Tšiili näitlejad pärast etendust.

 

Tallinna Linnateatri festivalil „Talveöö unenägu“ mängisid külalised Ladina Ameerikast, Peruust, Boliiviast, Argentiinast ja Tšiilist.

Tšiili näitlejad mängisid lavastaja Marco Layera eestvedamisel eestlastele näidendit “Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma” ehk siis hispaania keeles „Tratando de hacer una obra que cambie el mundo“. Sama näidendit mängisid sama lavastaja juhtimisel meie Vabanäitlejad möödunud suvel Jänedal „Pulli tallis“.

Jänedal.

 

Tšiili (alg)versiooni vaatas Jänedal mänginud näitleja Leino Rei, kes oma mõtted fikseeris nii:

„Vadates jooksid tunded ja mõtted nii mitmes kihis, et neid kinni püüda ja tervikusse sõnastada on päris raske.

Eestlased Jänedal meretagust näitemängu mängimas

 

Alates sellest, et saalis istudes sõidab kohe alguses mu enda mõtteline kaamera kuhugi kõrgustesse ja vaatab sellele asjale eemalt otsa. Ma tunnen sidet Tšiili trupiga, ma tunnen sidet näitlejaga, kellega ma mängin sama rolli. Facebooki suhteniidistik on selle kõrval hajuv pinnavirvendus. See on midagi, mis on väga päris. Me oleme maailma eri otstes ragistanud ühe ja sama asja kallal. Pigistanud endast välja samu emotsioone, sama pühendumusega ja selle tunneb hetkega ära. Selline energeetiline side, mis uuristab end põiki läbi maakera ja koputab vaikselt õlale, et oma kohalolekust märku anda.

See oli avastus. Seda enam, et ma ise ei tunne end tükki mängides väga omas elemendis olevat. Võib isegi öelda, et see ei ole n-ö minu teater. Tüki energiatasand ja emotsionaalne kraad on minu omaga võrreldes diametraalselt eri kohtadel. Mul on tegemist enne iga etendust, et see õige temperatuur ja seisund endas üles leida ja pärast etendust vajan tavapärasest rohkem aega, et enda juurde tagasi jõuda. Prooviprotsess oli seda keerukam – emotsioonid vaheldusid ja kuhjusid nii, et kontroll nende üle oli vahepeal ilmselt kellegi teise käes.

Tšiili etendust ei saanud ma vaadata nagu inimene, kes tuleb teatrisse ja näeb tükki esimest korda. Ma ei saanud vaadata ka nagu inimene, kes on näinud Eesti versiooni ja nüüd võrdleb seda Tšiili omaga. Iga lausega, mis laval öeldakse on mul oma side, iga sündmusega oma läbielatud emotsioonide ahel.

Tšiili versioonis meeldisid mulle abstraktsed kohad paremini. Nende „kaklus“, „Marat-stseen“ ja stseen pärast „kirja väljast“ olid mängulised, stiilsed koreograafilised tervikud. Nende trupp on väga heas füüsilises vormis ja kõik äkšnlik tuleb mängleva kergusega.

Samas oli mul kohati probleeme olukordade usutavusega. Kuna nende teater ei ole selline läbielamisteater, mis tugineb põhjusele ja tagajärjele, siis minu jaoks on selles midagi markeeritut. Mitte et nad mängivad ebausutavalt, sest ei oska paremini, vaid see on nende teatrikeele osa. Vist.

 

Proove tehes sai kiiresti selgeks, et me räägime väga erinevat teatrikeelt. Lavastaja tähelepanek meile oli, et me peame õppima mängima ilma konfliktita teatrit. Et me oskame väga hästi mängida sündmust, aga niipea kui seda pole, jätame mängu katki ja hakkame arutama – mis siin nüüd toimub (ehk siis hakkame otsima sündmust seal, kus seda pole)… Teda ei huvitanud dramaturgia, mis sisaldab konflikti. Pidas seda antiikseks. Aga antiik on möödas. Surnud. Ja milleks meile surnud teater?

Muidugi on siin tükis suured sündmused, konfliktid, kriisiolukorrad, aga need on kohati väga suure ja globaalse mõõduga, nii et näitlejaülesandena jäävad abstraktseteks. Ju siis sellega olimegi hädas.

Nüüd tekkis vaatajana mingi analoogne olukord – tundub, et me peame vaatajana õppima vaatama ilma konfliktita teatrit. Või täpsemalt – ideeteatrit.

Muidugi on seda Eesti teatriski piisavalt näha ja vaataja on teatava segadusega harjunud – iga kord tuleb kõigepealt vabaneda harjumuspärasest vaatenurgast, arusaamast, et teater saab olla ainult selline nagu alati on olnud. Nüüd tuleb olla vaatajana väga avatud, et teatrit vastu võtta sellisena nagu ta on, andmata hinnangut, kas see on „õige“ või „vale“ teater.

Peamine erinevus kahe lavastuse vahel tekib vast sellest, et Tšiili trupp mängib oma lugu, omas keeles, meie oleme püüdnud nende maailmavalu kohandada Eesti konteksti. Lisaks on Ida-Euroopa näitlejatehnika pidanud maha kõva maadluse Ladina-Ameerika omaga. Milline on kahte lavastust ühendav universaalne ühisosa, mis vaatajat kõnetab, mina öelda ei oska. Aga väga tahaks teada.“

Olgu see öeldud siin, et tšiili näitlejate lavastus sobis Põrgulavale nõnda, nagu ta oleks sinna lavastatudki. Leino küsimus, miline on kahte lavastust ühendav universaalne ühisosa, saab vastata ,et see on oma tööd armastavad näitlejad ja usk sellesse, et maailm võib ja peab muutuma paremaks. See ka, et näitleja võib olla rahvus, me maailmas oleme vennad ja õed nagunii.

Vennad maailmas

Vennad maailmas.