Haigus nimega koroona on kogu maailma segi paisanud. Kellelgi pole kindlat vastust kolmandale peamisele küsimusele: kuhu me läheme? Mis võiks olla see, mis lisab me teadmisesse tulevikust selgust?

Me lähiolevikku iseloomustab vastandumise vaim, sellepärast on paslik meelde tuletada ka kahte, tõsi küll, mu meelest juba enne 21. sajandi katkuaega unustatud küsimust. Kust me tuleme ja kes me oleme?

Poliitilised kemplused on üsna kindlasti tupiktee. Või mis poliitika? Meil on raamatupidajate riik. Vaieldakse, ilmselt pigem kaubeldakse selle üle, kuhu lisada ja kust kärpida, unustamata ennast ja oma lähikondseid. Poliitilises mullis elamine ei ole aga see elu, mida elab suurem jagu meist.

Ega maksumaksjatele keegi ei seleta, kas kaitsekulutuste kärpe eest saaks osta neli või kolm raketti. Tean-tean, et asi on keerulisem kordades. Tean, et oleme praeguseks veelgi ettearvamatuma Venemaa piiririik.

Tean üsna ammu ka seda, et see, mis meid siia on toonud, ei vii meid enam edasi. Millised on 21. sajandi sõdade suundumused 2021. aastal? Sellest meile miskipärast ei räägita või räägitakse vähe. Sellest, et parem on mitte sõdida, ei räägita enam üldse. Valmistu kaitseks!

Või see 30 aastat poliitjutuks olnud õpetajate palgatõus? Hopaa, nüüd on üsna selgelt kõlanud, et see saab kohe teoks huviharidusest raha äravõtmise arvelt. On selle napi summa pärast tõesti mõtet õpetajad lastevanematega tülli ajada? Selleks et öelda – meie tõstame?

Turumajandus

Kummaline, kui kindlalt me väikeses riigis usutakse turumajandusse. Kümme aastat tagasi ütles kultuuriminister Rein Lang mulle, et on teatud asju, mis turumajanduslike reeglite järgi ei saa töötada. „Riik saab sekkuda ainult siis, kui on olemas turutõrge. Kõik muu, mis toimub turumajandusliku reegli järgi, peab ikkagi turumajanduslikult ka toimuma. Muidu on sotsialism valmis,” ütles Lang. Hetkel on mul kahju, et see jutt, mis meil kultuuri puudutavast turutõrkest laiemale läks, jäi tookord üleskirjutusest välja.

Nimelt on mul meeles, et rääkisime erisustest. Isegi sinna ma jutu tüürisin, et Eestis ei saa makse nõuda ühe laia lauaga, kõigilt ühtemoodi. Mäletan, et Rein Lang mu erisuste, detailide pakkumise mõtte pareeris sellega, kui keeruliseks see kõik läheks. Kes kogub, kes kontrollib jne. Kuna ma ei ole matemaatikas ja raamatupidamises just geenius, pidin sellega leppima. No nii nagu ilmselt suur osa inimestest kogu Eestis.

Praegu räägitakse sellest, et koroonakriisi aasta on inimesed Lõuna-Eestis ja Ida-Virumaal lausa nälga jätnud. „Toidupanga projektijuhil Kerttu Olõkainenil jätkub inimestele vaid kiidusõnu: „Kui läheb kiri välja, et vajame väga abi, siis eesti inimesed ka tulevad appi.”” Siin on see konks, et kaaskodanikud tulevad appi, riik ei saa hakkama. Väga imelik, kas pole?

Humanism

Ma enne humanismi olemusse süvenemist kahtlustasin, et kuna kaheks vastanduvaks mõttesuunaks nüüd on liberalism ja konservatiivsus (täpsuse huvides peaks ütlema neoliberalism ja neokonservatiivsus), võiks meid sellest kurjaks muutumise ja fanatismi ja sallimatuse mudast välja aidata just humaansus.

Humanismi üks paljudest definitsioonidest on selline: „Humanism on maailmavaade ja mõtteviis, mis väärtustab inimest kui isiksust. Inimese vabadus ja väärikus on iseenesest austusväärsed. Humanism sisaldab inimese õigust langetada iseseisvalt oma elu puudutavaid otsuseid, kasutades selleks oma mõistust ja südametunnistust. Seda maailmavaadet tähistab eesti keeles üldmõiste inimsus.” Küsin enda käest, mis ma selle teadmisega peale hakkan. Peaks olema nii, et inimese programmeerimine on keelatud. Samas ajal, kus on seadustatud lõputult reegleid ja reeglite muutmise reegleid, mida me peame täitma, et turumajanduses hakkama saada, vajaksime me küll endas algoritmi, mis aitaks orienteeruda.

