Me otsime… (vasakult) Nero Urke, Leino Rei, Jüri Tiidus Marilyn Jurman ja Margus Prangel.

Täna, 11.juulil 2012, on Jänedal esietendus. Pressieate pane ette ja allpool on minu lugu juuli Tetrikülgede neljandalt küljelt, sellest, mida arvavad lavastamisest ja revolutsioonist ses loos kaasamängivad näitlejad, kes pildil.

Kolmandat aastat toob R.A.A.A.M. Eestisse tunnustatud välislavastajaid.

Selle suve lavastaja on Marco Layera kaugelt Tšiilist. 11. Juulil kell 19.30 esietendub Jäneda Pulli Tallis „Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma“. Lavastust on võimalik näha sel suvel Jäneda Pulli Tallis kokku 14 korral. Maailmaparandajad on vabakutselised näitlejad  Margus Prangel, Nero Urke, Marilyn Jurman, Jüri Tiidus ja Leino Rei.

Kunstnik Keili Retter, muusikaline kujundus Ardo Ran Varres

Grupp näitlejaid otsustab minna suure kriisi eest maapakku, üritades luua suurepärast teatritükki, mis suudaks muuta kogu maailma. Väljastpoolt jõuavad nendeni uudised uuest valitsusest, mis on likvideerinud vaesuse ja ebaõigluse ja on jõudnud viie rikkama riigi sekka ning on eeskujuks tervele planeedile.

Tegelaste deliirium ja nende olukorra absurdsus viivad mõttelendudeni kunsti, utoopiate ja revolutsioonide teemadel. Tsiili lavastaja Marco Layera hoogsas muusikalises lavastuses murtakse tabusid ja algatatakse provokatsioone.

 

Kümme päeva enne esietendust

Lavastaja Marco  Layera.

Jäneda, pühapäev, Pulli tall. Proov. Läbimäng. Lavastaja on Tšiilist – Marco Layera. 11. juulil esietenduva loo nimi on „Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma”. Teater R.A.A.A.M. mängib Jänedal kolmandat suve.

Uue mängukoha avas lavastus „Jõud“. Uku Uusberg, meeskoor ja Ivo Uukivi. Tallis oli palju liiva. Esietenduse ajal algas Eestis torm, mis laastas metsi ja maad. Pulli tallis mängiti etendus lõpuni.

Eelmisel aastal kõndisid Jäneda suvesaalis surnud. Mängiti Urmas Lennuki näidendit “Pärast surma Jendalis”. Maksim Gorki, Maria Ignatjevna Zakrevskaja-Bencendorff -Budberg, H.G. Wells… ajasid seal oma asja. Surnud kuulsuste kaabudelt langes tolmu.

Sellel aastal on kõik veel ees: viis näitlejat on neli aastat olnud maapaos ja otsinud lugu ja võimalust parandada maailma. Mängivad vabakutselised näitlejad Margus Prangel, Nero Urke, Marilyn Jurman, Leino Rei ja Jüri Tiidus.

„Me oleme põlvkond. Me oleme põlvkond. Me oleme põlvkond, kellel ei ole mitte kunagi mitte midagi juhtunud. Ilma sihita. Ilma ajaloota…“ alustab Jüri Tiidus vaatajatele näha antud aega selle pettunud kogukonna elus. Edasi on muusikatermineid kasutades rockenrolli ja kammermuusikat, hälinat ja raevu, kokkusaamisi ja lahkuminekut…

Milline on selles näidendis mängivate vabanäitlejate maailmapilt, mida nad armastavad, mida ei salli? Lugege ja kui vaatate etendust, saate võrrelda, kas see kattub nende inimeste omaga, keda nad mängivad seal Jänedal.

 

Milline teater sulle ei meeldi?

Nero Urke: Piinlik. Piinlikkuse põhjuseid võib olla erinevaid ja muidugi on see ka maitse küsimus. Sageli on piinlik, kui teatris eksponeeritakse julmust, toorust või inimese koledust ja seda tehakse pealetükkivuse või pretensioonikusega. Piinlik on teater, mis alavääristab inimest kui olendit. Labane nali ja labasus üldse on piinlik. Ega ma väga ei taha sellesse küsimusse rohkem süveneda.

Leino Rei: Usuta ja kireta tehtud teater. Veel kümme või isegi viis aastat tagasi sai kuidagi lihtsamalt öelda: kas nähtud lavastus meeldib või ei meeldi. Teatri piirid on ühtäkki nii laiali valgunud, et selline hinnang justnagu ei kehti enam. Uus teater nõuab vaatajalt pidevat ümberhäälestumist. Järjest rohkem on lavastusi, mille puhul tuleb mul vaatajana kõigepealt aru saada, mis võtmes tükk on tehtud. Mis on see kood, mille kaudu püütakse minuga suhelda. Vist on moes seda koodi peita, varjata, hägustada.

