Vaba Lava korraldatud Peterburi teatrite päevad Narvas on hea lisandus teatrifestivalile Kuldne Mask Eestis.
Festival Kuldne Mask Eestis on Venemaa tipp-lavastusi Eestisse toonud juba 16 aastat. Vaba Lava Narva Peterburi teatrite päevad toimuvad teist aastat. Ei julge öelda, kas siis, kui jälgida kahe festivali pakutut, saaks ammendava ülevaate sellest, mis sünnib Vene teatrites. Ametlikult räägitakse, et ses riigis on 700 teatrit, aga mitteametlikult… Kuldne Mask on enamasti kvaliteedi garantii, aga selge on see, et meile jõuavad seal tunnustatud etendused pisikese ajanihkega.
Räägin seda sellepärast, et seekordsetel Peterburi päevadel näidati nii Narvas kui Tallinnas lavastust, mis ilmselgelt alles alustab oma suure tähelepanu teed. Jutt on Lev Erenburgi lavastusest tema enda asutatud teatris (Nebolšoi Dramatitšeski Teatr) – „Kuningas Lear”. Lavastaja Erenburg ise nimetas Eesti etendusi esietendusteks ja häälestas oma õpilastest koosnevat teatritruppi ka veel etenduste ajal. Ja ma tõesti ennustan sellele lavastusele kõrget tähelendu.
Nähtav ja nähtamatu
Narvas pidi teatrikuu märtsi algul etenduma viie Peteburi väiketeatri lavastused, aga teatri Baltiskii Dom (Balti Maja) lavastus „Stseenid ühest abielust” jäi näitlejanna haigestumise tõttu ära. Tegemist on tuntud kinomehe Ingmar Bergmani näidendiga ja korraldajad andsid mõista, et plaan Anatoli Praudini lavastust Narvas näidata ei ole lõplikult maha maetud.
Piiteri teatrite külalisetendustega oli seotud ka see kurb sündmus, et vahetult enne suri Peterburis Vassili saare teatri pealavastaja Vladimir Tumanov. Korraks käis läbi osalejate peade ka mõte jätta lavastus, Aleksander Ostrovski „Äike” Narvas ära, aga siis otsustati, et just lavastaja auks tuleb sõita ja mängida. Seda ka tehti. Sama teater mängis ka esimestel Peterburi päevadel Narvas, kui esitati samuti klassikalavastus, Maksim Gorki „Väikekodanlased”, mille lavastajaks samuti Vladimir Tumanov. Tookord oli ta ise Narvas kohal ja kiitis nii Narva Vaba Lava lava kui saali võimalusi ja hiljem ka Narva publikut. Kaastunne teatrile, omastele ja teatriüldsusele…
Sõltumatu teatriühendus Nevidimõi Teatr näitas Narvas lavastust „Dovlatov. Nähtamatu raamat”, vormiks kvartirnik (korteripidu) Sergei Dovlatovi eluloo ainetel. Lugu sellest, kuidas andekas kirjanik tahab oma kirjutatut näha raamatutena, aga see tal ei õnnestu. Etendustes põigatakse ka Eestisse ja Tallinna, millel seos Sergei Dovlatoviga. Nähtu oli Vene näitlejate kummardus suurkujule ja ühtlasi ka meeldetuletus, millisest ajast me tuleme. Kvartilnikut võiks meie Eesti mõistes ehk tõlkida ja seletada ka kui inimesi köögilaua taga, kus käiski elu. Ilmselgelt tasub peale kogu trupi silmas pidada lavastaja Semjon Serzinit. Ta mängis ise lavastuses kaasa ja oli kuidagi osanud luua õhkonna, mis võiks ümbritseda austusväärseid loojaid. Selline väärikas ebaväärikus.
Ela ja mäleta
Peterburi teater Masterskaja näitas Narvas lavastust, mis tehtud Valentin Rasputini jutustuse „Ela jä mäleta” järgi. Tundus, et just see läks enim korda Narva saalitäiele pulikule. Grigori Kozlov oli oma lavastuses kasutanud palju melodeklamatsiooni, mänginud pimeduse ja valguse vaheldumisega.
Lugu ise rääkis sellest, kuidas mees ellu jäämiseks enam sõtta tagasi ei lähe. Mulle tundus, et Narva Vaba Lava suur saal oli liiga suur selle lavastuses jaoks. Järele küsides selguski, et seda mängitakse tavaliselt palju väiksemale publikule palju väiksemas saalis. Aga omas žanris oli seegi nähtud lavastus hästi tehtud ja mängitud.
Lev Erenburg näitab maailma hullust
Pildi Lev Erenburgist tegi Ervin Õunapuu.
Lavastaja Lev Erenburg ise arutles selle üle, kuidas nimetada tema „Kuningas Leari” lavastust: „Kui minna pisut paremale, tuleb välja muinasjutt. Kui keerata natuke vaskule, tuleb välja Tšehhov. Mõlemad omaette head, aga tegu on Shakespeare´iga. Nõnda, et see lavastus peaks olema verine klounaad!” Ja see ta tõesti ka oli. Kui teised Peterburi teatrite etendused esindasid eri vormis head teatrit, siis Lev Erenburg koos oma õpilastega näitas midagi väga head ehk erilist, mis ei unune. Erenburgi oma teater asutati 20 aastat tagasi ja sealsed näitlejad on asutaja õpilased. Vist tuleb rõhutada, et „Kuningas Leari” on selles teatris ette valmistatud ligi viis aastat.
Sellest lavastusest ja põhjalikust detailitäpsusest ei saa ja ei tohigi kirjutada ühekordse vaatamise järel. Emotsiooni pealt saan öelda, et trupp – kindlasti tuleb siin rõhutada ka kunstniku tähtsat osa – edastab tänase maailma hullumeelsust. Laval ei ole nutitelefone ja arvuteid, aga on tappev tempo, valitsemisiha. Miski pole püha, eesmärk on saavutada võim ja selle poole minnakse üle laipade. Kurja fataalne areng.
Ma isegi julgen kahtlustada, et see lavastus on ettevaatav ja -nägev. Vaid üks hetk on laval katk. Kapuutsid ja vanadelt gravüüridelt tuttavad pikanokalised katkuarstimaskid. Ja hetkeks vaid katavad Shakespeare´i kangelaste suid need valged maskid, mis maailma apteekidest otsa on saanud. Lev Erenburgi lavastus on verine. Maailm ka on verine, mis siis, et pole hea toon sellest rääkida. Ka Erenburg ei tee viiteid, et see, mida vaataja näeb, toimub siin ja praegu, see jubedus jõuab publikuni muul moel. Kõige lihtsam on seda moodi nimetada teatriks ja teatraalsuseks.
Külalisetenduste tagatoas räägiti sellest, et Lev Erenburgi teater võiks tulla Eesti gastrollile mitme oma etendusega.
Ilmus Maalehes.