Rakveres Baltoscandalil esietendunud lavastuse „Koos” teemaks on üksindus. Lavastaja Anatoli Tafitšuk jõudis lavastust liigitada proovides sinna, et tegu on multimeedia-lavastusega. Iga etendus sünnib kohapeal uuesti. „K O O S” Lisaetendused 5., 6. ja 7. augustil Põhjala tehase „Sepikojas”, võimalik on vaadata ka Elisa Stage vahendusel.

Pildil osa meestest, kes hoolitsevad lavastuse tehnilise õnnstumise eest: Renzo van Steenbergen, Anatoli Tarfitšuk ja Emer Värk. Tagaplaanil Rene Köster. Pildistas, mees sealt samast laua tagant, Mikk-Mait Kivi.

„Lavastuses on elemente filmist ja videokunstist, on elemente teatrist. Kõik need esteetikad kohtuvad pluss interneti voogedastus. Seda, mis sündis, on endalgi veel raske defineerida,” ütles Anatoli Tafitšuk.

Vabadus minna teatrisse

Tundsin koroonakriisist tingitud eneseisolatsioonis üsna kohe puudust mitte teatrist, vaid oma vabadusest minna teatrisse. Just võimalusest minna. Ja nagu elus on, läks nii, et enne, kui tekkis taas võimalus valida, kas minna või mitte, valisin võimaluse osaleda lavastuses „Koos”, teha proove ja etendusi. Minu osaline on üksindusega leppinud vanamees. Mu jaoks on seekordne üle tunni pikkune lavalolek meditatsioon.

Nii märkasin end selle lavastuse viimases proovis mõttelt, et lava loominguline seisund saab tekkida vaid kollegiaalsuse pinnalt. Samal hetkel sai selgeks ka põhjus, miks Jüri Aarmast nii suurt puudust tunnen – ta kandis teatrist saadud kollegiaalsuse ka ajalehetoimetusse.

Olin oma mõtetega üksi, kui see mõttekäik laval, ratastoolis istudes pähe tuli. See toetas.

Kõige rohkem vaatas proove ja me antud kaht etendust kõrvalt lavastuse dramaturg ja tantsija Rene Kösteri mängitud Üksilduse Printsile hääle andnud Taavi Eelmaa.

• Taavi, mis välja tuli? Kas selline tegemine võib olla millegi uue algus?

„Välja tuli šikk show, väga komplitseeritud digilahendustega, millest on ja peabki olema näha ainult jäämäe veepealne osa. Tänu nendele lahendustele sai esile tõusta parim osa näitlejate andest ja vaimukusest ning kunstnike šarmist. Rääkimata publiku vaatamismugavusest ja võimalusest sellest osa saada.

Nii arvestades on see suur samm, mida võiks tähele panna nii mõnigi ambitsioonikas telekomiettevõte, kellel põksub põues kodumaise sisutootmise marssalikepike. Loomulikult saab alati pompöössemalt ja ägedamalt ja saab hoopis teistsuguse loo jutustada, aga ma räägin meetodist.

Kalkuleeritagu pisut. Olen fantaseerinud, et nii mõnigi suurem teatrikäitis saaks – näidates üles hoolimist iseenda tulevikust ja oma publikust – oma üleliigse saali ja toolid taaskasutuskeskusse viia ja nende asemele ehitada multifunktsionaalse võttepaviljoni, kus saaks salvestada kõike, alates seriaalidest ja lõpetades talk-show´ga. Ühendada oma kompetentne ja tipptasemel loominguline ressurss näiteks Rahvusringhäälinguga või muu telekomifirmaga, ja paljud inimesed, keda ähvardab see „hirmus valdkonnasõltuvus”, saaksid järsku teha midagi, mida nad oskavad ja tahavad. See ei ole sugugi nali, mida ma räägin.”

• Kuidas sa lavastuse valmimise ja tegemise protsessi kokku võtad enda jaoks?

„Teatritegu, mängimine, tembutav inimene, Joker, Homo ludens on oma olemuselt, kui kasutada Nassim Talebi žargooni, antihabras, purunematu. Seda näitavad juba ajaloo aastatuhanded. Teater ettevõtlusvaldkonnana on aga selle vastand – fragile, habras. Hapraks, igale ebastabiilsuseilmingule allajäävaks muudavad teatri kui ettevõtlusvaldkonna just need suured, mitme saaliga käitised tõmbekeskustes.

