Igatsus suure Nõukogude Liidu järele räägib sellest, et rahval on hirm tuleviku, hirm sõja ees, ütleb vene kirjanik Mihhail Durenkov. Kultuurile raha andes ostab see hirmunud riik võimutruudust.

Heidan pilgu üle Ugala teatri teise korruse terassikohviku. Teretan, keda tunnen, fikseerin, et vanu tuttavaid on vähemaks jäänud. Mul on kohtumiseni aega. Saan taas aru, kui äge koht see kohvik on. Akendest avanev vaade Viljandile meenutab alati uut maali. Jään vaatama nagu ikka.

Kui kokkulepitud aeg on käes, Vene tuntud dramaturgi pole. Teda juba otsitakse. Muigan, et kindlasti juba ka Moskvas. Kell viis algab esietendus aga Mihhail Durnenkov, näidendi „Hipide revolutsioon” autor, on kadunud. Mulle see meeldib. Ei aja närvi.

Lõpuks ta tuleb. Ütleb vabandust nii, nagu vaid venelased seda teha oskavad. Selgub, et ta unustas end oma 13aastase pojaga maalilise Viljandi talvisesse pilti jalutama.

Küsin, kas tal poleks ebamugav, kui teda sinataksin. Et nii mul oleks lihtsam. Ta vastab, et pole, kuid mina peaksin nõus olema sellega, et tal on lihtsam mulle teie öelda. Sellel pinnal olemegi äkki tuttavad. Võime rääkida.

Ajame juttu. Ei tee intervjuud. Vaatame, mis välja tuleb. Pabistad?

Esietenduse pärast? Ei, enam ei pabista, nägin eile läbimängu. Võib-olla see ei juhtu täna, aga paari-kolme etenduse pärast on selle lavastusega kõik korras. Lavastus vajab publikule mängimist ja siis ta leiab ennast.

Sa oled noor (39), ei elanud ise ei nõukogude ega lääne hipiaegadel. Mõtlesid sa kirjutades, mis on sellest lillelaste ajast jõudnud tänasesse päeva? Kas üldse on midagi alles?

Peab aru saama, et nõukogude hipindus võrreldes lääne omaga oli spetsiifiline. Ameerika hipid rääkisid, et nad vajavad vaid armastust, aga nõukogude hipid asetasid esikohale vabaduse ja siis alles armastuse. Kui kirjutasin, siis mõtlesin sellest palju. Et kuidas vaba kontrakultuur sai sündida ja elada nõukogude süsteemi vanglas. Milline konflikt!

Minu noorusaeg oli ju samuti mitteformaalne. Kuulasin muusikat, käisin kontsertidel. Oli palju slängi ja jutuajamisi nendega, kes olid hipiaegadest alles. Muide ka släng, tolleaegsed väljendid on vene keeles olemas tänaseni, neid kasutatakse. Eriti kehtib see nende kohta, kes kuulavad underground-muusikat. Kas või sõna hair – juuksed.

Mul on tunne, et pärast Nõukogude Liidu kokkukukkumist sai Venemaa korraks vabaks. Nüüd on taas alanud keelamiste aeg. Ka kultuuris.

Jaa-jaa.

Kas teil on noori, kes sellele vastu seisavad?

Noored on alati ja igal pool mässajad, on vastu kõigil aegadel ja kõigis kultuurides. Nad alati tõukuvad täiskasvanute kultuurist eemale. Täiskasvanud, see on poliitika, ühiskond, oma suhete süsteem, töö… Noored tahavad selle eest põgeneda. Muidugi on ka praegu Venemaal palju opositsiooniliselt meelestatud noori.

Kas nad ei lahku maalt?

Paljud on lahkunud ja paljud plaanivad. Aga lahkuda on vaja kuhugi ja paljudel pole seda kohta ega võimalusi.

Venemaal on alati olnud kaks teed: emigratsioon ja sisemine emigratsioon. Hipiaeg oli osa siseemigratsioonist.

Nõukogude Liidust polnud võimalik lahkuda…

…nüüd on samamoodi. Ja kuhu lahkuda, mida seal teha?

No mina võin siit Eestist sõita enam-vähem, kuhu tahan, kui on raha. Mulle meeldib Venemaal rohkem kui Belgias. Aga sinna on vaja viisat ja samamoodi pappi. Saad aru?

Saan aru. Mina näiteks välistan üldse võimaluse emigreeruda. Ma olen vene kirjanik ja vene keel on minu keel. Ma ei kujuta ette, millega ma võiksin tegelda näiteks Inglismaal. Ameerikas…

Sinu näidendeid ju mängitakse Inglismaal ja Ameerikas?

