Jaan Tätte Vilsandil, ümbermaailma reisist on möödas napp paar kuud. Foto: Margus Mikomägi

 

Meri on Jaan Tätte Vilsandi saare igal kevadel uuesti merre ehitatud suvesadama ise kaldale visanud. Kolmes tükis. Jaan ei pea vaeva nägema. Nüüd on sügis.

 

Kui sa tahaksid siia ehitada muuli, sellise, mis pole ajutine – kas tohiksid?

Ei tohiks ei tohiks. Ja kui tohiks, siis meri viskaks selle kivimuuli ka välja. Sääl on pink. Istume.

 

Mis sa sest autost teinud oled?

Kaldasauna.

 

Mõtlesid sa seal reisi peal teatrist ka või kui palju sa teatrist üldse veel mõtled?

Noh, nii palju ma võin öelda, et kui oli võimalus lapata internetti, siis teatriasjad ma lugesin läbi. Need tundusid vahel huvitavamad ja olulisemad kui poliitilised uudised. Teater ikkagi näitab mingil moel seda, mis toimub, mis on hetkel tähtis, kuhu poole midagi liigub. Kui kuskil on mingid noored inimesed või vanad inimesed, kes istuvad koos ja mõtlevad, mida nüüd teha, siis nad ei saa mõelda ajast väga palju mööda. Ja see, mida otsustatakse teatris teha, peab mingil moel hetkeolukorda peegeldama.

Vahel oli tore vaadata, et ahhaa, nüüd tehti selline asi, peab vaatama. Aga lugedes saad ka aru, kui vähe on tegelikult neid teatritükke, mida teha. Mõnd asja tehakse ikka ja jälle. Miks neid lugusid nii vähe on? Tundub, et teatri kõige suurem defitsiit on ikkagi lugude puudus.

 

Kummaline asi, et me pole seitse aastat rääkinud ja sina sõitsid ümber maailma, aga me mõtleme ühtemoodi, vähemalt ühes suunas. Kas sa teatris ka käisid selle reisi ajal?

No loomulikult me ei näinud sõnalavastusteatreid. Seal, kus meie käisime, on teater ikkagi seotud laulu ja tantsuga. Meie võime seda teatriks nimetada, nemad nimetavad kuidagi teistmoodi. Sõnalavastusi lõunamaades, no kui ei ole just mingi akadeemiline suur linn, ei ole.

 

Kuidas sind tutvustati, kui te sealsetele külla sattusite. Näitleja, näitekirjanik, laulude laulja?

Ei, ei, ei. Me olime seal meremehed ikka.

 

Olen mõelnud, et miks targad lapsed ei taha saada teadlasteks ja maadeuurijateks enam, tahavad saada näitlejateks…?

Nojah, mis on see koht ühiskonnas, kus inimene saab teha seda, mis on unistuste tegu? Kui talle ei meeldi see koht, kuhu ta on sündinud, või see, kuhu ta näeb ennast teel olevat, siis ta tahab selle vastu protestida, öelda, et ma ei taha sinna minna, kuhu mind vool paratamatult kaasa viib. Ta ei taha seda, mis teda ootab.

Kõik ei ole sündinud kirjanikuks, kes suudab oma mõtted kirjandusse panna, raamatuteks muuta. Tundub, et teater on selline lihtne käegakatsutav võimalus teha midagi sellist, mis tundub õige. Või mis ei tundu vähemalt vale.

 

Või mis ei tundu vähemalt vale…

(Meri loksub. Kui rääkisime, siis päriselt, ja nüüd kirjutades diktofonis. Imelik oleks siin öelda, et on paus. Niisama imelik oleks öelda, et vaikus.)

 

Oled näinud oma näidendite lavastusi. Ka Saksamaal. Sa kirjutad näidendi ja see on sinu. Sina tead, mis seal sees on, tead, mida seal ehk ei ole. Siis tuleb lavastaja või trupp, võtab teha ja sellest saab hoopis midagi muud. Ja siis mõtled, et oi…

See, mida kirjeldad, on asi, mis ka mind korra ära tüütas. See sisemine vastikustunne, kui sa lähed vaatama oma tükki kuskile Saksamaale või kuhu ja sa ei saa sealt tagasi seda, mille oled enda meelest sinna sisse pannud. Saad tagasi midagi muud, mida sa ise seal ei näe. Seda on füüsiliselt nii raske vastu võtta, eriti siis, kui sa saad aru, et seda õiget asja pole üldse märgatud, on märgatud mingeid mõttetusi. Nii otsimine, et vaatame nüüd, mida me sellest materjalist teha saame… see on näitekirjanikule, ma usun… nad neelavad kõik selle alla muidugi, mõtlevad, et ah, las nad teevad. Aga kuskilt otsast see on ikkagi natuke häiriv.

