Mait Joorits läinud suvel Pivarootsis. Noormees mängis seal Raivo Trassi suvelavastuses Kaalu (lapsepõlveaegne hüüdnimi) Ristikivi, kellest sai hilisem suur kirjanik Karl Ristikivi. Ma siis kirjutasin: „Näitleja Mait Joorits, kes tahabki, virts varvaste vahel lirtsumas, kirjanikuks saada. Tahab päriselt, mitte ei mängi seda, et tahab.“. Foto: erakogu
Rakvere teatris esietendus näitleja Mait Jooritsa (27) esimene lavastus professionaalses teatris. Tema esimene valik oli klassikuks saanud näitekirjanik Tennessee Williamsi (26. märts 1911 – 25. veebruar 1983) 1948. aastal kirjutatud näidend „Suvi ja Suits”.
See intervjuu on tehtud Rakvere teatri kohvikus neli tundi enne esietendust 1. märtsil 2013. aastal.
Mait, kas sa enne Guatemaalasse sõitmist juba teadsid, mida lavastad, ja tegid isegi proove juba?
Jah. Meil oli trupiga eelmise aasta detsembris viis lugemisproovi ja siis ma sõitsin Guatemaalasse, kohe järgmisel päeval.
Oli nii plaanitud, et selline mitte mõtterännak, vaid päris reis jääb lavastusperioodi sisse?
Muidugi. Ma plaanin oma elu umbes aasta otsa päevapealt ette. Ja ma siis tean, et tuleb see periood, siis see. Muidugi oli Guatemaala reis puhkus, aga ma ei ole päevagi endale planeerinud sellist aega, kus ma midagi ei tee, et logelen niisama. Ja ega sellist aega ei paista tulevat ka enne selle aasta septembrit.
Puruks minemist sa ei karda?
Vahepeal hakkasin kartma. Selle lavastamiskogemusega seoses.
Mait Raplas Raimond Valgre toas.
See on su esimene?
Ma kartsin, et olen mingi valearvestuse teinud oma jõuvarude osas. Siis oli nii, et õhtul magama, ärkasin, võimlesin ja alustasin uuesti pihta.
Ma Guatemaalas sõnastasin enda jaoks, mis on reisimine. Reisimisel ma loon enda jaoks uusi sahtleid. Lavastamine on samamoodi uute sahtlite loomine enda jaoks. Iga päev õpin. Õpin, et sellises olukorras peab nii käituma, sellises naa… Järgmisel päeval oled targem, oled endale mingi koopa rajanud. Teisel päeval jälle oled õrnem, pead rajama 17 koobast järjest. See on kurnav, väsid õhtuks nii ära, et värised üle kere. Kiirelt sain aru, et kui on 17 asja, siis saab neid lahendada ja teha vaid ükshaaval ja mitte segamini. Teed ühe asja ära, lükkad kõrvale ‒ nii, see on tehtud, võtad järgmise. Muidu protsessor põleb väga kiiresti läbi. Lihtsalt lähed lolliks.
Ma tean, arvan et isegi oskan tähtsaid asju tähtsuse järgi järjestada ja ükshaaval teha. Ja tuleb tunnistada, et sellest aru saamiseks ja selle selgeks õppimiseks läks mul ikka palju-palju aega. Mul on hea meel kuulda, et noortel saab see selgeks noorelt ja ehk vähesema valuga.
Aga, Margus, me arenemegi kiiremini.
Miks sa nii arvad?
Ma näen. See infoühiskond. Me areneme nii kiiresti, et see võib olla uskumatu paljudele. Mu meelest ei saa keegi aru täna, mis maailmas me elame. Maailm on läinud pööraselt mitmekesiseks. Keegi ei saa enam aru, kui palju erinevaid maailmu ühel hetkel eksisteerib.
Miks sa valisid klassiku, klassikalise näidendi oma esimeseks lavastuseks. Me eelneva jutu taustal oleks oodanud sult hoopis mõnd uut lugu, mis muudaks maailma ja teatrit?
Ma alguses mõtlesin seda kõike teha, ise kirjutada ja lavastada siis. Kõik mõtted olid mul juba… need keesid ära. Ma sain aru, et ma ei oska ja ei saa teha viit asja korraga. Ei saa muretseda omakirjutatud loo pärast, et kas see kannab ikka ja siis näitlejaid juhendada ja lugu õigustada ja lavastada… Sain aru, et kui ma tahan terveks jääda ja mitte ära laguneda, on mul vaja korralikku klassikalist teksti. Võtsin selle ja mõtlesin ‒ õpin ametit.
See on seesama mõte, millega ma tulin Rakvere teatrisse näitlejaks, ma tulin ametit õppima. Puhtalt näitlejatele mõeldes on selge, et ma teen seda, mida teen lavastades, esimest korda ja kui siis on segane ka see, mida me teeme… Ma olen siin eelnevalt näinud nii palju nii-öelda eksperimenteerimisi, olen näinud, kuidas see näitlejaid väsitas, kui tulevad mingid umbluud ja nõuavad asju, millest on raske aru saada… Rakvere on väljasõiduteater ja see on iseenesest pisut enam väsitav ja siis veel see teadmatus ka… Otsustasin nii. See ei ole minu jaoks lihtsama vastupanu teed minek, kuid on baas, millele edaspidi toetuda.
Pabistad sa ka natuke?
