Vikerraadio Ööülikooli fenomenaalsusest võiks ja peaks kirjutama magistritöid. Viimases Ööülikooli saates rääkis kultuuriantropoloog, õpetatud agronoom, Eesti Maaülikooli eetika õppejõud Argo Moor teemal „Üksik inimene muutuvas maailmas”.

Üsna jubedalt ja täpselt kõlab inimeste nii-öelda eneseisolatsiooni ja maailma kinnimineku keskkonnas lause, mille toimetaja Jaan Tootsen on valinud saadet sisse juhatama. Argo Moor ütleb: „Praegu makstakse sulle ju selle eest, et sa suhtleksid masinatega.” Seda lauset saadab heli, mis kõlab tuttavalt – sammud sügiseses looduses, kuival heinamaal. Seesama sammude heli jäi kõrva Levila korraldatud 11päevaselt Trail Balticult Rail Baltica trassi läbiva matkajast tüdruku videotest. Tõsi, seal lirtsus vahel ka vesi. Millegipärast käib mõte tihti meie laulupidude juures – mis neist saab muutunud maailmas.

Selgust välja kuulates

„Inimesed järjest enam elavad sümbolite maailmas ja järjest vähem reaalses maailmas,” räägib Argo Moor. Reaalsest maailmast ei saa midagi välja lõigata. Sümbolite maailmas ei ole lõikude väljalõikamine raske.

„Maailm on totaalselt avanenud nii geograafilises kui informatsioonilises mõttes.” Seda öeldes laiendab Moor mõtet, et sellega peaks võimalusi järjest juurde tulema. „Justnagu järjest kasvavate võimaluste maailmas muutub inimene ise üksikumaks,” ütleb Moor. Ta toob illustreerivaks näiteks inimese suhte loodusesse, mida iseloomustab elulaad ja teadmiste hulk ümbrusest ja ka erinevad uskumused, milles see lähedus kajastub. Argo Moor ütleb selle korilas-kütikultuuriks, mis on ainukene kultuuritüüp, mis elab algses ökosüsteemis. Elab nagu loomad ja linnud ja kalad ja puud: „Seal ei ole veel midagi inimese poolt kvalitatiivselt ümber tehtud.”

Antropoloog toob näite oma sõbra kokkupuutest pärismaalastega, kes ei tea meile tuntud maailmast midagi. Õpetatud professor kasutab mitu korda väljendit „alandlikuks tegev kogemus”. „Pärismaalased, inimesed, kes oskavad ainult ühte keelt. Pole kunagi käinud suures linnas. Ei tea midagi sellest, mis maailmas toimub. Aga suheldes bioloogiaprofessoritega õpetavad neid. Asi ei ole siis selles, et nad teavad rohkem ökosüsteemist, vaid asi on korrustes – suurusjärgus. Neil on tohutu teadmiste hulk ökosüsteemis valitsevate vastastikuste seoste kohta.”

Uskumustest meeldis mulle enim see, et selles kultuuris maad peetakse eluslooduse emaks. Argo Moor kasutab väljendit: „Mütoloogiline ema, maa kui sünnitaja.”

Iseseisva mõtlemise alus

Märkan selle looga siia jõudes, et plaanist seda saadet oma sõnadega positiivselt arvustada suurt midagi välja ei tule. Kõik, mida Argo Moor kõneleb, tundub täpne ja tähtis. Ja mis peamine, see jutt on täpne maailmas tänaseks väljakujunenud situatsioonis. Ühelt poolt maailma ja Eesti linnastumine, maailma ülerahvastatus, globaliseerumine ja teiseltpoolt väikesed keeled ja rahvad – jah, suured ka –, kes tahavad olla iseseisvad nii mõtlemises kui otsustamises. Tasakaal on paigast ära ja keegi ei tea, kuidas seda saavutada.

No ja muidugi oli Ööülikool, kui ta 20 aastat tagasi sündis, oma ajast suurte sammudega ees. Ma pean silmas maailmas ja Eestis levivat podcast´ide rohkust. Ööülikool alustas varem ja usun, et on kuulatavuselt sellepärast ka ees. Ma kvaliteedist ei räägigi. Piisab, kui kinnitan, et arhiivi on kogunenud mõttelugu. Keegi võiks kokku lugeda selle aja jooksul käsitletud teemad. Ja võrrelda seda samade aastate poliitiliselt pinnapealsete teemadega.

Argo Moor ütleb selles vaimustavas loengus, et suurlinna kultuuris pole puudel enam nimesid. Puu on puu, mitte lepp, kask ja haab, kes Ernst Enno luuletuses veel vaatavad, kuidas kullerkupp paljajalu kas saab koju või mitte.

Leitud seosed

Teise kaduva või kadunud asja ütleb loengupidaja ka, seotuse esivanematega, mida ta nimetab ka seotuseks surnutega. Ta teeb vahe sisse hingeuskumustele, mis Eestis võisid valitseda 5000 aastat tagasi, ja sellele, et on usutud elavasse laipa, liha ja luude ülestõusmisesse. Võrreldes hingeuskumustega, kus surnu võib hakata kodus käima, iseloomustab ikkagi neid tõrjuv suhe ja hirm nende ees. Hingeuskumustes aga tekib elavate ja surnute liit, sümbioos. „Seda on nimetatud ka esivanemate kultuseks!”

Mina siinkohal muidugi ei saa kaasa mõeldes mõtlemata jätta eestlaste hingestatud ilma peale. Selle peale, et kivid on elus nagu puudki. Selle peale, milline on nende mõtlemise kiirus… Heameel on, et nendest alusnähtustest räägitakse. Ei oska veel öelda, kui palju selles on süüdi maailma valitsev pandeemiaoht, aga jube huvitavalt puudutasid sedasama elu ja surma teemat füüsik Jaak Kikas ja kunstnik Peeter Laurits Hardo Pajula Edmund Burke’i Seltsi egiidi all tehtavas vestlussaates, mis kandis järjekorranumbrit 97 ja pealkirja „Terviku tagasitulek”. Põnev on loengute ja vestlussaadete puhul just see, et tekivad küsimused selgituste ja selgimise kõrval.

Ööülikool. Argo Moor „Üksik inimene muutuvas maailmas”.

Maailm avaneb ja elu läheb justkui kogu aeg paremaks, aga selles järjest kasvavate võimaluste maailmas jääb inimene üha üksikumaks. Millised on meie suhted inimeste, maa ja iseendaga?

Saate toimetaja on Jaan Tootsen.

Kõik  Ööülikooli loengud on järelkuulatavad.