Isegi siin Eestis on olnud paar korda nii, et esietendusel saad aru, kuidas lavastaja on läinud kohe tükile ligi mõttega, et vaatame, mida huvitavat ma nüüd sellest tekstist suudan välja pigistada. Mitte selle tundega, et püüame mõelda, mida autor on mõelnud ja teinud. (Meri loksub)

Jah, tihtilugu lavastaja läheb näidendi asemel ennast näitama. Kuna ma ei ole veel klassik, siis…

 

…mis, mis?

Kui lähenetakse Shakespear´ile, siis kummardades, kas või alateadlikult, aga kui omadele inimestele, siis tihti lavastajad ikka peavad ennast targemaks. (Muiates) Mõtlevad, et päästame selle jura ära, mis tal siia kirja on pandud, teeme sest midagi.

 

Luiged.

Luiged. Ei lähe lõunamaale.

 

Küllap mõni läheb. Nad ju neljakesi koos.

See ei tähenda midagi. Üldiselt enam luiged ei lähe ära.

 

Siin Vilsandil või? Ma olen aru saanud, et mõni ikka läheb.

Mina ei ole minejaid näinud, ma näen neid, kes ei lähe. See, et nad on neljakesi koos, ei tähenda midagi.

 

Luiged mu meelest ei pea siin elama, peaks tulema, olema ja minema.

Vahepealsed paarkümmend aastat imelikke pehmeid talvi muutis olukorda. Vanasti nad ikka läksid, siis hakkasid jääma. Aga nüüd, kui on olnud rasked talved, nad ka surevad massiliselt siin. Kevadel on kaldad luigelaipu täis.

 

Kuidas sul on olemisega siin? Oled?

Jah. Olen siin. Aga me sinuga kohtume minu jaoks väga imelikul ajal. Ma ei oskagi eriti midagi rääkida selles mõttes…

Sel ajal, kui me olime merel, kas mõtlesid hästi palju või ei mõtelnud mitte midagi – oli kaks seisundit. Lõpp hakkas kiskuma sinnapoole, et ei mõtelnud enam mitte midagi. Toimus selline, ma ei teagi, kas see on puhastus või… ei saa öelda, et mõttelaiskus. Pikk aeg, kõik kordub ja kordub iga päev. Meditatiivne kogemus, pealesunnitud meditatsioonilaager. Küllaltki keerulistes oludes veel.

Püüad nendes oludes oma hingekest alles hoida, et ta kuskilt ei käriseks ja katki ei läheks.

Praegu on just see seis, et ma saan aru, midagi on minus muutunud, aga ma ei saa veel aru, mis. Ma tunnen loominguliselt, et midagi on sees, aga ma ei tea, mis väljundit ta otsib. Tunnen, et midagi peab praegu hoidma ja selleks ma üritan mitte teha vigu. Pärast reisilt tulekut ma ei ole veel telekat lahti teinud ega raadiot kuulanud. Ma tunnen, et sees on mingi suur puhas asi, mis tahab sealt välja tulla ja ma kardan seda tulekut ära solkida. See on naljakas ka, on nagu lapsel kingituspakk – sa tead, et ta on nüüd olemas, on nina ees juba, aga sa ei tea veel, mis seal sees on. See on väga põnev. Ma ei tea, millal ma selle julguse võtan kingitus lahti teha.

 

Mulle tundus eile, et sa räägid vähem. Oled sõnade ja suhtlemisega kitsi. Kas sa ise märkad seda?

Jah, märkan. Tõesti märkan. See teeb mind natuke murelikuks ka, et ma ei tea, mis on juhtunud.

 

Äkki see on hoopis seotud miski muuga kui see ümberilmareis. Ma ka tunnen, kuidas ma ei taha kirjutada nagu tehasetööline. Valulävi on alles, aga sõnu, mis mõjuks, tundub väheks jäänud olevat.

Tegelikult ma arvan, jah, et meie aeg on hetkel väga suures revolutsioonis, muutumises. Inimesed peavad olema millekski valmis. Ma ei tea veel, mis see on, aga midagi suurt on tulemas.

Seda on näha ja tunda, näiteks seesama lugude rääkimine omavahel. Väga suur otsimine on käsil. Kõik näevad, kuhu kihutab maailm. Ma ei tea, kas kõik inimesed on nõus sellega, aga mul on tunne, et alateadlikult nad ei taha sinna kaasa minna. Tahavad millestki kinni hoida, mis veel on näha ja meeles. Tunnevad, et kui sellest lahti laseme, siis ei tea, mis meiega saab.

