Ren Raud kõneleb Eesti Kultuuri Koja asutamise koosolekul.
22. veebruaril asutati Eesti Kultuuri Koda. Koda ühendab erinevaid loomeinimesi, kodalasi. Enne koja asutamisprotseduure peeti kõnesid. Teatritasku ilmutavab ka professor Rein Raua oma.
Kõnedes on dramaatilisust ja kujutlusvõimega lugejal võiks lugedes silme ette tulla elutark akadeemik.
Head kolleegid, ma võtan siin sõna sellepärast, et kui saatsin Kultuuri Koja organiseerijatele lühikese e-kirja, kus hoiatasin mõningate ohtude eest, mis seda organisatsiooni võivad valitsema hakata, siis mul paluti rääkida. Nii, et isegi, kui mu sõnavõtus kõlavad mõned skeptilised noodid, siis on see kooskõlastatud.
Esimene oht, mis seda loodavat organisatsiooni varitseb, on see, et ta kaaperdatakse. Et keegi hakkab seda organisatsiooni kasutama, infiltreerub siia selleks, et tõepoolest kasutada teda oma isikliku projekti, oma isikliku mõtteviisi või millegi võimendamiseks. Ma ei võta siin seisukohta näiteks inimesi ühendava seltskonna suhtes, kes tahab, et kõikidel Eesti lastel oleks üks hääl, aga kui ma leidsin selle väite, selle idee ka Koja materjalide hulgast, siis ma küll tahaksin ütelda, et palun minu nimel seda ilma minuga sellest enne rääkimata mitte esitada. See on mu meelest üks niisugune kaaperdamise katse näide.
Need inimesed, keda oodatakse selle organisatsiooni juhtorganitesse, peavad kindlasti tõepoolest olema teadlikud, et neil tuleb palju sisuliselt panustada. Pühendada sellele organisatsioonile palju aega. Kahjuks on nii, et need Eesti loomeinimesed, kellel on väga palju aega ja võimalust sisuliselt panustada, on need, kelle teeneid kuskil mujal ei vajata. Ja ma ei ole kindel, kas siis, kui nendest inimestest moodustub Kultuuri Koja aktivistkond, see organisatsioon on tegelikult võimeline neid eesmärke täitma, mida me tahaksime, et ta täidaks. Ma palun teid: kui te pärast hääletussedeleid täidate, mõelge selle peale.
Kolmas oht, mis seda organisatsiooni varitseb, on see, et ta suubub infomürasse. Mäletan prügikoristuskampaaniat “Teeme ära”, see on midagi, mis on toonud Eestile kuulsust kuni Azoorideni välja, kus seda on korratud. Aga kui ma hakkasin meelde tuletama, mis oli sellele järgnenud kampaania nimi, mingisugused mõttetalgud, siis mulle ei tulnud see kohe meelde. Sellel kampaanial ei ole olnud mingisugust jälge ega tulemit. See kampaania käis läbi ja suri ära. See kampaania suubus infomürasse. Ja kui ma nüüd loen Koja kavandatavast tegevusest hästi palju selliseid lauseid, et tuleb luua süsteem, tuleb asutada komisjon, tuleb luua töögrupp jne (võib-olla siis sellele lisandub veel, et tuleb sõnastada põhimõtted, tuleb sõnastada niisugused ja naasugused asjad…), siis ma kardan, et see ei ületa mingisugustki uudisekünnist. Seda ka siis, kui meile hakkavad kord nädalas saabuma infokirjad selle kohta, milline töögrupp loodi – me kustutame nad ära. Me ei loe neid ja kui nii läheb, siis on väga pahasti.
Ma arvan, et see organisatsioon on iseenesest vajalik, aga ta peab olema vajalik nii, et ta jääb vajalikuks, püsib vajalikuna ja ei suubu infomürasse. Ma kutsuksin selle organisatsiooni asutavat kogu keskenduma lähitulevikus paarile-kolmele väga konkreetsele, väga selget jälge jätvale ja seda organisatsiooni inimeste teadvuses ära märkivale tegevusele. Millelegi, millest meil kõigil ja ühiskonnal laiemalt oleks selgelt mingisugust kasu. Midagi, mis jääks meelde nii nagu see “Teeme ära” kampaania. Muidu ei oleks see kampaania loominguline ja ei looks mingisugust püsiväärtust.
Palun, ärge laske Koda ära kaaperdada, ärge laske tal infomürasse sumbuda Ärge esitage minu kandidatuuri mitte ühessegi organisse ja ärge rääkige minu nimel, kui te ei tea, et te võite minu nimel rääkida.