„Kirik peab olema „üks kindel linn ja varjupaik.“ ütleb peapiiskop emeeritus Andres Põder ka täna. Tema 75 sünnipäeva tähistatakse Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus, seejärel esitletakse tema tsitaadiraamatut „Sõnade sütepann”.

Tegelikult see mind üllatas ja ei üllatanud ka, et kirikuõpetaja Andres Põdrast peapiiskop sai. Nüüd peapiiskop emeeritus naeratab ja tuletab meelde, et olen kusagil kirjutanud, kuidas ta Suure-Jaani kirikuõpetajana mulle ütles, et jättis luuletamise pärast Uku Masingu luuletuste lugemist, sest sai aru, et sellise geniaalsuseni ta ei jõua. Kuulen fraasi: „Inimene on patune olend ja ega ta oma nõrkustest lahti ei saa. Pärast nõukaaegset ajupesu…” Lause lõpp läheb kaduma, sest Andres astub oma kodukabinetti, toob sealt raamatu ja kingib mulle luulekogu „Vaibad kirkuse trepil” – tema noorpõlve luuletused, mis kirjutatud aastatel 1968–1988.

Andrese naine Marje ütleb selgituseks, et see ei ole müügiks tehtud kogu, on omadele.

Hiljem kodus avastan, et raamatus olevad illustratsioonid – graafilised abstraktsioonid punase ja mustaga, linoollõiked – on teinud Andres Põder ise.

Lugeja vast juba aimab, et oleme ammused tuttavad, seepärast sinatame teineteist.

Sa pärast seda ei ole luuletanud?

Pärast seda aega mitte, aga nüüd, kui olen pensionil, emeeritus, hakkavad lapse kombed tagasi tulema. Nüüd olen jälle kirjutanud. Kogumikutäie. Järgmisel aastal ehk saab valmis. Siis üks kogu oleks nooruse luule, teine hilisea oma. See hilisea oma oleks ehk elutark ja veidike küüniline.

Tänu sinu ja Marjega kohtumisele 1976. aastal Viru-Nigulas lugesin ma esimest korda Uku Masingu filosoofilisi tekste. Sealt riiulist võtsin, käsikirjalised albumid.

Issand õnnista toitu! (Ütleb Andres, enne kui asume kohvi jooma ja Marje tehtud maitsavat õunakooki sööma.)

Uku Masingu juures käisime mõned korrad ka külas, Eha võttis meid kenasti vastu. Mäletan Masingut oma tugitoolis istumas ja sigaretti imemas. Noortele tarkusi ütlemas.

Minu õppimise ajal ta enam ametlikult loenguid ei pidanud, aga tema vaimustus vähemalt osa üliõpilaste seas kestis. Paljud vanemate kursuste tudengid olidki masingiaanid. Tollane väga populaarne dogmaatikaprofessor Elmar Salumaa ütles umbes nii, et see on Masingu põhjakõrbenud pajatäis, sest masingiaanidest tema suurt midagi ei lootnud.

Samal ajal, seitsmekümnendate lõpul – ilmselt Soome ja Leedu kontaktide mõjul – tärkas tudengite seas konservatiivsem tiib, mis hakkas rohkem järgima kõrgkiriklikku joont. Me oma sõpradega uurisime Aquino Thomast ja see lähenemisnurk oli natuke teine kui Masingul. Samas me keegi ei ole salanud Masingu teeneid Eesti teoloogias.

Masing oli küll riiklikult tühistatud, teda ei avaldatud, aga intelligents teda teadis ja hindas.

Kuidas sina usuga kohtusid ja kiriku juurde tulid?

Eks ma olen seda omal ajal sullegi rääkinud ja hiljemgi on seda ka palju küsitud. Ega siin enam midagi uudset pole.

Maalehe lugejale räägid?

Kolm trepiastet, nagu Jumala plaanile kohane: Esimene oli suur loodusearmastus naturalistide jaamas Pärnus, kus hakkasin sitikaid korjama ja ornitoloogiaga tegelema. Jõudsin ka Tartu ülikooli korraldatud vabariiklikele bioloogiaolümpiaadidele. Natuura juhib aga loomuse või olemuse juurde. Peagi selgus, et paeluvam sitikatest ja linnulaulust on inimolemus ja inimsuhted.