 

Millest inimesed mujal mõtlevad?

On veel paiku, kus ei ole mingeid erilisi muutusi toimunud. Kõik on nii, nagu on olnud alati. Sa näed seda nende kodudest. Päeval nad küll jooksevad ringi ja igaüks teeb omi asju, aga õhtul kogunetakse kõigepealt lõkke äärde. Seal tehakse ühiselt oma söök, kolm-neli põlvkonda koos. Ja siis minnakse ühte väikesesse ruumi kõik magama. Kodu ei olegi muud kui see katusealune, kus veeta öö.

Ja siis kuuled, kuidas vanaema või vanaisa räägib ühte lugu. Kõik kuulavad, lapsed salaja kihistavad naerda ja sosistavad. Vahepeal naeravad kõik kooris ja plaksutavad käsi. Ma arvan, et nad on neid lugusid kuulanud kümneid ja sadu kordi. Nad tahavad neid ikka kuulda ja nii need lood edasi rändavad mööda ilma, nendest samadest õhtutest. Kohas, kus pole elektrit, televiisorit, raadiot, on ainult lood. Kuradi kahju oli, et meid segas keelebarjäär, ei saanudki teada, millest nad rääkisid. Oma väike keelekene ja palju lugusid, täis tarkusi, mis aitavad sul ellu jääda ja inimene olla.

 

Kas maailmas on üks tarkus, mitte sada? Indiaanlase tarkus ja sinu ja minu tarkused. Üles tuleb see leida elades.

Jah. (Meri saab pikalt omapäi loksuda.)

 

On sul mingeid kohustusi selle reisiga seoses?

Ei, kohustusi loomulikult ei ole. Keegi ei saa mind kohustada.

 

Jaan Tätte, Vilsandi, oktoober 2012.

 

Mõni kirjastus ei ole sinuga lepingut sõlminud siis tõesti?

Ei ole, ei ole. On püütud päris palju, aga… jah, mul on umbes teada, et kui ma sellest reisist…, kui see saab peast välja kõik, kui saan sellest vabaks… see kõik oli ju alles kaks ja pool kuud tagasi! Kui ma saan seda kõrvalt vaadata, siis mul on idee, kuidas seda reisi kirjutada. Aga ma ei kiirusta sellega. Markol tuleb jõuluks raamat välja. Vaatame, mis ta kirjutab ja kui ta on äkki kõik hästi ära kirjutanud, siis ma ei peagi seda tegema.

 

Mis kogemus see ikkagi oli – seiklusjutte maalt ja merelt, suur seiklus, iga päev juhtub, vabadus, vabad mehed… Selliseid sõnu ikka mõeldakse ja mina ka mõtlen, pisut isegi kadedalt. Neid klišeesid on veel, aga kas on see siis nii?

Neis on kõigis ka natuke tõtt. Tõesti see tunne, et olen hetkel ühes punktis, näiteks Saalomoni saare peal ja mul on vaba tee minna, kuhu ma tahan. Just gloobuse peal on tore nii vaadata ja mõelda, seal on need vahemaad näha.

Sa tead, et nüüd ma sõidan üle selle tohutu lageda vee, kuskile sinnapoole ja jõuan sinna välja. Aga kui ikka tahad, sõidad teises suunas ja see selle vabadusetunde tekitab. Ma ei pea, vaid ma võin, kui ma tahan.

See teine pool, keerulisem, sellest on palju räägitud polaarekspeditsioonide raamatutes, on inimeste isklikud läbielamised. Elad väikeses mikroühiskonnas, meie puhul lisaks see, et sa ei ole ise endale valinud kaaslasi. Nad on tulnud, tulevad, sa ei tunnegi neid ja lisaks kogu aeg oled sa emotsionaalselt kõrgemal tasandil kui kodus.

 

Kogu aeg võtsite külalisi vastu?

Jah, väga raske oli, aga meie jaoks kogu aeg kõik kordus, aina tuldi ja mindi. Pidid jõudu rakendama, et reisi tasakaal ei läheks paigast ära, et jääks alles suur unistus, see, kuhu me läksime – sõitma purjekaga ümber maakera. Suur julgustükk ja ettevõtmine. Meil vahel hakkas tekkima hotelliteenija tunne, et oleme seal selleks, et teenida inimesi, kes laevale tulevad.

