Doktor Madis Rahu ootab pärast eriolukorda meditsiinis patsientide vastuvõtuaja pikendamist. Arsti tööd nimetab ta ka arstikunstiks.

Meditsiinidoktor Madis Rahu (55) on oma sõnul vähemalt viimane kümme aastat teinud sellist tööd, mida ta tegelikult teha tahab. „Olles ortopeed, ravin kõiki inimesi, aga ka tippsortlasi. Põlveliigesed, õlaliigesed, hüppeliigesed…” Tipparst soovitab arstiks saavatele residentidele, et nad käiksid läbi kõik haiglad, kus tehakse neid huvitavat erialast tööd. „See annab arusaamise ja oskuse inimesi hinnata.” Ka erameditsiinis töötamist peab doktor õpetlikuks. „Erameditsiin näitab ära, mis puust sa oled. Kellel on järjekord kuu aega, kelle kaks päeva – see on konkurentsivõime indikaator.”

Spetsialisti kvaliteeti saab iseloomustada kolme omadusega: teadmised, oskused ja kogemused. Dr Rahu peab hea arsti, tugeva arsti omaduseks seda, et ta ei karda konsulteerida kolleegidega. „Ma tihtipeale, enda jaoks halbadel juhtudel, kus ma ei ole suutnud inimest aidata, palunud patsientidelt tagasisidet. See on õige arsti firmamärk, et ta ei häbene otsa vaadata juhtumitele, mille tulemusega pole ise rahul, ja neist õppust võtta. Niipea kui sa hakkad haiget süüdistama, ei ole sa enam õige arst.”

Skype´is vestluse alustamine on mul ikka veel raske. Silmast silma kohtumisel on teine lugu, vaatad partnerile otsa, tajud teda…

Mul samamoodi. Kui midagi rääkida tahan, siis tahaks inimest näha, mitte pilti…

Ma olen märganud, et hindan mõttes arste selle järgi, kas ta vaatab silma või vaatab arvutis vaid haiguslugu.

Ma mõnikord võrdlen arsti tööd näitlejatööga. Kui tuleb patsient, siis vaatad ta pilguga üle ja kuulad, mis tal öelda on. Püüad aru saada, mida ta tahab. On patsiente, kes tulevad ja tahavad sinuga lihtsalt rääkida. On inimesi, kes tahavad saada millelegi väga konkreetset vastust. Kuulamine on arstikunsti üks osa – valid rolli vastavalt partnerile.

Mulle satub patsiente, kes tulevad nii-öelda teist arvamust saama. Üks neist seletas mulle nii: käisin kahe arsti juures, üks vaatas kompuutrisse ja ütles, mul on see asi katki ja peab lõikama; teine vaatas kompuutrisse ja ütles, et mul ei ole see asi nii katki, et peaks lõikama.

Ma siis seepeale pakkusin, et võtke jalg lahti, vaatame. Patsient tegi suured silmad ja küsis: oi, kas jala peab ka lahti võtma; ongi nii või?

Ma kasutan pigem meilisuhtlust, telefonikõnedele väga ei vasta. Ei pea õigeks igas situatsioonis patsiendiga rääkida. Neid kõnesid, et olen Jaani tuttav, ole hea, aita, tuleb liiga palju.

Peamine jutt, mis meilikirjades vigastuste puhul – vaatame pilti. Pilt on kindlasti väga tähtis osa ortopeedi töös täna, aga minu ja mu kolleegide klassikaline haigevaatlus käib nii, et räägid ja katsud. Mõtled enda jaoks, mis tal viga on, alles siis vaatad pilti. Meilivahetus, vaata pilti, ütle, mis sa arvad – see seda ei asenda. Ma enamasti vastangi siis rõhutusega, et pildi järgi vaadates on nii.

Kahtlemata piltdiagnostika annab ortopeedile hästi palju. Noorematel inimestel, ka arstidel on suhtlusvorm muutunudki väga arvutikeskseks. Ei vaadatagi silma. Silma vaatamist võidakse lausa valesti mõista, et mis sa nüüd tahad.

Mis on arsti parim omadus?

Kõige parem omadus on, kui on patsiendiga otseselt tegemist, patsient ära kuulata. Siis vastavalt oma oskustele leida ravimeetod. Õnnelikuks teeb arsti see, kui sul on kõrval kolleegid, keda sa saad usaldada.

Arsti teine tähtis omadus – ära kunagi arvusta kolleegi käitumist patsiendi juuresolekul temaga tehtu osas.

Mida te arvate arstide kaugvastuvõttudest, mida nüüd Covidiga seoses on eriti kasutama hakatud?