(Venitades sõnu) Ma ei tea, olen seda ka endale püüdnud sisendada, et ma ei pabista. (Naeratades kogu selle jutu juures esimest korda ja see peegeldub hääles) No mis sa ikka pabistad. Muidugi tuleb närv, aga siis sa pead sellega tegelema. Millegi üle muretsemine ei aita seda lahendada. Seda ma ka õppisin oma esimest lavastust tehes.
Mind pigem segab veidi see, et tean, lavastus ei ole valmis veel. Sellepärast mul ei tule täna õhtul tunnet, et ooohhh, nüüd on see läbi, kõik on tehtud. Ma tean, et see töö saab valmis alles hooaja lõpuks. Meil on üheksa etendust mängida, ma käin iga etendust vaatamas, teen märkmeid, annan tagasisidet tegijatele ja see lavastus kogu aeg areneb. Ja see on ka väga okei. Mulle meeldib, mulle lihvimine meeldib kõige rohkem. Ma olen nokitseja.
Sa oled ainuke oma kursusekaaslastest, kes on Rakverre pidama jäänud? Te ei tulnud ju selleks, et minna. Sa oled Rakvere poiss ja loogika järgi oleks pidanud minema esimesena. Terve loogika kohaselt ma ei oleks pidanud siia Rakverre tulema üldse.
Jah teised on Tallinnas. Ma ei tea, milleks keegi tuli. Mina tulin, sest Üllar Saaremäe kutsus. Me lõpetasime 2010. aastal, mis oli majanduse mõttes kõige halvem aasta maailmas. Üllar pakkus, et tulge, saate mängida, saate lavastada, teil on vabad käed. See tundus selles kontekstis hiilgavalt hea pakkumine.
Samas, kui sa oled neli aastat Tallinnas olnud ja õppinud… mitte ainult Tallinnas, vaid ka Londonis ja Istanbulis, oled nagu vurr rattas elanud ja siis satud Rakverre, siis muidugi sul jookseb juhe kokku. Mõtled, et oeh, siia ma nüüd suren, muutun halliks majavaimuks. Aga mis ma teiste eest ikka… Ma olen ühest küljest konservatiiv ja teisalt sain ka sellest aru kiiresti, et elu ei ole sprint. Elu on maratonijooks pigem. Panin endale plaani paika: olen siin ja õpin ametit seni, kuni mul on siin veel midagi õppida, kuni siinne ennast ei ammenda.
Kutsusid oma lavastusse mängima Kristo Viidingu.
Ta oli meist vanemal kurusel. Aga olime enne kooli juba tuttavad. Meid peeti vendadeks. Oleme koos teinud asju, tema tegi filme, lõpetas BMFi magistrantuuri filmirežissöörina.
Kui tähtis on teatris mõttekaaslus?
On tähtis, aga tähtsam on see, et Kristo näitlejana on lubanud mul endas nii-öelda surkida. Öelda ausalt asju, mis on kohati valusadki, on tähtis. Ma ei näe muidugi varianti, kuidas teha teistmoodi kui ausalt. Ei kujuta ette, et ütleksin: kallis kolleeg, selles stseenis te võiksite natuke tempot tõsta. Teater ei ole liinitöö. Sain ise truppi valida, ma usaldan neid näitlejaid ja mul on nendega turvaline olla. Ma ei näe lavastuse sünniks teist teed kui usaldus vastastikku ja turvalisus.
Mis elus tähtis on, sinu jaoks, te põlvkonna jaoks?
Ma ei oska põlvkonna nimel midagi öelda. Õnneks.
Mida see tähendab?
Ma veel paar aastat tagasi oleksin ilmselt öelnud, et mulle tundub, et minu põlvkond ja tatatatataaaa… Olen nüüd aru saanud, just õnneks, et olen küllalt loll veel, aga mitte nii loll, et võtta sõna põlvkonna eest ja nimel. Ma ikka saan rääkida vaid enda eest.
Mulle on praegu tähtis kogeda. Provintsis olles on muidugi vahepeal tunne, et kohe jääd vanaks ja kohe tuleb surm ja sa ei ole jõudnud midagi teha ja hakkadki palju tegema ja palju korraga. Tegin ja sain aru sellest, et see ei vii kuhugi ja õppisin sedasama, millest eelpool rääkisime ‒ tee asju ükshaaval ja tee hästi. Õpi kõigest. See tundub olevat õige.
Mida vanemaks sa saad, mida rohkem mõjuvõimu sul tekib, seda rohkem on sul võimalusi ka maailma muuta ja sa ei karda seda teha. Näiteks oli lavastust alustades mul tunne, et kuidas ma nüüd kelleltki midagi nõuan. See oli imelik öelda, et ma tahan, et see oleks nii. Muidugi kuulasin ja selgus, et kõik tahavad üpris erinevaid asju. Ja siis ma pidin olema kindel oma tahtmises, et me kuhugi jõuaks. Ja see oli õnnestav kogemus.
Lavastaja peab olema kannatlik nagu hüppevalmis kass.
Arvustust loe siit: http://www.postimees.ee/1165148/margus-mikomagi-igavikulised-igatsuse
Kristo Viiding, Eesti Draamateatri näitleja, peaosas Rakvere teatris 1. märtsil esietendunud lavastuses „Suvi ja suits“.
Foto: Gabriela Liivamägi