Riias Läti rahvusteatris esietendus Uku Uusbergi näidend „Pea vahetus“. Autor käis esietendusel.

 

Uku, kas on olemas üks üleüldine teatrikeel, mis on mõistetav kõigile kogu maailmas?

Jah, on. See on isuga tehtav teater. Südamega tehtud. Kõlab trafaretselt, aga on täiesti mõõdetav kategooria, täiesti tajutav. Teatris küll. Nagu tuuleiil või müks vastu õlga on südamega tehtud teater, saalis kindla peale tajutav.

 

Millised on sinu muljed, nähes oma näidendit kellegi teise lavastuses?

See esietenduse õhtu seal Riias oli küll üks selliseid teatris istumisi, mis jättis mulle mulje “keset mu keset”, kuid seda on keeruline intervjuuvormis avada. Mina pole kirjutades sekunditki planeerinud, et mu stsenaariumist võiks hiljem saada näidend, mida keegi tahaks ise lavastada, oma näoga, teises keeles. Ometigi see kogemus näitas, et saab küll. Selline mulje jäi küll.

Ja milline tunne see on! Sama selgelt tunnen, et mu kirjutamise impulsid ei muutu ka tulevikus. Ja kahtlus, et ma tegelikult ei peaks ise kirjutama, see jääb ikka alles. Aga veel üks mulje. Üks tõsiasi, mis näikse ikkagi tõsi olevat, et me siin maailmas tõepoolest väga ei erine, keel ja kasvukeskkond, jah, aga tuum on tuum. On konstant.

 

 

Kirjelda pisut seda, mis nägid, mis sind paelus?

Mind väga paelus kahe äärmiselt sümpaatse näitleja mäng. Loomulikult ei saanud ma läti keelest sõnagi aru ja see paelus mind veel rohkem. Sest ausalt öeldes oli mu jaoks tegemist tänaseks juba üpris võõra materjaliga.

Ma ei ole “Pea vahetust” 3 aastat lugenud. Ehk siis, ma praktiliselt pool aega ei adunud üldse, millest nad räägivad, nautisin lihtsalt mängu. Ja ikka väga peenelt ja puhtalt ja täpselt, andekalt, ja kõrge südamekraadiga mängisid. Ja kõik oli loetav. Oli mänguline. See tegi hästi õnnelikuks. Selleks ma ju omi asju kirjutan, et olen lihtsalt üks kurb näitleja. Kirjutan selle nimel, et oleks väljakutse midagi mängida. Iseendal. Ja mitte kunagi ma ei usu ega ole kindel, kas siis on nii, kas on väljakutse, kas on põnev mängida. Mulle tundus, et neil poistel küll oli. Ja see puudutas mind.

Ja sama palju liigutas mind lavastaja töö, tema vormivalik, tema “toimetustöö”, mis oli teinud sellest loost peaaegu poole lühema loo, puhtalt kahe koolivenna kohtumise loo ilma kõrvaltegelasteta ja kõrvalkogemusteta. Ta oli justkui filtreerinud selle näidendi. Veel oli selle lavastuse sees imeilusaid pisikesi detailikesi, mille moment oli täpselt sama, mis meie lavastuses, aga lahendus oli leidlikult erinev, need olid ka justkui mingid iseäralikud kingitused.

Ja viimaseks – kuna see lugu on sündinud Muusikast ja kirjutatud Muusikale, siis oli seal ka minu jaoks mõjuv ja veenev lähenemine teatritüki muusikalisele kujundamisele. Nagu see tekst palub. Just see lähenemine, et muusika ei ole kujundus, Muusika on suveräänne tegelane. Kuigi antud lavastuse muusika oli tõesti erinev meie lavastuse muusikast, mu vend Pärdi koorimuusikast. Ent see Muusika oli seal lavastuses ikkagi Muusika, suure algustähega.

Ma nägin üht teatrilavastuse vormi, mida olen ise pikalt aretanud ja arendanud. Kuid nägin seda nüüd võõra inimesena saalist, puhtalt lehelt. Nagu oleks teadlane, kelle teatud arendust on edasi arendatud.

Mind liigutaski väga tunne, et minu senistel tegemistel on olnud sisu, on olnud mõtet. Ma väga vajan seda tunnet. Tehes ma sellega ei tegele, olen ses osas puhas. Aga hiljem, kuidagi ei koge. Näiteks seesama 2009. aasta “Pea vahetus” naerdi Eesti kriitikute poolt esialgu kolmekordselt välja. Ja nii jäigi. Õnneks vaatajad leidsid selle lavastuse ikkagi ise üles.