Nii hakkasingi kirjandusega tegelema ja luuletusi kirjutama. Seda võiks pidada teiseks stufeks. Kuulusin Lääne-Eesti Noorte Autorite koondisesse. Käisin seminaridel ja loomingulise noorsoo suvepäevadel Kabli rannas. Mind avaldati ajakirjas Noorus ja käsikirjalistes almanahhides. Kirjutasin seni, kuni KGB nende avaldamise sisuliselt ära keelas.

Too aeg oli uue tormi ja tungi aeg Eesti kirjanduses. Meie oma noor intelligents, kes kõik olid natuke vastuvoolu mõtlejad Jaan Kaplinskist Johnny B Isotammeni. Ilmusid Kafka, Camuse, Sartre ja Saint-Exupery raamatud. Ma praegu imestan, et koolipõlves sain Pärnu Rääma haruraamatukogust võtta ja lugeda Maurice Maeterlincki filosoofilist raamatut „Tarkus ja saatus”. Keegi takistusi ei teinud.

Kolmas aste?

Kirjandus ja lugemus tekitas religioosse huvi. Üleminek oli sujuv, pühapäeva hommikul vara läksime binoklitega Rannaparki linde vaatlema. Ringkäik lõppes kella 10 paiku Pärnu kesklinnas, just ajal, kui Elisabethi kirikus algas teenistus. Selle asemel, et koju tormata, läksin teenistust kuulama.

Minu isa polnud küll suur kirikuinimene, aga oli ristitud õigeusku, nii et pärast luteri kiriku teenistust läksin õigeusu kirikusse edasi. Sõpradega koos külastasin ka vabakoguduste palvemaju.

Kui rääkida religioosse teema tulemisest minu juurde, ei saa mööda ka Pärnus kirikuõpetajaks olnud professor Evald Saagist. Hakkasin tema juures heebrea keelt õppima juba keskkooli lõpus. Ta pani mind ka näiteks Babüloonia usundeid uurima.

Evald Saagi jäljed muidugi. Ta õpetas pärast sõda Raplas ja Rapla keskkoolis ka lisaks ladina keelt.

Lõpuks ikkagi ta puksiti koolidest välja, tollane valitsus ei saanud lubada, et pastorid nii avalikult tegutsevad. Meie pedagoogid jah püüdsid klassikalist haridust pärast sõda veel edasi kanda. Minu kool Pärnus oli küll nõukogude aja sünnitis, aga sealgi võeti kätte ja hakati huvilistele ladina keelt õpetama. Õppisin minagi. Usuteaduste instituudis oligi palju lihtsam.

Üks müüt, mis sinuga kaasa käib, on, et sul oli tormiline hipinoorus. Hipist peapiiskop – see on ju ootamatu.

Eks see ole ju kena, kui kirikus on kõik karvased ja sulelised esindatud. See diapasoon võibki lai olla ja ei pea väga klassikaline olema.

Ikkagi.

Ma ei oska öelda, kuivõrd mu käitumine ja olemine kattus hipidefinitsiooniga, aga loomingulise noorena oli soov olla ekstravagantne, muidugi ka nonkonformistlik. Keskkooli lõpuklassides ja hiljemgi oli Varblas õpetajaks Einar Laigna. Ta oli tuntud kulturist ja askeet, kes magas vaid nari ja lambanaha peal. Tegi sepatööd. Sepistas suuri j raskeid matšeetesid. Kord laenasin ta käest ühe sellise koos laia nahkrihmaga. Tegin ise lambanahksed sandaalid, kirjutasin ühele Jahve, teisele Shalom ning patseerisin nõnda Pärnu linna vahel. See, ma arvan, ei olnud mingi otsene hipi-ideoloogia. Kuid meie sõpruskonnas olid siiski käibel rockmuusikali „Hair” sõnad: las juuksed kasvada nii, nagu Jumal neid laseb kasvada. Need pidid olema ju vaba inimese tunnuseks. Miilits kippus neid mõnel jõuga maha ajama.