Seda tuli vahel endale meelde tuletada, et ma ei tohi seda reisi maha magada sellepärast, et siin käib igal õhtul pidu. Inimesed ju tulid enamasti pidutsema – ohhoo, laev, ahhaa, pidu, vahel nädal aega. Oli suur tarkus seal vähem pidutseda kaasa, sest ma ei pea pidutsema kaasa kõiki pidusid, mida maailmas peetakse. Ainus võimalus sellest eemal olla oli minna kajutisse, pugeda teki alla ja olla seal vaikselt.

 

Oli seal võimalik kirjutada, novelli, näidendit?

Ei, see oli täiesti võimatu. Minu jaoks. Seal ju loksub kogu aeg. Alguses mul läks süda pahaks väikeses kajutis. Ma mõtlesin sellele loomulikult, et võiks. Lõpuks, kui juba enam süda pahaks ei läinud, sain aru, hakkasin järjest rohkem imetlema inimesi, kes on hakkama saanud sellise romaani kirjutamisega, mis jääb alles – need on kõvad mehed. Sellise romaaniga, mida inimesed tahavad lugeda, mis ei sure koos nendega ja pärast esimest trükki. See on võrdne sümfooniaga, seal peab inimene midagi oskama. Igaüks ei saa sümfooniat kirjutada, igaüks ei suuda teha maali, mis natukenegi midagi tähendaks, kus oleks natukenegi igavikku. Ma arvan, et romaanikirjanikke sellest reisist alates, me lugesime seal hästi palju, ma austan väga. See on suur ja raske töö kirjutada hea raamat. See inimene peab endas palju kandma.

 

Kuidas sul on, kas pead kirjutades olema üksi?

Ei pea üksi olema. Kui oled selle julguse võtnud ja tammi lahti lasknud, et nüüd ma alustan, siis see täidab sind niivõrd, et koht ei loe enam. Oled sa trammis, Vilsandil mere ääres või kuskil metsaonnis, sind haarab ainult idee ja selle elluviimine.

 

Jah ja seda tunnet, et nüüd tuleb suurvesi, võibki ootama jääda. Mina ootan. Ja ehk kogun.

Ma hetkel tunnen suurt rõõmu plaadi tegemisest. Olen enne ka mõned plaadid teinud ja ikka mõtled, mis sinna panna ja ei raatsi millestki loobuda. Paned kõik, mis vähegi panna on, otsid veel lapsepõlvelugusid juurde.

Pärast seda reisi on teistmoodi. Tükiliselt tuli reisil 19 laulu, peaaegu igas kuus laul. Ma tunnen rõõmu sellest, et need kõik ei mahu plaadile, et saan valida. Valisin 12, mis minu jaoks moodustavad terviku, ühe loo. Jätan julgelt välja need, mis räägivad natuke teist lugu. Plaadi teen koos Udupasunaga.

 

Just kuulasin Anne Maasiku uuesti välja antud 1975. aasta plaati „Rännak lauluvainule“ ja sain aru, kuidas need „Veli Joonatani“ laulud on mind kogu elu kandnud, on jõudu andnud ja annavad ka täna. On pealiskaudsel hindamisel kurvad laulud, aga teevad väga rõõmsaks. Annavad elujõudu sellega, et nad on.

Millegipärast vahel tundub, et rõõmsates lauludes on asi pealiskaudsem. ( Naerab mõnuga) Aga oi kuidas inimesed vajavad rõõmsaid laule ka, mida mina teha ei oska.

 

Sa eile ütlesid, et reisil palju ei laulnud?

Ei laulnud eriti jah. Ega Marko ka, meil olid tsüklid, saime aru, et vahel peame laulma külalistele, kes seda ootasid. Siis laulsime kordamööda. Ma ei ütleks, et Marko laulud ainult rõõmsad seal olid. Olid igasugused.

Nägin seal Markot, millist ma ei olnud enne näinud. Nägin meest, kes suudab istuda liikumatult paigal, vaadata kuskile nii, et on näha – ega seal peas palju ei liigu.

 

See, et ei liigu, on uhke ju.

See on lõppkokkuvõttes väga hea tunne. Mu värsketes mälestustes on kõige ilusamad ookeanide ületamised: Vaiksel ookeanil 23 päeva ja Atlandil 14 ööd-päeva. Alguses küll püüad elada nii, nagu sa oled harjunud, aga siis saad aru, et ei saa. See, millesse sa oled sattunud, on niivõrd kummaline, korduv maailm: ilm ei muutu, tuul ei muutu, korraga oled kõigega rohkem üks. Mõte ei jookse enam sinna, tänna, kolmandasse kohta, koju, vaid tunnedki tervikuga ühesolemist. Tunned, et kuulud mingisugusesse suurde süsteemi, millest midagi aru ei saa, aga tunned, et kuulud.