Ma ei saa öelda, et mulle ambivalentsete tähendustega kulgemised teatrilaval väga hingelähedased on (hing ihkab ikka vana head psühholoogilist teatrit), aga seda kui praeguse aja teatri nägu on huvitav jälgida. Sellise teatri tegijatele antakse palju andeks. Antakse andeks näitlejatehnilised või lavastuslikud vormikatsetused, mis oma püüdlikus „vana“ eiramises ja uuenduste taotlustes võivad amatöörlikult mõjuda. Aga kindlasti ei anta andeks ükskõiksust, usu ja kire puudumist. Nii et kui vastata lühidalt, siis mulle ei meeldi formaalne, usuta ja kireta tehtud teater.

 

Margus Prangel: Kuigi tundub, et igasugune omakasupüüdmatu teater on igal juhul parem kui mitte-teater, siis vaimutu teater on jube. Jube igav.

 

Jüri Tiidus: Näitlejana ei meeldi mulle osaleda lavastustes, kus lavastuse vormiga mäng välja suretatakse. Lavastuse vorm ja raamid peaksid näitlejat toetama, aga kui need piirid, milles mäng sündima hakkab, on väga kitsad, siis hakkavad need piirama ka näitleja mängu ja vabadust laval. Kui lavastaja märkused “nii ei tohi” ja “sedasi ei saa” muutuvad domineerivaks, kui kõik näitlejate poolt pakutav mäng ära blokitakse, kui puudub üksteise mõistmine ja arusaam lõpptulemusest. Kui lavastus sünnib näitleja jaoks läbi eituse, siis jaatuseks jääb vähe ruumi. Isegi kui lõpptulemus hea vaadata on, siis mulle isiklikult meeldib mängida. (Siin juba pool vastust ka järgmisele küsimusele )

Vaatajana ei meeldi mulle näha laval näitlejaid, kes ei taha laval olla. Kui näitleja ei suhestu antud lavastuse või rolliga (pean silmas liiga tugevat näitleja isiklikku negatiivset suhtumist rolli või lavastajasse) või ei moodusta trupi osa, siis paistab see välja ja seda ei ole hea vaadata.

Küsimus oli küll teatri kohta, aga vastasin näitleja seisukohast, sest näitleja täidab lavastuse energiaga. Küsimus, milline teater mulle meeldib… pidades silmas erinevaid stiile ja väljendusvorme, olen vaatajana kõigesööja, aga päris sitta ma süüa ei tahaks. Enne hakkab häbi.

 

Marilyn Jurman: See on keeruline küsimus, kuna vaatajana ja näitlejana meeldivad mulle tihtilugu erinevad asjad. Samuti usun ma seda, et nö erinevad teatrid on inimeste jaoks igal eluetapil erinevalt vajalikud.

Näiteks hetkel tunnen ma, et minu elus on vaja kogeda nö klassikalist läbielamisteatrit, kus on konkreetne lugu ja idee ning ilusate dialoogidega tuuakse see minuni. Samas võib-olla poole aasta pärast on konkreetne lugu viimane, mida ma kunstis otsin.

 

Mis teeb lavastaja heaks lavastajaks?

Nero: Kõigepealt veedumus, et teater võib-olla võimas meedium meie ideedele ja teinekord tõusta üle nende. Seejärel võime nakatada näitlejaid ja kõiki teisi, kes töös osalevad. Võime leida tabavaid, vaimukaid ja ootamatuid lahendusi ning kujundeid. Huumorimeel on alati oluline. Ning oskus pöörata nõrkused tugevusteks.

 

Leino: Hea lavastaja suudab sulandada oma tervikunägemusse autori, näitleja, kunstniku, muusikalise kujundaja ja kõikide teiste lavastusmeeskonna liikmete loomingu, luues sellest lavastuse näo nii, et ta ei kaota enda kui lavastaja nägu. See on suur kunst – olla kunstnik, kelle töö materjaliks on suures osas teiste inimeste looming.

Heal lavastajal on selge ettekujutus lavastuse taotlustest. Ta oskab oma visioonist kinni hoida. Hea lavastaja tunnuseks on trupi usaldus. Tal on vahendid, kuidas usaldus saavutada. Usaldus võimaldab teha asju, millega näitleja ei pruugi esialgu absoluutselt nõustuda, kuid mis toovad harjumuspäraste lahenduste kõrval välja näitleja uued tahud. Sageli muutuvad mitmed (hea) lavastaja nõudmised arusaadavaks alles esietendusel ja järgnevatel etendustel.

 

Margus: Lavastaja peaks innustama, usalduse äratama ja suunda näitama. Ta võtab endale õiguse olla mängu juht ja luua mängu reeglid. Kui see on õigustatud, siis läheb mäng käima. Marco Layer, kellega praegu proove teeme, on põnev kuju. Tema jaoks on üheskoos loodaval energial suur mõte ja vägi. Ja ta oskab seda ka õpetada. Päriselt!

