad, kui vähegi saavad, Hiiumaale, tuttavad setud Setumaale, aga mina olen tallinlane. Loomulikult ma tahan olla siin, kus ma sündisin.

Oled konservatiiv?

Selles mõttes küll. See ongi õige, et inimene enamvähem püsib seal, kus ta sündinud on. Iga muugi elus organism saab kõige paremini hakkama seal, kus ta on tekkinud. Puud ka elavad sealsamas metsas, kus nad sündinud on. Mina tunnen ennast Tallinna osana. Ma hea meelega rikastan koos oma koeraga Tallinna linnapilti.

Mis koeravaimustus teil Mardiga peale on tulnud?

Sellest saab aru siis, kui oled koera võtnud. Kui koer on kodus, saad aru, et tegelikult teistmoodi elada ei olegi võimalik. Koer tuleb nagu lapski ja iga päevaga muutub aina armsamaks.

Mida sa praegu kirjutad?

Ma ei kirjutagi midagi. Mul ei ole sellist maaniat, et pean kogu aeg kirjutama. Ma kirjutamisel välist survet ei tunne. Pigem on nii, et kui kaua pole midagi kirjutanud, sis hakkad ennast kuidagi kasutuna tundma. Võiks ju midagi teha, mis ma niisama vedelen. Ja siis teen ka. Ma ei tee teiste meeleheaks, see on sisemine sundus, millele ma küll üritan vastu panna. Eks ma annan endale aru, et hästi palju asju on valmis tehtud. Tõenäoliselt on mu kõige kuulsamad teosed „Rehepapp” ja „Mees, kes teadis ussisõnu”. Need ilmselt ka jäävad kõige tähtsamateks tekstideks. Seda survet, et kõige tähtsam asi on veel kirjutamata, mul ei ole. Kuhugi kiirustada pole enam vaja ja midagi tõestada kellelegi. Seda pole enam tarvis. Üritan kirjutada nii vähe kui võimalik, aga lihtsalt aegajalt ei pea vastu.

Eraldi: Nali ei kao kuhugi

Andrus Kivirähk: Tegelikult see nalja kadumise jutt on sama, et kas noortel on tulevikku? Nali ei kao maailmast kusagile. Käisin Viinistul proovis ja bussis tagasi sõites sai kogu aeg nalja. Kui ma oma sõpradega kokku saan, saab ikka nalja. Räägitakse hästi lõbusaid lugusid. Ma ei arva, et nali maailmast ära kaob. Noortel on mingid omad naljakanalid. Stand up on mitmekesine. On muidugi olemas ka igavamaid ja murelikumaid inimesi, kes nalja ei tee. Mina huumorist puudust ei tunne, mul on õnneks väga vaimukad tuttavad ja sõbrad.

Ilmus Maalehes, Viinistul käis pildistamas Sven Arbet.