Margit Tätte oma kodus. Vilsandi sügis, oktoober 2012.

 

Margit eile rääkis, kuidas ta siin talved üksi oli.

No tema kangelastegu oli suurem igal juhul kui meie oma.

 

Ma talle kõnelesin, et sattusin kord siia Heino Välile külla, esimesena, varakevadel ja siis ta neli päeva ei maganud, vaid luges oma kirjutatut ette ja rääkis mõtteid, lugusid sellest üksioldud ajast. Margit kirjutas sulle iga päev?

Kirjutas jah, pikad kirjad. Ma imetlesin seda, kuidas ta terve päeva oskas kokku võtta, rääkis ära kõik pisikesed tegevused. See muutus nii oluliseks. Ja siis vaatasin, mida mul on vastu panna, kuidas kirjutada väikestest sigivatest-sagivatest mustadest inimestest mu ümber. Seda ei saa väikesesse maili kirja panna.

Ma nägin ka inimeste muutumist vahel, milleks nad võib-olla valmiski polnud. Tulid ühena ja läksid ära teisena. Ma ütlen, see ei ole psühholoogiliselt kõik nii lihtne, mul on isegi reisipilte natuke raske veel vaadata. Tahan, et tekiks distants sellega, mis oli. Tahan, et tekiks arusaamine, et see on nüüd läbi, nüüd algab teistmoodi elu. Seda veel ei ole.

 

Näidend tuleb?

Näidend tuleb. Arvan küll, et tuleb. On üks väikene ideeraasuke, aga see ei ole kindlasti see kõige tähtsam asi, mida ma ootan. Ma korra reisil ajaviiteks püüdsin kokku lugeda – olen mingi kümme näitemängu kirjutanud, kõigi tegelaste nimed. Siis kõik nad tulid silme ette. Tekkis tunne, et need väljamõeldud inimesed kuskil on. Et nad ei olegi väljamõeldised, vaid kuskil elavad oma elu, kaante vahel. Nad ei ole unustatud, vaid reaalselt minu jaoks olemas.

 

Ma kujutasin seda ette küll, kuidas sa ütled mulle, et tead, Margus, see on elu tühi-tähi, ma ei kirjuta enam mitte midagi.

Mul oli see tunne, kui saarele tulin saarevahiks. Et teengi saarevahi tööd ja vabastan oma pea sellest tohutust piinast, et ma pean kogu aeg midagi välja mõtlema. Nüüd ma sain aru, et seda on vaja teha, et see ei ole piin, vaid need on elu kõige õnnelikumad hetked, kui sa millegagi hakkama saad oma peas.

Kui sa oled viimased kakskümmend aastat olnud mingisuguses loomingulises tegevuses, siis sa ju kogu aeg tahad, et sa ei jääks ennast kordama. Ootad ikka mingit tõusu, muutust. Ma tunnen küll, et ma ei ole päris täpselt seesama. Seltskonnas ei tee kogu aeg suud lahti. Midagi on minu sees ja ma kardan seda käest ära kaotada. Loominguline väljundivajadus tundub olevat mulle olulisem kui kunagi varem. Soe tuul puhub. Või tundub mulle?

 

Kühmnokk-luiged.

Eestis pesitsejaid üle 3000 paari.

Läbirändepeatuspaigana ei ole Eesti eriti tähtis.

Talvituma võib (olenevalt talve karmusest/pehmusest) jääda maksimaalselt 12 000 lindu.

Meie kühmnokkade talvitusalad asuvad põhiliselt Läänemere lõunaosas; Rootsis, Taanis, Poolas ja Saksamaal, ent ka Madalmaades ning Suurbritannias.

 

Laululuiged.

Eestis pesitsejaid vähemalt 100 paari.

Läbirändaja, kevaditi kuni 20 000, sügiseti kuni 10 000 lindu.

Talvituma (olenevalt talvest) võib jääda paarsada kuni tuhat lindu.

Laululuige talvitusalad asuvad Läänemerel, Põhjamere rannikul ja Taani, Saksamaa, Hollandi ning Suurbritannia põldudel ja poldritel.

 

Väikeluiged.

Eestis läbirändaja, umbes 20 000 lindu, märkimisväärne osa tundrates pesitsevatest väikeluikedest.

Talvituma (olenevalt talvest) võib jääda 10-50 lindu.

Väikeluige talvitusalad asuvad Hollandi, Suurbritannia, Iirimaa, Saksamaa ja Taani märgaladel, poldreil ning põllumajandusmaadel.

 

Allikas: Leho Luigujõe 2007. aasta Eesti Looduses.