Viru Nigulas 1976. aastal olin mina 20, sina 27. Sa ei olnud veel ordineeritud, aga olid kirikuõpetaja ja ma sest ajast mäletan, kuidas sa teatud asjades olid range ja põhimõttekindel. Kahekümneste silmis olid sul ikka väga kindlad väärtushinnangud. Meeles on, kuidas sa nädal aega oma jutlusi ette valmistasid, meiega neid teemasid lõkke ääres arutasid…

… meid määrati sinna. Suve hakul läksime. Olin praktikant ja ordinatsioon oli septembris. Ordineeriti aseõpetajaks, mis tähendas, et teoloogiastuudium ei pidanud veel lõpetatud olema. Tänases terminoloogias tähendas see siiski preestriseisust, küll piiratud õigustega.

Sinnagi läksin veel pikkade juustega, kandsin kollaseid kummikuid, kollast baretti ja musta vihmamantlit. Mitte just tavaline. Aga kohalik rahvas oli sellele vaatamata väga toetav, empaatiline, sõbralik. Kui teinekord räägitakse generatsioonide vastuolust ja suurest kultuurikonfliktist, siis meie Marjega seda tollal küll ei tundnud.

Sama kehtis kirikusiseselt tervikuna, tollased kirikujuhid kannatasid rahumeeli välja noorte veidrusi. Näiteks armastust rokkmuusikali „JesusChrist Superstar’i“ vastu. Ei olnud mingit „kõva korda“.

Kas praegu on?

Oleneb, millega võrrelda. Küsimus on taustsüsteemis – kelle jaoks kõva, kelle jaoks mitte. Tol ajal, kus totalitaarne mõtlemine valitses ühiskonda, oli valida paar alternatiivi. Ühelt poolt vabamõtlemine, mis ei tunnustatud mingit autoriteeti: mõtleme „oma peaga“, nagu oleks tõde võimalik igaühel individuaalselt välja mõtelda, kusagilt lambist tarkust tõmmata. Selline ideaal kippus olema Uku Masingu jüngritel, kuigi nemadki kordasid lihtsalt Uku sõnu. Teisalt leidis mu sõpruskond, et kui on jõud, siis peab olema ka vastujõud. Kui kirikut survestab väga tugev usuvastane süsteem, peab ka kirik suutma vastu panna tugeva süsteemi. Ta ei saa olla lihtsalt arvamuste laialivalguv protoplasma. Kirik peab olema „üks kindel linn ja varjupaik“ nii filosoofiliselt kui dogmaatiliselt.

Mul on tunne, et need mõtteviisid ulatuvad tänasesse päeva välja. Ühed ütlevad, et ärme hoia kinni mingitest printsiipidest, teised, et kui sa printsiipe ei järgi, siis ei järgi sa ka mingeid ideaale ega saavuta mingeid tulemusi..

Mind paneb pead vangutama, sest sama kehtib ju ka meid ümbritsevas n-ö ilmalikus elus?

Inimene on inimene. Ta käitub sarnaselt igal pool, kuhu ta ka satub.

Olen mõelnud, et inimene, kes usub Jumalasse õnnelikuna, on õnnelikum. Aga valus on ühtemoodi meil kõigil.

Küllap on. Pealegi üksiku inimese valu summeerub, tagasilööke tuleb aina juurde – uusi valusid. Kui siis inimene hakkab oma valude üle filosofeerima, jõuab ta kurikuulsa maailmavaluni. Ja siis tekib küsimus, kas sellele haavale on rohtu panna? Mis rohi see on? Kust seda võtta? Kui vastust ei leia, võib järgneda vabalangus, sest ei ole enam mingit toetuspunkti.

Paljud filosoofid on sellise tunnetuseni jõudnud. Arthur Schopenhauer olevat kõnelnud, et inimese kõige suurem saavutus on enesetapp. Et siis ta vaatab iseendaga tõtt. Sellest armastanud ta rääkida just heas seltskonnas, torditaldriku taga. Süüa torti ja öelda, et enesetapp on ideaal… Küllap võttis ta seda huumorina. Paraku peitub sellises antagonismis ka agnostilise elutunnetuse nõrk koht.

