Ervin Õunapuu kapp Anton Tšehhovi näidendis “Kirsiaed” Draamateatris.

 

Anton Tšehhovi kirjutatud monoloog näidendis „Kirsiaed“ koos paari eel- ja järellausega:

GAJEV: Kas tead, Ljuba, kui vana see kapp on? Nädal tagasi tõmbasin ma alumise sahtli lahti, vaatan, seal on sissepõletatud numbrid. Kapp on tehtud täpselt sada aastat tagasi. Mis te kostate? Ah? Pühitse või juubelit. Elutu asi küll, aga ikkagi, nii või teisiti raamatukapp.

PIŠTŠIK (imestades): Sada aastat … Kujutage ette …

GAJEV: Jah … see juba on midagi… (Patsutab kappi.)

Kallis ja lugupeetud kapp! Tervitan sinu olemasolu, mis juba üle saja aasta on olnud suunatud headuse ja õigluse kirgaste ideaalide teenimisele; saja aasta kestel ei ole vaibunud sinu vaikiv kutse viljakale tööle, mis on (läbi pisarate) põlvkonnast põlvkonda hoidnud meie suguvõsas ülal vaimuerksust, usku paremasse tulevikku ja kasvatanud meis headuse ning ühiskondliku eneseteadvuse ideaale.

(Paus)

LOPAHHIN: Jahah…

LJUBOV ANDREJEVNA: Sa oled ikka endale truu, Ljonja.

 

Eesti Draamateatris kuu aega tagasi esietendunud Hendrik Toompere lavastatud Anton Tšehhovi komöödias „Kirsiaed“ jäi enim meelde lavakujundus.

Kunstnik Ervin Õunapuu ütleb, et on küsimusele, kui palju lavastusi ta elu jooksul on kujundanud, vastanud kahe sõnaga: üle saja. Nüüd on ta täpsem, öeldes, et koostas kuu aega tagasi nimekirja: „Tuhnisin internetis ja sain kokku 109, siia hulka on arvatud ka filmid. Arvasin, et neid on rohkem, aga noh, ma pole vähemalt valetanud, öeldes, et üle saja, ja eks nii vahest jääbki, vaevalt 200-ni välja lohistan. Näis.“

Oli kunagi see aeg, kui räägiti, et parim muusikaline kujundus ühele tükile on see, mida ei kuule, mis ei domineeri, vaid toetab näitlejat. Sama jutt käis lavakujunduse kohta. Muide tänased arvustajad jätavad kirjutades millegipärast tihti lavastuse kunstniku üldse märkimata.

Ma kuidagi olen tabanud ennast mitme etenduse puhul hoopis vastupidiselt rõhuasetuselt, märkan just kujundust, muusikalist ka. “Kirsiaia” muusikalist kujundust ei saanud tähele panemata jätta, seda oli tõesti palju. „Kirsiaia“ lava, mulle tundus, oli selle lavastuse võti, näitlejatele mängimiseks, rääkimata siis lavastajast. Kord käis läbi pea isegi mõte, et kui näitlejaid laval ei oleks või ehk nad oleksid, aga ei räägiks, siis muusika ja lavakujundus toimiksid vahest tšehhovlikumaltki kui koos tekstidega.

Pildiliselt on meeles mitmedki stseenid sest lavastusest. Kui ühte näiteks tuua, siis ei unune ilmselt kauaks see, kuidas lavaseltskond pärast kirsiaia mahamüümist ennast igaveseks lahkuma seab ja vana teenijat Firssi, Lembit Ulfsak mängib teda, otsib. Vana tark teenijate kuningas aga rahulikult otsijate pea kohal istub. No seda peab nägema ja, olgu öeldud, et kui keegi ses „Aias“ suurepärase rolli teeb, siis just Ulfsak. Siit mõtteseos muidugi ka Ants Jõgi juurde, kes neid pisirolle samas teatris aastate taga suureks mängis.

Jah, see kapp. Tšehhov on oma viimaseks jäänud näidendisse kapimonoloogi kirjutanud. Mõte liikus seda rada, et äkki oleks võimalik need kapid kokku korjata, olgu või fotod. Igast Eestis lavastatud „Kirsiaia“ kapist saaks, ma usun, omaette huvitava loo.

Mõttemängus võib vastata näitlejatele, kes kurdavad (see kurtmine vist on mul ülepingutatud pisut), et kujundus mängib nad üle – mängige vastu!