„Koos” kasutab kommunikatsioonis ja tulemuse ülesehituses kõiki draama printsiipe ja komponente, välja arvatud suur teatrimaja, kuhu tihti on ladustatud üle tuhande tooli.

Minu jaoks on selle lavastuse olulisim osa õpetada oma valdkonna tippspetsialiste – graafikuid, insenere, näitlejaid ja kunstnikke – tehnilis-loomingulise lähenemise abil üle olema olude sunnist, samal ajal vähendama ka oma valdkonnasõltuvust – eelkõige valdkonnasõltuvust kinnisvarast.”

Vähem on rohkem

Lavastuse „Koos” jaoks on Põhjala tehase kõrge võlvlaega nn Sepikotta ehitatud kinostuudio, võtteplats. Igal tegelasel on omaette ruum. Omavahel nad silmast silma ei kohtu enne viimast pilti. Igal tegelasel on oma üksindus, oma põhjused, oma elu. Kokku saadakse – ehk oleks täpsem, et kokku ei saada – ekraanil. Kaamerad jäädvustavad tegelase ja lavastus sünnib režiipuldis, kus Emer Värk kõik kokku monteerib.Režiilaua taga istub etenduse ülekande ajal vähemalt viis inimest. Lisaks statsionaarsetele kaameratele on üks liikuv kaamera koos kaameramehega. Lavastus ei ole salvestus, vaid mängitakse iga kord uuesti.

Palusin näitlejatel vahendada oma mõtteid.

• Rain Tolk, kuidas enda jaoks selle lavastuse prooviprotsessi kokku võtad?

„On meeldiv viis oma elupàevade kulutamiseks. Kuulata Taavi Eelmaa isikupäraseid tekste, vaadata lavastajaid ajusid ragistamas ja proovida teha ainult nii vähe liigutusi kui absoluutselt vajalik on – selles on võimalust mingit laadi rahu ja läbinägelikkust saavutada.”

• Mida näitlejana, inimesena teada said, õppisid?

Leidsin uuesti kinnitust tõdemusele less is more (vähem on rohkem – MM).

• Liisi Lindmaa, ootad last ja mängid lavastuses last ootavat üsna traagilise saatusega naist. Miks nõustusid?

„Mind kõnetas see teema, eriti pärast möödunud kevadet, ja lisaks tõmbas mind vorm – igaüks istub oma kuubikus ja läbib seal mingi protsessi, aga millise täpsemalt, selgub proovides katsetades.

Ilmselgelt lähtusime me minu tegelase puhul just sellest, et olen rase, paraku ei saa sellest mööda vaadata. Kevadise eraldatuse ajal tundsin ma end kultuurivaldkonnas tegutseva raseda inimesena kuidagi eriti tõrjutuna. Kõik tööd tühistati, lisaks pole ma siiamaani ämmaemanda juures kontaktvisiidil käinud, mis võrreldes esimese rasedusega on kardinaalselt erinev kogemus. Ma näen nüüd selles positiivset, aga alguses mõjus ehmatavalt, kui helistati ja tühistati nii ämmaemanda kui ultraheli ajad.

Muus osas ma õnneks üksi ei ole ja hindan väga üksikemasid, kes kõrvalt vaadates on äärmiselt tugevad ja saavad suurepäraselt ilma abita hakkama. Aga küsimus on, kas peab kõigega üksi hakkama saama? Võib-olla tundub lihtsalt vale abi küsida? Ja kui küsitakse, siis kas tullakse palvele vastu või tõrjutakse suhtumisega, et ise oled selle elu valinud. Siis ongi ehk lihtsam end oma kookonisse peita ja valud, hirmud, heitlused kinniste uste taga üksi läbi elada.”

Suurim sebija näis õnnetuim

Lõpupildis saavad üksikud kokku. Keskel Kuller -Liisa Saaremäel.

Viio Aitsam (vaatas etendust Põhjala tehaseses, mängupaiga kõrval saalis suurelt ekraanilt):

Üksindust saab ju võtta mitut moodi. Teatud mõttes oleme kõik üksi ja üksindus ei pruugi olla traagiline. See ei pruugi kujuneda vaevavaks seisundiks, millest tingimata oleks vaja välja pääseda. Saab olla üksi nii, et teadmine ka teiste üksindusest just ongi, mis ühendab.