Võib oletada, et tühjusele rajatud eksistentsialism on nõrgendanud noorte põlvkondade vastupidavust. Üksüheselt neid mõjusid muidugi tuvastada ei saa, kuid on empiiriline tõde, et aina enam on ühiskonna suureks probleemiks psüühiline labiilsus, vaimne tervis… ja seda eriti laste ja noorte puhul. Mis siis oleks see rohi, mis aitab inimesel üle saada oma kriisidest? Usul on siin kindlasti oma positiivne roll.

Jah, valu on ühesugune, aga rohi võib olla erinev. Me ei saa ju öelda, et need eesti loomingulised haritlased, kes ennast nõukogude ajal põhja jõid, hullumajja sattusid, enesetapuga lõpetasid, oleksid kõik sündinud viinaveaga, geneetilise puudega. Ei, see oli teatud moraalne tuletis sellest, mida nad enda ümber nägid ja mis tekitas maailmavalu, mida nad ei osanud ravida.

Me räägime minevikust, aga praegu, mulle tundub, on veel hapram aeg. Kurjuse tasakaal on taas kõneks. Kas kirik saab aidata?

Kirik saab aidata ja seda ikka läbi üksiku inimese. Kiriku meetod on vaimne. Usu printsiibid on ühiskonna toimimises sedavõrd kaasa mõjuvad, kuivõrd nad üksikus inimeses teostuvad ja rakenduvad. Usunorme riigikogu otsusega ehk seadustega kehtestada pole võimalik. Ajaloos on seda vahel püütud, aga see pole kunagi head vilja kandnud.

Ühiskonnal peaks jätkuma tarkust, et luua tingimused, kus inimesed saavad ennast vabalt usuliselt teostada, mitte ainult majanduslikult… mitte ainult tööd rabades. Mitte ainult massikäitumist matkides. Vajame võimalust saada vastuseid teatud mõttes irratsionaalsetele küsimustele, mida ühiskond ei suuda lahendada. Näiteks antagonistlikud vastuolud nagu hea ja kuri, elu ja surm. Pole inimkond neid seni lahendanud ja ilmselt ei lahendagi. Samuti see, mis inimest iseloomustab: suutlikkus eksida, suutlikkus halba teha… Kuidas on võimalik seda kuidagi teisiti ületada kui inimese enda sisemise orientatsiooni muutusega, usuga andestusse ja armastusse.

Siit ka aktuaalne küsimus: Mida usuvabadus tõeliselt peaks tähendama?

Mida siis?

Nagu ütlesin, tähendab see võimaluste loomist saada vastuseid, mis kuuluvad religiooni sfääri, mida teadus või poliitiline konsensus anda ei saa. See eeldab mõtte-, sõna- ja väljendusvabadust, et inimesed võiksid vastastikku suhelda – kirjeldada üksteisele oma usulisi tundeid ja arusaamu ja selliselt, et arvestatakse kogu inimkonna kogemust. Esmajoones on see usundiõpetuse küsimus… Ei saa kõnelda usuvabadusest, kui õieti ei teagi, mida usk tähendab.

Teiste kogemused, neile toetumine, aitab kergemini jõuda usutõdede mõistmiseni. Kui alustada nullist, on elu liiga lühike ja lõpeb enne kui jõuad vastusteni, mis loovad hingerahu. Inimene on sotsiaalne olend ja ka usk on kollektiivne vara – nõnda ka kirik. Tõeline religioosne eluhoiak tähendab ka ühtset tunnetus- ja komberuumi.

Kuidas sa suhtud praegu meil Vene õigeusu kiriku vastusuunatud tegevusse?

Leian, et mõned sammud, mida meie riigiametnikud on teinud, on väga küsitavad, vastuolus põhiseaduse ja demokraatia printsiipidega. Kellegi meelsus, kanoonilised suhted või oletused võimalike tulevaste kuritegude suhtes ei saa olla aluseks inimeste õiguste piiramisel. Siis võiks ka autojuhtimise ära keelata, sest pole välistatud, et mõni rikub liikluseeskirju.

