Venemaa üks kuulsamaid filminäitlejaid Kirill Käro on Lasnamäe poiss. Ta on sealpool piiri teinud kaasa enam kui sajas filmiprojektis. Neist värskeim on ühtaegu müstiline ja filosoofiline seriaal «Пассажиры» („Reisijad”).
8-osalise seriaali «Пассажиры» esimene osa esilinastus Venemaa voogedastusplatvormil Start 24. detsembril. Kirill on selles seriaalis taksojuht. Ta autosse satuvad surnud inimesed, kellel on elus jäänud miskit enda jaoks lahendamata.
„Reisijate” 4. seerias mängivad esimest korda koos Kirill Käro ja teine Vene filmikuulsus Julia Aug, kelle lapsepõlv ja noorus möödus Narvas. Selle filmi iga seeria kestab 20 minutit.
Julia Aug on filmis kohtunik. Ta jääb lifti kinni. Kuulab seal poja sõnumit, kus too ütleb: sa ei ole enam minu ema ja me enam ei suhtle. Hetke pärast ütleb üles naise süda. Kui lifti uksed avanevad, seisab taamal oma kollasele taksole toetuv Kirill Käro. Julia pöörab ennast tagasi lifti poole ja näeb ennast surnuna. Ta istub taksosse ja algab dialoog. Selgub, et kohtunik on mõistnud viieks aastaks vangi oma poja sõbrad ja tema pruudi. See pruut kohtunikule ei meeldi.
Dialoog on tihe ja nüansirikas, emotsionaalne. Pausid kannavad. Ja siis kohtunik meenutab, kuidas ta 16aastasena käis ühe bändi kontserdil, kuidas nad sõbrannaga endid tualetis nahka riietasid ja harjad lakiga pähe kammisid. Taksojuhi telefoni ilmub kiri, et marsruut on kindlaks tehtud. Nad sõidavad selle kultuurimaja ette, kus miilits toonase kontserdi laiali ajas. Kohtunik ütleb, et sai oma vanematelt sellise keretäie, et magas kolm päeva kõhuli. Seejärel astub ta kultuurimaja uksest sisse, taamal paistab ere valgus…
Kirill Käro räägib Maalehe lugejatele oma elust ja filmitegemisest. Tõtt öelda – kui me jutuajamises kokku leppisime, imestas ta, et Maaleht peaks ju kõnelema hoopis põllumajandusest. Jõudsime selleni, et ka kodumaa on maaga seotud. Neid sõnu ütleb Kirill eesti keeles.
Niisiis joomegi arvutipildi vahendusel temaga pühapäevahommiku kohvi – üks Moskvas, teine Raplas – ja räägime.
Na zdorovje! (Ütlen mina Raplas.)
Za nas! (Meie terviseks!) (Kirill Käro tõstab Moskvas oma kohvitassi.)
Praegu on mul enam-vähem rahulikud päevad. Ma just tulin Eestist. Pole veel jõudnud kõigile rääkida, et olen Moskvas. Eile oli mul filmiproov, tegin trenni ja jah, kohtusin ka mõne sõbraga.
Mida see filmiproov tähendab?
Mind proovitakse uue täispika mängufilmi ühe osa peale. See on iseenesest üsna lihtne – sõidad kohale ja mängid üht-kaht stseeni. Eile oli neid mul kolm. On selliseid proove, kus mängid üksi. On proove, kus proovid koos partneriga. On ka selliseid proove, kus on terve näitlejate ansambel. Sellised proovid tehakse juba filmireaalsusele sarnaselt. Luuakse olustik, on rekvisiidid, vahel ka kostüümid. Luuakse misanstseenid. Need on rasked proovid alati.
Eile olin üksi. Minu partner oli režissöör, armas tüdruk. Ta ei ole mind veel osa peale kinnitanud. Valib alles. Casting – alles algus.
Mis film see plaanis on?
Mul on harjumus sellest enne mitte rääkida, kui olen kindlalt osasse kinnitatud. Aga… see on selline uue aasta film, üks taolistest.
Mis trenni sa teed?
(Märkan, kuidas me mõlemad oleme sujuvalt sina peale üle läinud.)
Jooksen, käin jõusaalis, ujun. Eile ujusin. Võtan hetkel kõike pisut kergemalt. Põhimõtteliselt olen ennast treeninud ka märulifilmi jaoks, kui sellises osalen. Kui vaja, siis tegelen poksiga näiteks. Kord tegin treeneri juhendamisel kuu aega just poksitrenni. Praegu selliseid eesmärke ei ole, et peaksin näiteks olema pisut kõhnem. Teen trenni enda enesetunde pärast.