Etenduses mingi selline asi mängis, et ruumides olijate üksindus ei mõjunud traagikana. Hoopis see käis peast läbi, et nende teiste ette mängitud elu võib lohutada mõnda vaatajat, kes üksindust põeb. Ka näotu Kuu, see Üksilduse prints, kes kõikidesse ruumidesse jõudis…

Kõige traagilisem tegelaskuju oli minu pilgule kuller Liisa, kes üksiolijaile pakke vedas ja ainsana pidevalt hingeldades-sebides kõva häälega ka seletas. Kuidas ta teab, kui raske on üksindus, kuidas ta kõiki aidata tahab, kuidas üksildased seda nii väga vajavad ja kuidas just tema!, tema! seda teeb.

Ruumis olevatele üksildastele võis kaasa tunda, aga ükski neist kaastunnet ei paistnud ootavat, kuller ootas seda või vähemalt tähelepanu karjuvalt.

Etenduse järelmõtted tekitasid kujutelmi üksildaste maailmast, kus peale muu sebivad ringi alati valmis võltsoptimistlikud ja kõigesse sekkuvad „hei-hei, teeme ära, milles küsimus” tegutsejad, kelle ebakindlus ei lase neil hetkekski oma üksindusega omavahele jääda.

„Koos” näitlejad üksindusest

Kuidas suhtud üksindusse?

Taavi Eelmaa: Väga suure aupaklikkusega.

Rain Tolk: Ma olen veel sellises vanuses, mil üksindus võib olla veel šikk ja luksuslik. Seostub see rohkem üksikute igavate (ja ma ei pea igavust siin negatiivses tähenduses silmas) jõudehetkedega kui lootusetuselt stabiilse seisundiga. Ehk praegu veel pean üksindusest lugu ja hindan. Mis saab hiljem, seda ehk oskad ise paremini sõnastada. Aga üldiselt tundub, et seoses virtuaalsuse mõõtmatu haardega on üksindus ja sellega seonduvad kontemplatiivsed seisundid midagi, mis on peatselt allutatud.

Liisa Saaremäel: Minu jaoks tähendab üksindus konstanti, mille mõtestamine on elu paratamatu osa. Üksindust puhtalt elada ja tajuda on keeruline. Ikka mõtlen sellest kui inimkontakti puudumisest, kuid arvan, et ma veel ei oska sellega silmitsi seista. Ehk millalgi olen valmis. Üksindus on kindlasti üks teemadest, mis kasvab inimesega läbi aja. Iga inimene, kes minu ellu tuleb, õpetab mulle midagi mu üksinduse kohta.

Liisi Lindmaa: Ma vastaks hoopis, mida mõtlen üksildusest. Üksindus iseenesest ei ole tingimata midagi negatiivset. Üksildus aga hirmutab mind. Idee sellest on poeetiline ja sellest võibki ilusaid asju sündida, kui seda kogeda ja sellest välja tulla, aga kui üksildus päriselt ligi lasta, siis pole seal midagi ilusat ega poeetilist. Ja seetõttu mulle meeldis, et sai üle mõne aja kollektiivset tööd teha ja inimestele päriselt otsa vaadata.

Baltoscandal 2020: K O O S

Autor: Anatoli Tafitšuk, Emer Värk

Lavastaja: Anatoli Tafitšuk, Emer Värk

Esietendus 1. juulil 2020 Rakvere Teatri kinos festivalil Baltoscandal

Dramaturg Taavi Eelmaa

Helilooja Renzo van Steenbergen

Kujundaja Mihkel Ilus

Tehniliste lahenduste autorid Emer Värk ja Mikk-Mait Kivi

Live-montaaž Anatoli Tafitšuk ja Emer Värk

Operaator Simmo Saska

Osades Liisa Saaremäel, Rene Köster, Margus Mikomägi, Tiina Tauraite, Liis Lindmaa, Rain Tolk ja Taavi Eelmaa

„K O O S” Lisaetendused 5., 6. ja 7. augustil Põhjala tehase „Sepikojas”, võimalik on vaadata ka Elisa Stage vahendusel.

Ilmus Maalehes. Pildistas Mikk Mait-Kivi, kaanepilt Viio Aitsam.