Meil on olemas julgeolekuasutused, kelle tööks on just konkreetsete õigusrikkumiste avastamine. Nende tegevust võiks saada usaldada. Seni mingeid väärtegusid kirikutes esinenud pole. Ühiskonna turvalisus seisneb ka selles, et on tagatud inimõigused, sealhulgas usuvabadus. Usuliste konfliktide õhutamine on aga kindlasti julgeolekuoht.

Minu kogemused Eesti Kirikute Nõukogus ja suhetes riigiga annavad siiski alust lootuseks, et ka neis keerulistes küsimustes leitakse vastastikune mõistmine ja üksmeel.

Kumb sulle rohkem sobis, kas olla kirikuõpetaja ja pidada jutlusi igal pühapäeval või olla peapiiskop?

Neid rolle ei saa vastandada. Ka peapiiskopina tuli mul mõelda jutlustele, kuigi neid tuli pidada suuremale foorumile. Mõlemad ametid on olulised ja olen õnnelik ja tänulik, et võisin neid kogeda. Ühelt poolt nägin, mida tähendab olla pastor väikeses külakoguduses, kus inimestega sai vabalt ja koduselt kõnelda, vahel nii, et ei tarvitsenudki kõrgesse kantslisse ronida. Samuti oli rikastav tundma õppida, mida tähendab suure organisatsiooni juhtimine, milline on kirik kui vaimulik ühiskond tervikuna. Neis ülesannetes näed usu tegelikku jõudu: Üks meie varsematest peapiiskoppidest on kiriku ametikandjate kohta öelnud, et mitte vaimulik ei kanna ametit, vaid amet kannab vaimulikku.

Olles kiriku teenistuses, pead mõistma, et sa ei kuuluta oma usku, vaid kiriku usku. Tuleb leida tasakaal individuaalse ja kollektiivse vahel. Vabadus peab säilima mõlema osas. Tudengitena tunnetasime, et õpime otsekui vaba vaimu vennaskonnas, kus võis mõelda ja rääkida seda, mida mõtlesid. Keegi ei hakanud seda kohe kummutama ega maha tegema. Aga just nõnda sündis üksteisemõistmine, arusaam kirikust. Tundus, riiklike ülikoolide üliõpilastest tutvusring oli oma väljaütlemistes palju ettevaatlikum.

Mäletan sinu põhjalikkust jutluste ettevalmistamisel.

Üks õpetlik lugu, mida tudengitele räägiti, oli, et ei saa niisama kantslisse minna. Kuulus kirikuõpetaja Claus Harms jätnud kord jutluse ette valmistamata. Lootnud, et küll vaim annab talle kantslis selle jutluse. Läks kantslisse ja ei saanud sõnagi suust, midagi ei tulnud pähe. Palub kantslis vaikselt, et Jumal, miks sa ei anna mulle rääkida, mis mul tarvis on? Seepeale vastab Püha Vaim: „Klaus, Klaus, sa olid laisk!“ Sellepärast ei anna. Ka vaimulikus töös ei tohi olla laisk.

Kui palju inimene saab oma elu ise juhtida?

Inimene mõtleb, Jumal juhib. See on väga suur elutarkus ja teoloogia. Inimesel on jumalikud anded, mille hulka kuulub ka vaba tahe ja sellega võimalus vastutada. Inimene on orienteeritud tundmatule, ta tahab teada saada. Me kõik tahame. Sest paraku on ju nii, et sa sõltud millestki, mis jääb sinust väljapoole, sellest, mida sa ei valda, kuid mida ometi pead usaldama. Nii et: inimene mõtleb, Jumal juhib.

Luuletus kogust „Vaibad kirkuse trepil”

Läbi hommikuse udu

rühib palverändur

kandes topeltprille

elukoormat tänumeelt

puudutusi kaugest lapsepõlvest

ema kallistusi

sinitaevast hinges

helisevad kellad

vanal pühakojal

iidse kihelkonna

eatus südames

iga aeg on väga noore moega

hoides süles väikest pojapoega

poputades oma unistusi

lastes lendu

palve valge tuvi

sületäie rõõmu pääsulinde

Ilmus Maalehes. Pildistas Sven Arbet.