Loen veebist, et oled 2004. aastast tänaseni osalenud 122 filmiprojektis?
Jah, aga tuleb arvesse võtta, et nende seas on väga palju selliseid projekte, kus ma olin väikestes osades – üks, kaks, kolm võttepäeva.
Jah, aga seal on ka seriaalid, mis tunnipikkused – 12 seeriat aastas, mitu hooaega ja sa oled peategelane.
On. Arvan, et neid n-ö suuri osasid on mul seni olnud kakskümmend. Seda muidugi ka ei ole, vähe.
Ma mõtlen, näitleja töö ei kesta kella kaheksast viieni. On loominguline töö.
Muidugi. Küsisid eilse päeva kohta. Ma paar-kolm päeva varem hakkasin mõtlema sellele, kuidas ma seda proovi tehes mängin. Mõtlesin rekvisiitidele, mis seal võiks olla. Ülehomme on mul juba ühe teise filmi proov ja mõtlen sellele. Valmistun. Ja muidugi igal juhul tuleb teksti pähe õppida. See on pidev seesmine protsess.
Kas sul on oma agent?
Jah, me töötame temaga koos, arvan, juba 12 aastat. Ta teab kõike – minu graafikut, mu lepinguid. Tema ka koostab mu lepingud ja muidugi tehakse temale pakkumised minu töödeks.
Kas sa pead temaga kooskõlastama ka selle me tänase jutuajamise Maalehe jaoks?
Ei. Ta ei tegele minu imagoga, ta tegeleb vaid mu filmitöödega. Mulle on hästi tähtis elus ja otse suhtlemine. Lisaks, mis puutub Eestisse, see on ikkagi mu armas kodukant. Minus on Eesti vastu suur lugupidamine, soe tunne ja hellus.
Moskvas muidugi need, kes tahavad minuga kõnelda, nagunii helistavad agendile. Aga ta ei saa intervjuusid keelata. Samas saab ta mulle soovitusi anda küll. Isegi filmides mängimist ei saa ta mul keelata, kui ma ikka tahan. (Kirilli agent on naisterahvas – järeldan sellest, et ta kasutab tema kohta naissoolist asesõna „ona” („tema”).)
Sul oli eile õhtul ka seriaali ühe osa esilinastus?
Jah, platvormil Start esilinastus „Reisijate” viies seeria. See oli mitte minu, vaid mu kolleegide esilinastus. Seda sellepärast, et igas uues seerias on uued näitlejad, ainult mina mängin kõigis. Seega minu esilinastus oli ikkagi detsembri lõpus. Muidugi on iga seeria väljatulek minu jaoks omaette protsess.
Oled sa mõelnud, miks nii juhtus, et oled hakanud mängima psühholooge, psühhoanalüütikuid…
… ebatavalisi, eriliste võimetega inimesi, andekaid psühholooge. Mulle on alati meeldinud krimkad, psühholoogilised trillerid. Minu jaoks on ka „Doktor House” krimka, ainult et meditsiiniline. Selline žanr, kus lahendatakse mingit ülesannet, saladust… see on mulle ikka meeldinud.
Pärast seriaali „Нюхач” („Nuuskija”) esilinastust hakati mulle pakkuma selliseid rolle. Ja need osad on ka sellepärast huvitavad, et neid mängides on sellel isiksusel, keda ma mängin, palju varieerimise võimalusi. Ilmselt on need osad minule tulnud sellepärast, et ma armastan seda žanrit.
Millal Venemaal muutus seriaalide tegemine ka kunstiliselt kvaliteedilt samaväärseks suurte mängufilmide tegemisega?
Mulle tundub, et see juhtus kusagil nullindate lõpus. Juhtus siis, kui mõisteti, et sellega on võimalik hästi teenida, just seriaalide näitamisega televisioonis. See süvenes – ka kvaliteet –, kui tekkisid platvormid.
Mida nende all mõtled?
No kõige kuulsam multimeedia platvorm on Netflix. Venemaal on oma platvormid.
Kuidas seriaalide tegemine varem käis ja kuidas nüüd?
Varem kanal tellis projekti sünopsise tasandil. Sünopsis on projekti lühike tutvustus. Kui see käiku läks, oli juba leitud ja olemas selle tegemiseks ka raha. Tootjad seega ei pidanud enam olema eriliselt huvitatud väga hea filmi tegemisest, see filmiprojekt oli juba ette müüdud. Tootjatel oli ainuke risk, kuidas õigesti raha kasutada, mitte raisata, ehk isegi ökonoomne olla, isegi uue projekti jaoks kokku hoida. Muidugi oli sellisesse projekti vaja juba tuntud näitlejaid. Mina selles süsteemis näitlejana läbi ei murdnud.