 

Jüri: Hea lavastaja suudab näitlejat aidata nii, et ei sureta ära näitleja isiklikku omapära. Ta peab suutma anda näitlejale piisavalt konkreetse ülesande ja samas andma vabaduse selle ülesande täitmisel. Statist või marionett ei taha ükski näitleja olla. Hea lavastaja austab mängu.

Lavastaja peab suutma meenutada prooviprotsessi lõpufaasis, kus närvid hakkavad üle keema ja peab tegelema valguse, muusika ja kõige muuga, miks ta selle materjali valis, ja seda ka näitlejatele selgitama. Esimese proovis seda ju tehakse ja tihtipeale just see sütitab ka näitleja. Lavastaja valitud materjal peab lavastaja jaoks omama ideed suure tähega ja seda ideed peab hea lavastaja suutma oma näitlejatele selgitada. Nii, et see ärataks üles näitleja nn säraka.

 

Marilyn: Ma usun, et hea lavastaja on segu heast inimesest ja tugevast iseloomust. Peab olema väga empaatiline maailma ja inimeste suhtes, samas ka tugev ja kohati kõikumatu (enesekindel) oma arvamuses. Väga keeruline ülesanne.

Usun, et Marcos on väga palju empaatiat ja samas ka tugevust oma sõnale kindlaks jääda.

 

Revolutsioon teatris, revolutsionäär teatris… on see võimalik?

Nero: Tähtsam kui revolutsioon on usk selle võimalikkusesse. Muidugi on see võimalik.

Revolutsioon on see, kui kellegi “mõeldamatu” kinnisidee muutub paljude vaimustuseks ning muudab kriitilise hulga inimeste mõtlemist ja tegutsemist. Pärast seda on see elu ja kultuuri pärisosa ning maailm jääb ootama uut revolutsiooni. Uut teda, kellel on unistus elada teistsuguses maailmas.

 

Leino: Revolutsioon on kuidagi agressiivne sõna. Revolutsioon eeldab vastandust. Peab olema midagi, mida ümber lükata, mille vastu võidelda. Sageli nii, et päid lendab. Teatris ei lenda nad küll füüsiliselt, aga neid, kes haiget saavad, kes ajale jalgu jäävad, on ikka. Mulle meeldivad evolutsioonilised muudatused rohkem. Sellised, mis ei vaja toiduks vana täielikku lammutamist, vaid suudavad luua uut väärtust, sõltumatut väärtust, kedagi hävitamata. Kindel on aga see, et revolutsioonilised lavastused jäävad meelde. Ja see tahtmine – teha midagi, mis kestaks lavastusest kauem, tiksub iga näitleja, lavastaja, kunstniku kuklas. Seega oleme me kõik hinges (r)evolutsionäärid, aga vähestel õnnestub oma eesmärgini jõuda.

 

Margus: Julge teater. Julge inimene. Revolutsioon tundub olevat siis, kui enamusel mõõt täis saab.

 

Jüri: Ühes proovis oli sellest juttu ja sealt selgus tõsiasi, mis selle küsimusega kokku kõlksub. Kes ütleb, et üks asi teatris on revolutsiooniline ja teine mitte? Pigem on see siis, kui noored teevad teatrit, mis neile meeldib, ja vanad ütlevad, et see on revolutsiooniline. Aga kas seda revolutsiooniks nimetada? Ei tea. Ehk on areng parem sõna. Areng siis ükskõik mis suunas. Kas nn revolutsioon meeldib või mitte? Teater areneb kogu aeg ja sellises mõttes on teatris kogu aeg revolutsioon. Tagasi eelmise küsimuse juurde – hea lavastaja peab tahtma iga oma lavastusega teatris revolutsiooni teha.

Revolutsionäär teatris. See, kes uued ideed tugevalt läbi viib, aga sealjuures edukalt. Mulle tundub, et selle nime annavad pigem vanemad tegijad, kes usuvad noort tegijat. Teatris peavad nooremad austama vanu tegijaid, ainult siis on ka vastupidine ka võimalik, ka revolutsiooni situatsioonis.

Mõiste revolutsioon on tegelikult meie põlvkonna jaoks natukene kauge ( meie põlvkond siis sündinud 86 ja pluss). Sellest räägib ka nüüdse lavastuse lõpumonoloog. Ei tahaks ette ära rääkida.

 

Marilyn: Ma ausalt ei oska vastata. Tahaks uskuda, et on võimalik, aga samas ma kardan, et üks teatritükk seda ei suuda. Revolutsioon nõuab palju inimesi, kes hakkaksid samas suunas mõtlema. Ma arvan, et kui midagi on väga konkreetselt viltu või valesti ühiskonnas ja kõik seda tunnevad, siis see on võimalik. Paraku olen mina põlvkonnast, kus ei ole peaaegu mitte midagi juhtunud – tsiteerides näitemängu.