Tõnu Aav – 21.01.1939 -14.08.2019

Selline mees. Sven Arbeti foto 2019. aasta jaanuaris.

On kolmapäeva hommik. Kella 9.50 on mu Facebooki lehel kolm üksteist mitte tundvat sõpra riputanud enam-vähem täpselt sarnase mõttega postituse:

„Täna suri taas tükike lapsepõlve.”,

„Tükike lapsepõlve, seda kauget, samas turvalist pakiti täna kokku. Puhka rahus Tõnu Aav.”,

„Aitäh, Tõnu Aav, lapsepõlvelugude eest.”

Kõigi postituste juurde oli lisatud Onu Remuse jutu salvestus. Häälega loodud karakterid, nii elusad, et on paljude põlvkondade lapsepõlve osa. Vähemalt need kolm, kes seda mu seinal väidavad, on oma näoga, isikliku elu erilise mustriga, mehed, kellega enamasti on huvitav koos mõelda.

Jaanuaris, enne seda, kui Tõnu Aav 80 sai, me rääkisime, Maalehe sünnipäevaintervjuu jaoks ka. Onu Remuse juttude menust niisamuti: „Seda poleks uskunud, et sellest niisugune müstifikatsioon kujuneb. Ta läks nii paljudele peale. Kuulge, mis tähendab üldse, et läheb peale? Kust see väljend tuleb…?” Jah, kui seda nüüd üle loen, kuulen selgelt seda uhket eneseirooniat, mis Tõnu hääles on, kui ta ise just sellise väljendusviisi mängu toob. Partneritunnetus.

Selle jaanuarikuise intervjuu tegemise juurde tulles ma hästi mäletan oma kohmetust, mis tekkis, kui nägin teda ratastoolis. Ma teadsin, et nii on. Rääkisime sellest telefonis, aga näha… noh, see on üks teine asi. Ja vaat siis ma tajusin elus seda, mida olen laval näinud – mitte tihti, aga siiski –, kuidas üks näitleja võtab mängu juhtimise enda peale ja veab etenduse käima. Tõnu Aav vedas me vestluse käima. Need näitlejad, kes seda suudavad laval, on näitlejad suure tähega, pole käsitöölised vaid.

Toon siia selle mõtte näiteks lavaloo, hoopis teiste näitlejatega, Mart Kivastiku näidend „Sõdur”. Kahe mehe tükk Laidonerist ja küürakast KGB sõdurist, kellest kunagi kindralit ei saa. Ma nägin seda kaks korda, esimesel vedas kogu lugu Ain Lutsepp, teises (mul oli tunne, et Ain oli pisut väsinum) võttis Roman Baskin säramise enda kanda. Tõnu Aava isa koplimenti kasutades: see oli intelligent näitlejate suurepärane partneritunnetus.

„Ma Ameerikas kuulsin… millal me seal käisimegi, möödunud sajandi lõpus…, et Remuse jutud on keelatud kirjandus. Ikka nende neegrite kallal õiendamise pärast. Ega ei teagi, kas neid lugusid sellel moel, nagu mina neid lugesin, enam tohib kuulata ja raadios lasta. Kui isegi Lindgreni kallal õiendatakse – Pipi isa on ju neegrikuningas. See on kurb küll. Lollakas ka,” selgitas mu hea intervjuu vedajast partner Tõnu Aav Remuse värki tänases võltsis maailmas.

Tõnu Aav sellel külma päeva kohtumisel oli nii aval, et julgesin mehelt ratastoolis küsida, kas ta mõtleb surma peale? „Ei, praegu enam ei mõtle. Oli selline periood küll elus. Mu eakaaslased, kellega olen sellest rääkinud, ka väidavad, et on üks selline aeg, kui mõtled. Nüüd enam mitte. Mulle on lohutuseks see, et ma raudselt usun teispoolsust. Muidugi öeldakse mulle, et kuidas ma saan sellist lollust uskuda, hauatagust elu. Ma mõistusega saan aru, et see ei ole võimalik, aga mul on mu alateadlik usk sellesse. Paradiisi ja põrgut ma ei usu. Mis mind paneb kahtlema igaveses elus? Kuidas nende hingede üle arvet peetakse ja kuidas oma omakseid ära tunned, keda sa seal kohata loodad. On palju asju maailmas, mis on inimmõistusele täiesti käsitamatud.”

Tund on möödas ja mu FB seinale on ilmunud viis Tõnu surma puudutavat sõnumit juurde, kus Remus esikohal. Fenomen on võrreldav kass Matroškini omaga – Vene suur näitleja Oleg Tabakov mängis Prostokvašino multifilmis oma häälega madrusesärgis kassi. Ja erinevad põlvkonnad üle suure Venemaa teadsid teda just selle järgi.

Küsin Tõnu Aavalt, kuidas ta Siberis vangis olnud isa sellese suhtus, et poeg näitlejaks õppis. Ja sain vastuse, kust on pärit see tunnustus – intelligent näitleja. „Õlgukehitavalt. Ta ei käinud teatris, aga siis tuli vaatama etendust „Mees, naine ja kontsert”. Selle lavastuse esimest varianti, millega ma vist elus kõige rohkem vaeva olen näinud. Selle pika dialoogiga, mis meil terve esimene vaatus on Ita Everiga. See – ma publiku pealt võin järeldada, meil lõppude lõpuks õnnestus ka. /—/ Isa vaatas selle ka ära üks pühapäev, kella kaheteistkümnesel etendusel. Tal oli üks huvitav termin – intelligent. Kui talle mõni laul väga meeldis, siis ta ütles, et see on üks intelligent laul. Ütles minu osatäitmise kohta samuti – sa oled üks intelligent näitleja. Mul läheb silm praegu märjaks, kui ma sellele mõtlen…”

Remus Remuseks, aga vaat see jutt, mille jaanuaris üles kirjutasin, ei lase mind ilmselt enne lahti, kui ka kaheksakümmend saan. See on jutt, mis näitab, kui suur näitleja Tõnu Aav on (käsi veel keeldub kirjutamast minevikus): „Muigasin selle üle, kuidas vanamehed rääkisid, kui nad enam ei mänginud, et muutuvad õhtul enne kella seitset närviliseks. Et jutt või asi! Aga nüüd tunnen iseenda peal hommikul ärgates vahel, et mul peab olema ühe uue tüki proov. Siis mõtlen, et kuidas see saab olla, ma ju mäletaks, mis proov on. No siis ärkad üles…”

***

Selle jutu rääkis Tõnu Aava kursusekaaslne Voldemar Panso esimesest lavaka lennust Aarne Üksküla: „Mis asi see viib (inimese lavale – MM), ma ei tea. Kui hakkad seda seletma, on see nagu muusika seletamine, mis ka midagi õiget ei ole, sest see on see, kuidas mina kuulen. Seletada ju ei saa. Miski on tõuganud takka.”

Tookord rääkis Aarne Üksküla loo, kuidas Tõnu Aavalt küsiti sama asja ja Aav oli ütelnud, et Aarne tuli ja koputas mu aknale ning ütles: tule teatrikooli. „Nii olla ta ütelnud, aga mina elasin küll esimesel korrusel, kuid Tõnu natuke eemal teisel korrusel. Kes siis kelle akna peale tegelikult koputas?”

Vahest on parem, et me vastust ei tea. Tõnu Aava inimlik elujanu ja rõõm toetavad, usun, ka nüüd, kui teda enam ei ole, vähemalt paljusid.

Ilmus Maalehes.