„Нюхач” oli mu esimene projekt, kus stuudio kasutas oma raha ja riskis sellega. Seejärel proovis seda, mis valmis sai, telekanalitele maha müüa. Stuudio oli muidugi huvitatud kuulsatest näitlejatest, aga mitte suurtes osades. Peaosasse võeti üsna tundmatu näitleja Kirill Käro. See oli hea, sest oli võimalik avastada näitleja, aga vähe tähtis polnud ka see, et tundmatu näitleja ei küsi liiga palju raha. Ja minul vedas.
Hetkel toimivad need uus ja vana süsteem kõrvuti.
Nojah, nüüd oled sa nii kuulus, et sinuga on võimalik filmi müüa?
Igatahes on selge, et mind tahetakse vaadata. Platvormid töötavad hästi lihtsustatult öeldes sellel printsiibil, et mida rohkem on vaatajaid, seda enam sinna investeeritakse. Kõige tähtsam mu meelest on see, et seal ei ole sellist mõistet nagu tsensuur. Kui seda on, siis ilmselt hästi väikeses koguses, erinevalt kanalite maitsest ja eelistustest. Platvormid peavad rahuldama iga vaataja soove.
Lisaks see, et televiisorit ei vaadata enam onlainis, vaid järelvaatamise rütmis. Sõltuvalt sellest, millised on vaatajate kultuurilised eelistused. Kõik noored istuvad internetis, telekat vaatavad inimesed, kes on üle 35aastased. Ja osatakse teha vahet, mida teha spetsiaalselt teleka jaoks, mis peaks vaatajaid saama platvormidel.
Millised on sinu eelistused?
Ma tahan töötada seal, kus on rohkem vabadust. Vabadus enamasti garanteerib kvaliteedi. Praeguses filmimaailmas on osad paljus vahetunud: harjumuspärased filmid kannavad endas enamasti meelelahutust ja hästi paljud seriaalid on tõsised, sügavad ja maailmapilti avardavad, loomingulised ja mõtestatud ülesannetega.
Räägime pisut sinu viimasest ekraanidele jõudnud seriaalist „Пассажиры”.
Ma juba ammu tahtsin teha koostööd selle seriaali režissööri Karen Oganesjaniga. Kui ma enamasti otsustan osaleda pärast seda, kui olen stsenaariumiga tutvunud, siis nüüd, kui ta helistas ja ütles, et saadab stsenaariumi, ütlesin oma peas kohe, et olen nõus. Selliste asjadega on nii, et kui väga tahad, siis tekib ka võimalus. Saadad soovi kosmosesse ja see soov täitub. Selles seriaalis on ka väga hea showrunner …
… showrunner?
See on idee autor, inimene, kes vastutab filmi juures kõige eest. Kõnesolevas seriaalis on see mees Ruslan Sorokin. Muide Ruslan ja Karen vahel vaidlevad üsna kõrgendatud hääletoonidega. Karen Oganesjan on harjunud oma filme üksi tegema ja ise otsustama. Nad saavad aru, et on erinevad loomingulised isiksused ja püüavad parima nimel leida ühist keelt. See tundub mulle normaalne, loominguliste inimeste vaidlused loomingu üle on isegi kaunid. Kõik ei pea sündima väga lihtsalt.
Need seriaali „Пассажиры” seeriad on kõik eraldiseisvad filosoofilised inimese lood?
Jah, igas loos on inimese saladuses hoitud valu.
Sa küll sõidad seriaalis taksot, aga sa ei ole lihtne taksojuht. Kes sa oled? Teise ilma saadik?
Ma ei saa sellele vastata, sest kui vastaksin, räägiksin ära veel linastumata seeriate lood. See selgub. See, et suurem osa filmist toimub taksos, on omaette tähendusega. Inimestel on kombeks oma kõige suuremaid muresid jagada just näiteks juhusliku taksojuhiga. Mina ka olen seda teinud. Sest see on inimene, kellega sa enam kunagi ei kohtu.
Mul on see komme, et kui satun mõnesse uude linna. Muidugi mulle antakse auto koos autojuhiga, kes mind võttele sõidutab, ning need auto ja autojuht on täiesti minu käsutuses, aga mina armastan just nimelt taksoga sõita. Just taksos, taksojuhiga suheldes sa tutvud linnaga kõige paremini. Tunnetad seda linna, saad teada, mis siin sünnib, kes kellega käib, kas linnas on head või halvad valitsejad, kes on kelle vaenlane. See on nii huvitav. Väga elus tutvumine uue keskkonnaga.
