Kõige enam rikub ja kahjustab eesti keelt bürokraatia. Kui vaadata ajalehtedest leitud pealkirju, töötas Eestis näiteks 2012. aastal 27 000 ametnikku, enne seda ka üle 30 000, alles hiljuti ikka kusagil 27 000 ringis. Kui mõelda, et nende inimeste asi näib olevat sundida kõiki teisi kasutama kantseliiti, siis tahaks ropendada.

Usun, et sellest on juba enam kui kümmekond aastat möödas, kui arukat koolitust korraldavad emakeeleõpetajad, kellelt küsisin, kust nad koolituseks raha saavad, ütlesid mulle, et nad on õppinud selgeks koledas keeles taotlusi ehk projekte kirjutama. Paradoks siis selles, et kui järgid koledust, saad raha ja kasutad seda ilusa emakeele hoidmiseks.

Panen siia ühe leebe näite mind ennast puudutavast lepingust, millele kavatsen alla kirjutada, sest mulle see töö, mida tegema kutsutakse, meeldib: „MTÜ xxxc juhatuse liige xxx (edaspidi nimetatud xx) ja OÜ xxx juhatuse liikme xx xcx isikus (edaspidi nimetatud OÜ), keda nimetatakse edaspidi Pool või koos Poolteks, sõlmisid Lepingu…”

Kultuurkapital – pange siin tähele sõna kultuur, nõuab taotluste vormistamist kantseliidis ja võib jätta selle rahuldamata, kui taotleja kasutab lopsakat keelt. Uskuge, et see jamps jääb keele külge kinni.

Me seaduste keelt nüüd isegi enam ei pilgata. Tuuleveskitega ei võidelda, vajadusel ostad juristi. Õige küll – ei maksa juristile, vaid „ostad temalt teenust”.

Loen mälestust Uku Masingust 1927. aastal: „Hobust juhtis veidi vimmas, kuid fanaatiliselt enesekindlust õhkuva pilguga vana Eenu Aadu, tema kõrval tikksirgelt istuv suurte kuldsete kõrvarõngastega peretütar Agnes (hiljem pastor Saagi abikaasa) ja tagavankris röötsakil istuv perepoeg Hugo, alati mustad prillid nina otsal, raamat ees, jalad peaaegu lohisemas mööda teed…”

Just ilmunud Vallo Keppi uhkest raamatust „Üheksa arbujat” leian, et Uku Masingu Eenu ehk ka Einu kodutalust on saanud Eino talu. Löön lahti tänase Maaregistri ja tõesti – Eenut ei ole enam, on ametlik Eino. Oh, isamaa ja emakeel.

Lugu ilmus ajalehes Sirp.