See on vähemalt minu valdkonnas plaanilise ortopeedilise patsiendi esmaabi. Nad ei ole ju erakorralised haiged, neil on õlg või põlv valutanud aasta-kaks või pool aastat. Enamik kaugvastuvõtte lõpeb sellega, et olgu, kirjutan rohu, annan soovitused, kui ta varem seda pole võtnud. Aga lõpeb see ikkagi sellega, et kutsun ta enda juurde.

Ja siis haige saab reaalselt arsti juurde, kes teda katsub ja testib. Uuringud olid ju ka kinni, neid ei lubatud teha. Nüüd taas tehakse. Meie valdkonnas on nii.

Rõhutan veel kord – kaugvastuvõtt on vaid ortopeedilisel probleemil esmaabi. Skype´i konsultatsioon ka kujuneb veel. Ma olen seda teinud välismaa patsientidega. See on samuti abivahend ja ei asenda minu ja ma arvan, et enamiku ortopeedide jaoks reaalset visiiti ja edasist tegevust.

Nüüd on kontaktvastuvõtud taas lubatud. Esmaabi on ka kahtlemata tänuväärne.

Kuidas koroona võiks mõjutada Eesti meditsiini arengut?

Tuntud arstidel on tihti töötempo kiire: lisaks kirjas olevatele patsientidele paluvad abi kolleegid ja pead need haiged ju kuhugile mahutama. Äkki nüüd aeglustub vastuvõttude tempo. Äkki tekib võimalus haigetega rohkem suhelda. Jõhker on seda öelda, aga see teeb head. Kõigi tervisele.

Ma olen optimist ja arvan, et kriis muudab teatud käitumisi. Majandus on selleks, et raha teenida, meditsiin selleks, et inimesi ravida. Kui arstid ise ja kliinikud on sellest rahateenimisest üle, siis kõik paraneb. Suurtel haiglatel – tegelikult kõigil haiglatel – on nüüd kaks varianti. Üks neist on teha vastuvõtud pikemaks, et haigeid hajutada. Teine võimalus, mida ilmselt hakatakse kasutama – mitte kohe ja kõik, vaid tasapisi – on vastuvõtt kahes ruumis. Seni, kuni õhutatakse, puhastatakse ühte ruumi, võtad vastu teises. Seda maailmas kasutatakse, see on ohutuse mõttes vajalik.

Ja ma julgustan inimesi hädas taas EMOsse pöörduma, need ei ole katkukolded. Seal on kõik reguleeritud, need inimesed käivad hoopis teist teed mööda. Kui jala välja väänate, ei ole vaja eriarsti, vaid tuleb pöörduda traumapunkti.

Kuidas te arstina mõtestate sõna kriis?

Täna on mu meelest nii, et arstid on rohkem kriisis kui patsiendid. Arstidele on see väga suur pinge, minna haiglasse, kus on nakkusohtlikud haiged. Käitumisreeglid on muidugi väga põhjalikult välja töötatud. Aga tekivad ka psühholoogilised pinged – äkki ma sain nakkuse ja viin selle oma koju kaasa.

Oli kriis ja nüüd öeldakse, et nüüd alles hakkme tööd tegema, plaanilist tööd… samas kõik tingimused on endised. Maskid hügieen, distants… füüsiline ja vaimne koormus.

Patsientide osas – on patsiente, kelle kohta võib öelda, et haigus on kinni peas. Ka meie erialal, kus lihased, luud, liigesed… Need on reaalselt olemas, see pole psühholoogia ja psühhiaatria. Valuarstid sellest oskavad hästi rääkida. See seostub mul ka sõnaga kriis, kui patsient ei saa ise ka aru, kus ta valu on. Valuarstide jutu järgi on siis enamasti tegemist just kriisiga, kas on perekondlik probleem või on midagi halvasti tööga. Taanis on tehtud aastaid tagasi seljauuring, kus leiti , et alaselja valu oli 80% patsientidest tingitud üldse mitte seljaga seotud probleemist, vaid ikka hingekriisist.

Mul on olnud patsient, kelle ühte põlve olin lõiganud ja ta kurtis teise põlve valu. Lõikuseks veel ei läinud. Ta tuli mu vastuvõtule ja ütles, et kui hakkas võtma antidepressante, siis valu põlves kadus ära.

Ortopeedil on ilmselt imelik soovitada haigele, et võta antidepressante.

Meil ei ole nii palju aega, et patsiendiga rääkida sellest, kas tal on tööl, kodus konfliktid. Valuraviarstil on tihti vastuvõtuaeg tund, et selgitada valu põhjus.

Mul oma praktikas olnud juhtumeid, kus kõik analüüsid, uuringud ja testid on tehtud ja pean nentima, et patsiendil on kõik korras. Ometi on tal valud. Vaat need patsiendid on kriisis. Selliseid satub ortopeediasse üha rohkem.

Hingevalu ja liigesevalu. Kui majanduskriis inimestelt sissetulekud võtab, siis ilmselt tekib maailmas selle tagajärjel uus haigustepuhang?