Minu jaoks on see ka pisut müstika valda kalduv, et sina – Lasnamäe poiss – ja Julia Aug – Narva tüdruk – olete äkki ühel ajal Venemaa ühed kuulsamad filminäitlejad. Nüüd mängite ka ühes filmis.
Me ammu tahtsime ühes filmis mängida, nüüd see õnnestus. See oli meeldiv. Väga. Olime nagu ühest perest, sugulased… Ehk on see, et meil on mingi üks kultuurikood – Eestis sündinud ja kasvanud, venekeelsed, eesti nimedega, mõlemad nüüd Moskvas.
Ma toon ühe näite. Seeria finaalis ma kallistan teda, emban. Mul oli võttel lihtsalt selline tunne, et tahan seda teha, seda polnud stsenaariumis ette nähtud. Režissöör ütles, et see on hea. Tundsin, et pean seda tegema, ehkki kui mõistusega võtta, siis minu kangelane ei peaks nii emotsionaalne olema, ta on külmem.
Julia ütles mulle, et Venemaal kõik teavad, et te olete eestlased?
Muidugi. Venemaal ei tehta vahet, kas oled Eesti venelane või Eesti eestlane. Kui oled Eestist, siis eestlane, ja muidugi ma ei varja seda. Eesti on mind kujundanud selliseks, nagu ma olen.
Eraldi:
„Meie kodu on Kalamaja, meri ja vanalinn“
Milliseks on jäänud sinu side Eestiga? Ütlesid me jutu alguses, et tulid just Eestist, kuidas see võimalik on?
Kõik on võimalik, kui väga tahad ja armastad. Olin oma pere juures, mu naine ja laps on Tallinnas. Olin aastavahetusel koos nendega. Ma ei saanud neid tuua Moskvasse epideemia pärast, aga koju minna mind keegi ei keela.
Olen selle aja jooksul teinud vähemalt 10 koroonatesti. Kui ei olnud epideemiat, lendasin vahel Eestise kaks-kolm, isegi viis korda kuus. Kui mul oli kolm vaba päeva, siis kohe lendasin. Mul sündis kaks aastat tagasi tütar. Tallinnas on minu isa ja ema. Tallinnas ja Narvas elavad mu kõik sugulased. Tallinnas on mu sõbrad.
Mulle meeldib meri. Sellest tunnen Moskvas puudust. Meie kodu Eestis on Kalamaja, meri ja vanalinn. Ma ei oskagi midagi muud tahta.
Viimasel ajal olen rentinud maja Suurupis. Eelmise aasta kevadel oli karantiin, siis elasin perega seal. Omanik Tarmo, kellega me saime sõpradeks, kui tegime Eestis „Нюхачi”, ütles mulle, et Kirill, sul hakkab seal igav, seal pole televiisorit. Mina ütlesin, et ei hakka, sest seal on kamin, sellest piisab. Need tütrega jalutuskäigud mere ääres… milline ilus männimets… See on mu väe ja jõu koht. Ma väga tahaksin selle maja endale osta, aga ta ei müü ja ma saan temast ülihästi aru.
Kirill Käro, filminäitleja
Sündis 24.veebruaril 1975 Tallinnas.
Isa meremees, kaugesõidu kapten, ema lasteaiakasvataja.
Lõpetas Lasnamäe gümnaasiumi 1992. aastal.
Õppis Moskvas Štšukini-nimelises kõrgemas teatrikoolis. Lõpetas 1997.
1999–2004 töötas Eestis Vene draamateatris näitlejana.
2005. aastal läks Moskvasse, algas aktiivne osalemine filmides ja teleseriaalides.
Suurem tuntus tuli 2013. aastal, kui mängis peaosa Ukraina teleseriaalis „Нюхач”. Seriaali populaarsust näitab see, et seda tehti mitu hooaega.
2013. ja 2015. aastal pälvis parima seriaalinäitleja preemia.
Kirilli naine ja kahe-aastane tütar Mira elavad Tallinnas.
Eestis on mänginud kõigis Andres Puustusmaa filmides, väljaarvatud tema seni viimases filmis „Kohtunik”, mida ta ise peab Puustusmaa parimaks.
lmus Maalehes. Fotod: Владимир Кочетков ja копирайт видеосервис Start.