Mängitakse, aga need on Vene kirjaniku näidendid, mis on tõlgitud inglise keelde. See ei ole see, mida saaks võrrelda emigrandi eluga. Emigrandi elu kus tahes on raske ja keeruline.

Jaa…

Mulle tundub, et me võime midagi muuta paremaks omal maal. Muuta sellega, millest kirjutame, sellega, mida teeme… Iga kord… ka kirjutades näidendit hipidest, mõtlesin, et ma veel kord saan väljaöelduga näidata oma suhtumist sellesse, mis sünnib Venemaal ja maailmas.

Sa teadsid kirjutades, et näidendit hakatakse mängima vabas Eestis.

Muidugi. Mõtlesin sellele. Ma ei mõelnud tsensuurile.

Aga kui kirjutad oma teatritele, kuidas siis?

Kui oleksin „Hipide revolutsiooni” kirjutanud mõne Moskva teatri tellimusel, siis ma ei oleks tohtinud isegi meenutada narkootikumide nimesid. Ei oleks tohtinud rääkida geisuhetest. Väga poliitiline ei tohiks mis tahes näidend olla nagunii.

Isegi nõukogude korda ei tohiks ma ilmselt negatiivses võtmes kujutada. See on ka selline ohtlik ja kahtlane teema tänase Venemaa kultuuriruumis.

Kogu see jant lavastaja Kirill Serebrennikovi ja ta kaasteelistega… kodusarestid, laimavad artiklid ajalehtedes, veebis ja televisioonis… jutt sellest, kuidas on varastatud rahva raha…

Jah. Me riik ametlikult eitab tsensuuri. Samas on enamik teatritest riiklikul ülalpidamisel. Ja siis öeldaksegi: me lihtsalt ei anna teile raha. Rahata on teatrit keeruline teha.

Ameerikas on ju sama värk. Erateatrid küll, aga kui ikka rahastajad ettevõtjad ütlevad, et meile pole seda vaja ja me raha ei anna, siis vahet pole. Ikka on tsensuur.

Alati antakse raha millegi eest. Vahetatakse. Meie riigis antakse kultuurile raha selle eest, et oleksid lojaalne.

(Pikk vaikus.)

Sa praegu räägid minuga. Me vestlus võiks ilmuda Eesti suurimas nädalalehes. Kas ei või juhtuda, et see tõlgitakse, kantakse ette, kuhu vaja, ja sul tuleb pahandusi?

Ja mis siis. See, mida ma räägin, on minu arvamus. Meil on sõnavabadus. (Paus, mõlemad mõtleme.)

Ma ei tööta riigiasutuses, ma ei ole ametnik, ma teenin raha oma talendiga, oma näidenditega. Kui kellelegi ei meeldi see, mis ma räägin ja teen, siis nad ei pea ostma minu näidendeid. Kõik. Selline on minu positsioon.

Kunstnik peab olema vaba. Ta hukkub, kui ei ole vaba. Ma taas tulen hipide juurde – see on hiigelsuur tragöödia, kui paljusid inimesi lämmatas sotsialistlik kord, nõukogude võim. Lämmatas nii, et seda ei olnud võimalik kogu aeg ignoreerida. See näidend on sellest, kuidas sa võid olla kusagil hinges ja unistustes küll vaba, aga elu, riik su ümber on julm.

Ma arvan, et kapitalism on sama julm, vähemalt kohati. John Lennon tapeti, sest vabaduse ja armastuse sõnum muutus riigis valitsevale võimule ohtlikuks. Muusikast, päris muusikast tehti rahamasin. See on üks näide. Rääkimata sellest, et iga ori tahab orjapidajaks, mõeldes, et see ongi vabadus. Lennon ka teenis suurt raha, aga laulis võrdsusest. Teda inimesed uskusid… Kui ta elaks, usun, oleks maailm äkki teine…

Ma ei tea. Äkki see on minu illusioon, kuna olen Venemaalt, aga minu meelest annab kapitalism palju vabamad käed olla ja elada. Kapitalism on selline ühiskond, kus inimesed jätavad selle ostmata, mis neile ei meeldi. Samas võid kõike teha, keegi ei keela.

Mingis mõttes on teil õigus. Mõtlen, et kui täna laulda Lennoni laulu „Imagine” Venemaal, siis selle eest võib vangi sattuda küll. Just teksti, sõnumi pärast.

Seleta?

See on üleskutse loobuda religioonist, kaotada riigid ja valitsused, olla iseseisev. Seda võib mõista kui separatismi, see oleks tänapäeva Venemaa kontekstis ekstremistlik tekst. (Nüüd me mõlemad korraks kibedalt muigame.) Nõnda, et John Lennoni teksti oma sõnadega ümber jutustamine ja selle avalik esitamine võivad esile kutsuda tormi, millel tagajärjed võivad olla ettearvamatud.