See on ju tõestatud, et kui inimesel on pidev tegevus, siis ta on õnnelikum kui siis, kui see tegevus koos sissetulekutega ära kaob. Siis hakatakse jah ka oma muid valusid märkama muude asjade kõrval.

Hetkel ju kogu maailm kiirustab, et ruttu-ruttu, hakkame tegutsema! Kuskil neli nädalat on inimese puhkuse piir, ma enda pealt tean. Kui plaaniline ravi ära lõpetati, siis mu tuttavad ütlesid, et tore, nüüd sa puhkad välja, aga kui aus olla – kaks nädalat on tore, siis juba tahaks lõigata, tahaks tööd teha. Ma ei armasta pikki puhkusi, neli nädalat on maksimum. Siis tekib töörahutus. Kui inimene on harjunud oma tööga, isegi rutiinsega, kui see talle meeldib ja ta on selle üle õnnelik, siis on pikem ilma tööta olek talle tõsine probleem.

Praegu haigete meilidest näeb ja kui nad vastuvõtule tulevad, siis ka ikka kõlab, et on aega olnud mõelda ja paar valu on veel juurde tulnud. Päris õige mõte on see ilmselt, et valud suurenevad. See võiks olla huvitav uurimisteema.

Te kaitsesite aprilli alguses oma doktoritööd. Oli see juhus või saitegi lihtsalt aega oma kogemused vormistada?

See oli juhus. Mulle on varem ka öeldud, et olen kaval ja kasutasin aja ära. Mul koroonakriis möödus suhteliselt väikeste töökadudeta. Enne kaitsmist oli planeeritud kaks nädalat puhkust, et tegeldagi tõsiselt doktoritöö lõpliku vormistamisega.

Teil läks sundseis asja ette, aga teistel arstidel?

Jah, ma palju ei hävinud, aga tean kolleege, kes sattusid nadisse seisu. Arstid on haigekassa lepingupartnerid ja see, et öeldakse, et võid oma plaanilise tegevuse edasi lükata, tekitab küsimuse kuhu. Kuu aja töö on tegemata. Mõni asutus ehk suudab selle suvel tagasi teha. Aga vist ei ole reaalne, et kogu Eesti suvel töötab. Kirurgias opitubade personal puhkab. Mu meelest see jutt, et suvel kõik arstid hakkavad patriotismist vapralt ületunde tegema, ei ole väga reaalne. Samas jah, haigekassalepingud tuleb täita. See paine tekib… See on reaalne raha, mille eest arstidele ja personalile palka makstakse. Kui sa seda tööd ei tee, tekivad võlad.

Sellest veel eriti ei räägita, aga reaalne elu on see, et koroonakriisiga tühjenesid kõik EMOd – haiged ei käinud. Koroonakriisist tekkinud rahakulu ei ole kaitsevahendite ja personali kulu. See on see, et jäid ära kõik plaanilised tegevused ja kadus ka erakorraline arstitöö just meil trauma osas. Sest inimeste aktiivsus langes, ei käidud väljas jne.

Kui koroonakriis algas, siis kõik era- ja väikehaiglad viidi erakorralisse seisu. Küsiti, kui palju teil on hingamisaparaate jne. Kõik plaaniline töö lõpetati. Tagantjärele on hea targutada, et miks seda tehti. Aga küsimus muidugi jääb, et äkki oleks pidanud väikestes haiglates plaanilist tööd jätkama. Tartu ülikooli alla kuuluvad Põlva, Võru, Valga haiglad oleksid võinud seal teha plaanilist ravi edasi. Samas oli see valmidus mõeldud kõige halvemaks olukorraks. Me peame olema rõõmsad, et nii ei läinud. Äkki oleks võinud mobiilsust tõesti rohkem olla.

Täna on töö jälle käima läinud.

Kas see viirus, mis kogu maailma korraks peatas, ei võinud olla reaktsioon sellele, et me maailm elas suures osas nii nagu kõik oleksid tippsportlased. Soovist teha tipptulemus tulevad ka vigastused…

Varem ei ole jälgitud nii põhjalikult, kui palju sureb inimesi viirusesse. Meil ei ole koroonasse surnute arvu mitte millegagi võrrelda. Kui vanadekodus inimene suri, ei teinud keegi talle erinevate viiruste proove – teati või vähemalt poldud vastupidist avaldatud, et viirus ju ei tapa, viirus sunnib organismi kaitsemehhanismid tööle.

Vaadates maailmas tööstuse tõesti tippsportlaslikku arengut, siis millega see tavaliselt on lõppenud – sõdadega. Äkki see on me maailma ohutum vorm sõda mängida. Vaadates riike ja nende käitumist, käivad sõjamängud. Haiglad on viidud sõjaolukorda. NATO juures on aastakümneid olnud arstidele kriisiolukordade lahendamise õppused. Teemaks on katastroofid, nagu maavärinad, pommikahjustused jms, aga mitte infektsioon.