Ma loodan väga, et ka Lätis leitakse see lugu üles. Ehkki see tundub tänase päevani utoopia.

 

 

Kommentaar:

Vahetame pisut päid, sõbrad

Margus Mikomägi

 

Näidendi ja lavastuse saatus on ettearvamatu.

2009. aastal mängiti lavastust „Pea vahetus“ NO teatris 22 korda, 2010. aastal 16 korda. Vaatajaid oli 4740. Mu mäletamist mööda kuulutati enne esietendust, et seda lavastust mängitakse üheksa korda vaid.

Selle külje põhiloos ütleb Uku Uusberg, et ta ikka veel kahtleb, kas kirjutada endale teatritekste ise või lavastada olemasolevaid näidendid. Ega meil väga ole sellist kommet, et küsijale otse vastata, aga komme kombeks: ma küll ootan Uku uusi näidendeid. Põhjus on lihtne – neis tekstides on maailmanägemine ja taju, neis peegeldub ühe põlvkonna elamispilt. Lühike vastus Uku dilemmale on: lavasta teiste kirjutatut, kui see su hinge puudutab, ja kirjuta ise, et minusuguste hinge puudutada.

Vastupidiselt Uku Uusbergile olen ta teatritekste näidenditeks pidanud esimesest lugemisest-nägemisest peale.

Ta neli aastat tagasi Hüüru mõisas mängitud lavastuse ja näidendi „Vahepeatus“ kohta siinsamas Teatrikülgedel oli muu hulgas kirjutatud nõnda: „Kui ma üpris hästi kujutan ette, et kummalisi mehi (äkki hoopis tavalisi mehi) kummalises kohas mängiksid hoopis Ain Lutsepp, Aleksander Eelmaa ja Tõnu Kark, siis tüdruku rolli ma ikkagi mõtleks Sandra Üksküla.”

Olgu öeldud, et mu meelest kõneleks näidend „Vahepeatus“ tõlgituna saksa ja inglise keelde sealsete loominguliste muutjatega üpris kindlasti. Kutsuks mängima, tõlgendama. Hea tõlkija peab olema, sest Uku Uusbergi eesti keele tundlikkus on üks, mis seda näidendit ja etendusi kannab.“ See, et hoopis lätlased Uusbergi üles leidsid, teeb me naaberrahvale au. Seda loota, et me enda teatritegijad teda lavastama ja tõlgendama hakkavad, on ilmselt veel vara.

Professor Peeter Torop ütleb kultuuri plahvatuste miiniväljaks. Et teatrietendused on plahvatuse lapsed. Plahvatused lähevad kaduma kultuuri jaoks, kui ei juhtu järgmist hetke. Peeter Toropi sõnul see järgmine hetk saabub koos keelega, mille abil on võimalik seda uut nähtust mõtestada. Selleks, et uuest aru saada, tuleb seda ka seletada. Seletus võib olla kiire ja ka pikem protsess.

Tõlgenduste ja seletuste kaudu (professori sõnul ei ole olemas vale ja õiget kriitikat) jõuab kultuuriplahvatuslik innovatsioon, inspiratsioon kollektiivsesse teadvusesse. Kui selliseid kultuuri enesekirjeldusi ei ole, siis kultuur sureb välja.

Muidugi ei ole see viimane lause professor Toropi sõnastatud, tema rääkis pigem tagasilangusest, stagnatsioonist, mis võib juhtuda, kui omakultuuriplahvatustele ei järgne kirjeldusi. Loovus säilib, aga tasakaal kaob, kui pole enesekirjeldusi ja mõtestamist.

Kõrval olevas intervjuus räägib Uku sellest, kuidas 2009. aasta “Pea vahetus” naerdi Eesti kriitikute poolt esialgu kolmekordselt välja.

Aga ei naerdud ju. Andres Laasik Päevalehes oli esimene kirjutaja ja talle tõesti see lavastus ei meeldinud, ta kirjutas lookese pealkirjaga „Kirjanik aetakse teatrist välja“. Andres Laasik kirjutas muu hulgas ka: “On alust oodata, et põhjendatud lavastajaambitsioonidega võluv näitleja Uku Uusberg saab ükskord kirjanikuks. Et ta leiab elust enesest tõsise teema ja valab selle draamavormi. Täiesti võimalik, sest dialoog lausa lippab ta käes ja vaimukusi puistab ta nagu käisest. Täiesti on põhjust oodata.“