Vene muusikud on ikka ja alati oma protesti julgenud väljendada.

Mulle tundub, et protest on rockmuusikast kadunud – pole protesti ja pole ka rocki, vähemalt varasemal kujul. See kultuur on läinud räppmuusikasse, hip-hoppi, on muutunud tänavakultuuri osaks. Nende tekstides ma tunnen tõesti protestivaimu täiskasvanute maailma vastu. Kuid mitte alati.

Ma vahel vaidlen oma vene sõbraga ja püüan seletada, et see, mis teil Venemaal on halvasti, on olemas ka meil.

Sellist näidendit ja lavastust nagu „Hipide revolutsioon” meil Venemaal sündida poleks saanud. Igal aastal lisandub liiga palju seadusepiiranguid. Praegune võim sunnib meid mõtlema nii, et meie oleme kõik see hea, mis on pärit Nõukogude Liidust, ja kõike seda, mis halb, kas pole olnud või vähemasti pole see meie.

„Stalini surm” – see film on Venemaal keelatud?

Jah. Ja mida see tähendab? Võim ütleb ka nõukogude aja tumedale poolele jah. Ütleb, et me oleme pärijad. Ütleb, et sõimates Stalinit te sõimate meid, ja seda me ei kannata. Vahepeal olid ajad, kui öeldi, et meie, venelased oleme tsaaririigi pärijad, sealt pärit kultuuri edasikandjad, ning see, mis vahepeale jäi, oli õnnetus. Nüüd tunnistatakse, et meie – see on kõik, mis on olnud. See on halb märk.

Nõukogude ajast räägitakse taas kui õitsvast ja õnnelikust, mil olime suur ja nii tugev riik, et kogu maailm meid kartis. See on revanšistlik positsioon – praegu ei karda meid keegi, siis kardeti, tahame seda aega tagasi…

Oled sa märganud, et kui varem ehitasid müüre kommunistid, siis nüüd teevad seda just lääneriigid. Meil Eestiski ehitatakse kosmilist 21. sajandi piiri, sest müürid ei peata. Vahe on vaid selles, et müür kestis sadu aastaid, elektroonika vananeb juba kuudega.

Mu meelest on kogu maailm muutunud ettevaatlikuks. Ma saan aru, miks ameeriklased valisid presidendiks Trumpi. Sellepärast, et maailmas on Putin. Obama on liiga pehme inimene, et Putini-sugusega asju ajada. Putini vastu saab ainult temasugune rusika ja karakteriga tegelane.

Maailm on ära hirmutatud. Kui inimesed kardavad tulevikku, siis nad pööravad pilgu minevikku. See on nii kogu maailmas. Maailma valitseb hirm tuleviku ees, hirm sõja ees.

Nõukogude ajal räägiti külmast sõjast ja võidurelvastuti.

Jah, nüüd on termin hübriidsõda. Selline, mis ju tegelikult käib Ukrainas. Me räägime, et oleme sõbrad, mingit sõda pole, aga tegelikult…

Mul on näidend sellest – „Sõda pole veel alanud“. Seda mängitakse paljudes riikides. Lugu kirjeldab rahulikku elu. Aga kõigil tegelastel on selline tunne, et midagi sünnib seinte taga, mis meid ümbritsevad. See on näidend nähtamatust sõjast, mis juba käib.

Millised on praegu Venemaal sündivate näidendite teemad?

Harilikult kirjutatakse sellest, mis haiget teeb. Sellest, mis valutab. Sellepärast on palju näidendeid neil teemadel, mida keelatakse – see on reaktsioon. Palju on näidendeid vähemusrahvustest, poliitikast, sõjast, vägivallast. Ma ei ole selle aasta töid veel lugenud, aga arvan, et tulevad näidendid koduvägivallast. Palju on feministlikke näidendeid.

See on taas dramaturgide reaktsioon maailma muutumisele. Maailm muutub praegu igal pool ja väga kiiresti. Mulle tundub, et näidendid näitavad teed ja ütlevad, et see, mis sünnib meil, on tee, mida mööda ei tohiks minna.

Mul on ikkagi selline ettekujutus, et kui Moskvas ei saa lavastada, on takistusi, siis – Venemaa on ju suur ja erinev ka – on võimalik minna sinna, kus saab. Mu meelest teie noored lavastajad ja kirjanikud just seda teevad.