Tänaseks hetkeks on välja töötatud väga head tegutsemispõhimõtted, mida läheb tulevikus kindlasti vaja. Käte pesemise harjumus ja maski kandmine. Lihtsad asjad, aga tulevikule mõeldes ülivajalikud harjumused.

Spordi juurde tagasi tulles, seal ka inimesed liiguvad eri tempodega. Elu kui sport – kõik sätivad endale eesmärgid, valitakse meetodid. Maailmamajandus on valinud tippspordi kiiruse. Eesti on valinud internetipõhisuse, hakkamasaamise vähese tööjõuga. Eesmärk on üks, hoida riiki üleval. Ei saa lähtuda majandusnumbritest, vaid lähtuma peab inimestest. Inimene vajab tegevust. Ei ole nii, et 65 ja pensionile. Tuleb hoida inimesi tegevuses, aga mitte nii, et tubli, rabelesid, mine nüüd eest. Ma leian, et hullumeelse kiirusega pole vaja liikuda.

Kui kaua te arstiks õppisite?

Mina õppisin kuus aastat ja aasta oli spetsialiseerumine. Täna õpivad arstid, et saada spetsialistiks, 11 aastat.

Tegite doktoritöö 55aastasena, see ei ole ka tavaline.

Ma olengi üks vanemaid doktorikraadi tegijaid. Tavaliselt tehakse dokrtorikraad kohe pärast õpinguid, minnes pärast ülikooli lõppu edasi. Minu tehtu on reaalne oma kogemuste fikseerimine. Lõikus, lõikusetehnikad.

Te olete nagunii tipparst, doktor. Mis oli teie filosoofiadoktori kraadi tegemise mõte?

Doktori tähendus ajaloost on õpetaja. Mulle meeldib õpetada ja teadustööd käib sellega kaasas . Mõte oli ammune, aga kuna tööd on palju, siis see kadus vahepeal ära. Tärkas taas, kui tütar astus Tartu ülikooli arstiteaduskonda. Tema sai lõpetamisega varem

Kraad, mis sisaldab neid kahte sõna, doktor ja filosoofia, võiks minu jaoks tähendada eelkõige käelist oskust vaja mineva spetsialistina seda, et saan õpetada oma eriala. Doktorikraadiga kaasnenud kogemuste ja teadmistega pean vajalikuks avardada õpilaste teadmisi laiemalt, mitte ainult kitsalt erialas.

Kui te näete, et mingit haigust ikka ei paranda või käsi tuleb ära lõigata, kas siis ütlete seda patsiendile otse?

Tänapäeval öeldakse jah kõik välja. Minu kreedo on, et spordiga tegelevale inimesele ära ütle kunagi, et sa ei või tegeleda spordiga. Tuleb öelda nii, et saad, aga saad teha teisi alasid; siis see liiges peab vastu ja ei ole vaja proteesi panna. Näiteks jooksjale saab soovitada sõita jalgratast või ujuda. Tippsordis olen pidanud ütlema, et ma kaaluksin karjääri lõpetamist.

Võistluse vaatamine lõppes Magnus Kirdi õla paika tõmbamisega

Madis Rahu: Minu salaeesmärk oli mingi suur korralik kergejõustikuvõistluse näha ära vahetult kohal olles. Kogemustega sõber andis nõu, et tule 2019. aastal kergejõustiku maailmameistrivõistlustele Dohas. Esiteks sellepärast, et sinna ei tule väga palju publikut, mistõttu ilmselt saab väga hästi liikuda ja võistlustele väga lähedal olla, mitte vaid ekraane jälgida. Teiseks oli pilet võrreldes Euroopaga meeletult odav. Ka hotellihinnad lasti alla, et inimesed tuleks.

Olin võistlustel juhuslikult, aga kuna olen kergejõustikumaailmaga tuttav, siis ikka teati, et olen tribüünil. Minu jaoks võistluse vaatamine lõppes Magnus Kirdi õla paigaldamisega.

Odaviske kohtunik oli soomlane ja ta tuli kohe Eesti kergejõustikuliidu esindaja juurde küsima, kas teil on arsti. Kiiresti korraldati mulle kaelakaardid ja nii ma staadionile jõudsin.

Minu seisukoht on alati olnud, et paigast ära läinud õlaliiges tuleb ruttu tagasi paika saada, sest mida rohkem aega läheb, seda rohkem lihaspingeid tekib ja see süvendab kahjustusi. Antud juhul oleks ajakadu pikenenud ehk paar tundi.

Ilmus Maalehes, pildistas Sven Arbet.