Olen mõelnud sellegi retoorika üle, et kui õpid hästi, on sul kõik uksed ja teed valla. Tühjagi. Tunnen ise ja mul on mitmed tuttavad, kes tunnevad kõrgelt harituid, no õigemini ülikoolidiplomiga inimesi, kes üsna kindlalt eluga hakkama ei saa. Ja siis astuvad parteisse või lähevad Riigikogu ette protestima. Protestima selle eest ja tolle vastu, mis parajasti moes on. Protestilainete mood – mis see veel on? Ainult pingete kuhjumise spontaanne maandus see ju pole… Hetkel on õhus hirm, et kui koroona lõpeb, siis piirangud jäävad.

Moes on võidelda selle eest, et tohiks vihaseks saada ja tohiks ka vihaselt kõnelda. Avalikult. Panete tähele, et ka siin lajatab riik laia lauga taas ja ei tahagi eristada detaile.

Kas humanist on humaanne, kui ta vihastab rumaluse peale ja selle ka avalikult, kurjalt ja teravalt välja ütleb? Mina küll usun, et sõnadega on võimalik maailma luua ja samamoodi seda lammutada. Aga kui kogu elu kulub jamade vastu kehtestatud seaduste pähe- ja tundmaõppimisele ning neist arusaamisele, siis see on raisatud elu.

Hikikomori

Kui see maskikandmise ja distantsihoidmise kohustus jääb, mis siis me kultuurist saab? Rääkisin hiljuti vana näitleja Aivar Tommingaga, kes võttis jutuks noored näitlejad. Selle, millega nad peavad harjuma. Aivar kinnitas kirglikult, kui suur emotsionaalne vahe on maskideta publikule ja maskides publikule mängimisel. Rääkimata sellest, et saali on lubatud veerand või pool sinna mahtuvatest inimestest. „See ei ole enam see!” tunnistab Aivar Tommingas. Maskikandmine hoiab ära viiruse leviku ehk, aga kindlasti vähendab see ka vaimset ja emotsionaalset kontakti. Vähendab, kui soovite nii, inimeseks olemise peamist tunnust – empaatiavõimet.

Üks kui teine mu jutukaaslastest on öelnud, et Jaapanis juba ammu on maskide kandmisega lepitud. Panen selle jutu kõrvale professor Tõnu Otsalt kuuldu ja küsin, kas seesama saatus ootab meidki. „Jaapanis on juba aastaid kestnud ja üha suureneb Hikikomori põlvkond. Suur hulk, juba ligemale miljon noori ja nüüd juba vanaks saanud mehi, kes sulguvad oma tuppa ja pole aastate viisi sealt väljunud. Tõlkes tähendab see tagasitõmbumise sisuga sõna, kuid see pole nüüdseks enam ainult Jaapani probleem, vaid seda on pidanud käitumisena tunnistama paljude just arenenud riikide psühholoogid ja psühhiaatrid. Seletada ei suudeta ja arvestatavat ravi pole leitud.”

Algoritm

Targemad ütlevad, et see on algoritm, mis mu FB lehele no näiteks robotmuruniidukite reklaame saadab. Muud ka. Piisab vaid mu pisikesest huvist mõne asja vastu, kui mulle seda suurtes kogustes pakutakse. Programm masinas on nii tehtud ja see pakub asju inimestele. Ma ikka veel räägin muutunud maailmast, lihtsate näidetega.

Galerist Raul Oreškin, rääkides uuest kunstist, tõi näite harkjalal seisvast valgusmajakast, mis tegi nähtavaks nähtamatu maailma. „Kui installatsiooni stepslisse panid, tekkis tal internetiavarustesse aadress. Ja iga kord, kui sellele aadressile tuli kuskilt erinevast maailmaosast päring, pööras majakas ennast selle maailmajao suunas ja saatis vastu valgustervituse,” rääkis Raul Oreškin. Tehisintellekt ei ole seega enam ulme, vaid reaalsus. Küsimus on, kas peaksime ennast selle eest kaitsma või selle üle rõõmustama? Ma julgen arvata, et see on riiklikul tasandil küsimus!

Võlg

Jutuajamisest Hendrik Toompere nooremaga pani mind mõtlema targa poisi julgus öelda välja asju, millest enam tihti ei räägita. Nimelt ütles ta, et katsub elada põhimõtte järgi: ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. Küll on hea, kui seda just noored mehed meelde tuletavad ja nii ka elavad. Ja muidugi ma väga tahan seda suhtumist üldistada, arvata, et just see on ka tulevikulaste mõtlemise alus. Et see – keerulisse humanismi filosoofiasse laskumata – ongi humanismi põhialus.

Maailma segaseks minemise taustal on see ju kosutav.

Tulles selle riigieelarve strateegia juurde, millest mul ei ole häbi vähe teada, on kuidagi sama vastumeelne, kui selle vastased ütlevad, et rumal on metsikul rahatrükkimise ajal mitte laenata, sest on selge, et keegi ei maksa seda kunagi tagasi. Ütleme, et tõesti nii läheb. Aga miks siis pangad eraisikutele veel mõõdutundetult laene ei anna? Ühele osale meie seast oleks seda ju lausa ellujäämiseks vaja.

Ilmus Maalehes.