Noored jah võivad. Aga see võimalus siiski ei ole nende käes. Võim on direktorite käes, kes saavad raha riigilt ja on selle lõa otsas. Meil ei ole erateatreid. Ikka lavastatakse kusagil Venemaal mõni näidend, mis kutsub esile suure skandaali. Direktorid kardavad skandaale. Kardetakse, et toetused kaovad, preemiaid ei maksta – milleks liigseid probleeme teatrile ja endale ka.

Vangi kedagi ei panda, aga töö võib kaotada ka kõige parem ja tuntum kultuuriinimene.

Milline on Vene teatri praegune suurim probleem?

Ma ei saa rääkida kogu Venemaast, aga Moskvas näiteks see, et teatreid juhivad väga vanad kunstilised juhid, kes omal ajal ei valmistanud ette noori, kellele teater edasi anda. Elatakse mugavustsoonis. Võib juhtuda nii, et üks põlvkond kaob ja uut asemele ei tule.

Vanema põlvkonna tuntud tegelased on praeguse võimuga seotud. Kui võim ütleb rahu, siis nad on rahul. Väliselt küll protestitakse, aga mitte väga kõvahäälselt.

Meie teatriühingu juht Aleksander Kaljagin on samal kohal olnud juba kauem kui Putin. Nad kõik on harjunud oma pehme tugitooliga. Ja on lojaalsed.

Putini probleem on selles, et ta ei osanud õigel ajal ära minna ja nüüd enam ei saa. Teatriliidritel on sama põhjus, miks nad nüüd juba lihtsalt peavad juhtima. Nad on süsteem.

Mulle Viljandis oli suur üllatus, et sellisel teatril, ilusal ja suurel, saab olla nii noor kunstiline juht. Lausa poiss – kuidas talle usaldati nii suur teater? Meil seda – kui mõni erand välja arvata – ei juhtu.

No aga loodus tühja kohta ei jäta.

Näeme.

Maailm, need hea ja kuri, ei ole tasakaalus. Puhta südamega kangelane peab selle tasakaalu aitama. See on hipide maailmavaade. Ei ole vaja olla väga tark, ei ole vaja olla väga kaval, osav… on vaja puhast südant ja see aitab maailma mõista.

See on, jah, hipiaja ilus naiivsus. Kuidas see maailm ennast täna ehitab?

Tänane maailm on keeruline. Hipidel oli üks tõde, aga nüüd igaühel oma tõde. Seepärast siis ka nimetus tõejärgne ajastu. Valitsused ja valitsejad kasutavad seda ära, öeldes, et need on meie omad ja nood vaenlased. Maailm on muudetud kahevärviliseks. Ja see teeb võimalikuks masside juhtimise.

Maailm on keeruline, ei saa öelda, et mina tean, kuidas ta on üles ehitatud. Kui keegi ütleb, et tema teab, kuidas see kõik käib, siis mulle kohe tundub, et ta tahab mind juhtida.

On olemas tõed, mis on igavesed.

On, need on alati käeulatuses olemas. Aga need ei tööta riikide, maade ja sotsiaalsete gruppide vahel, vaid ainult inimeste vahel.

Kas kõik venelased arvad, et eestlased on fašistid?

(Kerge muigega:) See on vale, kõik venelased nii ei mõtle. Kunstnike ülesanne ongi näidata, et maailmas on erilist ja imelist. Tuleb näidata mitmepalgelist maailma ja seda, et on olemas varjundid. Maailm ei jagune vaid omadeks ja võõrasteks.

Mihhail Durnenkov

•Sündis 1978. aastal Togliattis. 2000 lõpetas seal polütehnilise instituudi insener-mehaaniku diplomiga. On töötanud valvurina, lukksepana, insenerina, teleajakirjanikuna. On olnud ka näitleja.

•2010 lõpetas Moskvas kinoinstituudi, sai filmistsenaristi diplomi. Tänaseks on kirjutanud üle viiekümne näidendi, mida on tõlgitud saksa, eesti, inglise, soome, valgevene, poola, türgi ja kastiilia keelde. Neid mängitakse üle kogu Venemaa ja maailma.

•On üks Venemaa suurima kaasaegse dramaturgiafestivali Ljubimovka organisaator. Sellele festivalile saadetakse aastas 700 uut venekeelset näidendit. Nende hulgast valitakse 30 parimat ja koos Venemaa teatriühinguga korraldatakse nende ettelugemine.

„See on minu jaoks ka sotsioloogiline ilming,” ütleb Durnenkov ise. „Loen näidendeid, mida saadetakse ka Ukrainast, Valgevenest, Gruusiast. Näidendid räägivad sellest, mida televiisoris ei näidata. Ma tunnen, mis sünnib maailmas, olen sellega otsesuhtes. Näidendid peegeldavad reaalsust vähemalt sada protsenti.”

Ilmus Maalehes, pildistas Viio Aitsam.