Sergei Potapov näitab Eesti Vene teatris lavastatud Shakespeare´ „Richard III” loos võimu telgitaguse ajaloolise kurjuse, hirmu ja needuse üksühele jõudmist me globaalkülaks saanud tänapäeva maailma. 
Lavastus algab rajult: mustades väga hästi istuvates ülikondades mehed, kohvrid käeotsas, kõnnivad enesekindlal sammul valges kostüümis naise järel. Nad ei eksle ja ei otsi, naine ja tema saatjad jätavad mulje, teavad täpselt, kuidas orienteeruda laval olevate müürijuppide vahelises labürindis. Hetke pärast ilmub lavale veel üks noor mees – või on ta sellestsamast edukat ärinaist saatvate, lumivalgetes pluusides meeste seast – tal on püstol. Ja külmavereliselt, ennast varjamata, laseb ta naise maha. Surm kedagi ei peata, astutakse edasi ja üle laiba, kes kuidas. Mõni ei pööra laibale üldse tähelepanu, mõni ikka aeglustab sammu, mõni vaatab, et kingi ära ei määriks...
Mu jaoks on see stseen lavastuse võti. Nagu selle mõtte kinnituseks ütleb mu kirjutamise taustaks mängiva raadio diktor, et noor mees lasi Dagestanis, õigeusu kiriku juures, jahipüssist maha viis naist.
„Richard III” lavaruum on pärast mõrva äkki täis keskendunult ajalehte lugevaid noori mehi. Lavastaja ja näitlejad ei anna siiski publikule just palju hingamisaega. Juba vuriseb Jaak Printsi – Glocesteri hertsogi, hilisema kuningas Richard III suust kuulus monoloog tusameele talvest, mis „muutunud on hiilgusrikkaks suveks”. Selles monoloogis ütleb nimitegelane, et loodus on ta loonud näotuks lonkuriks.
Olgu öeldud, et lavastaja ja Jaak Prints ei ole läinud seda teed, et lavale tuua välist värdjalikkust rõhutavat Richardit. Nagu Sergei Potapovi lavastuste tegelastel kombeks, markeerib Jaak Printsi Richard oma kuningarollis puuet küll, aga see on kuidagi nii, et kohati nagu lööks välja ta sisemine loomus – see on pigem märk, mis tegelasele värvi annab, aga väliselt ei domineeri. Ennemini on kujundlik valgete lillede kimp nii Richardi kui ta kaaskonna sõrmede vahel… Läbi lillede, ei liiguta lillegi või liigutan lilledega…
Printsist Kuningaks
Enne lavastuse nägemist põhjendasin seda, miks Vene teatris mängib Shakespeare tragöödia peaosa eestlasest näitleja, endale pigem turundusega – äkki toob saali eestikeelse publiku –, kuid etendust vaadates sai see mulle lavastuse kontseptsiooni osaks. Paradoksaalne on, et Jaak Prints näitlejana sulandub Vene teatri näitlejate sekka nii, nagu ta oleks selle headest näitlejatest trupiga aastaid kokku mänginud. Kas äkki siin on see „omadele võõras, võõrastele oma”…? Aktsenti ei pruugi märgatagi, aga see on, kusagil allhoovuses nagunii ja kui tuleb valida…?
Kusagil teeb Printsi kuningas žesti, lüües oma käe viis sõrme harali pea kohale. See on mitmekordse tähendusega märk, on sarvik, on põder, põhjapõder ja on kroon, kuningakroon.
Seksapiil
Ka seekord on Potapovi lavastuse kõik naised ilusad, himurad ja naiseks olemist elamiseks ära kasutavad. Lihtne ja mõjuv on alati, kui naised laval või eluski eksponeerivad oma jalgu. Potapovi lavastuse naised kerivad oma pikki kleite vööni üles…
Kuigi Shakepeare tragöödia on väga verine, ei lähe lavastaja selle eksponeerimise liimile. Lava ja tegelased jäävad väliselt mustvalgeks. Vaid eeslaval on laiali kuubikud, mille üks külg on veripunane. Ühel hetkel korjatakse kuubikud kokku suureks kuubikuks, mis kogu seltskonna veresüüd sümboliseerima jääb. Päris lavastuse lõpus, lahingus, ilmuvad taas lavale ajalehed, mida pikkade rapiiritaoliste mõõkadega püütakse hävitada. Tükeldada, surmata – kas viide hübriidsõjale? Ja selle kontrastiks stseen, kus Buckinghami hertsog, keda suurepäraselt ja meeldejäävalt mängib Aleksander Okunev, kägistab ja lämmatab surnuks põlvpükstes troonipärijad. See on julm mäng, kus hea onu lastega julmasid mänge mängib nii, et poisid sellest vaimustuvad, enam ei karda ja siis ei ole tapmine enam mäng.
Detailirikkus viitab tunnetuslikule ilmale
Detailirohkus Potapovi lavastustes teenib nii näitlejaid kui publikut. Annab näitlejate mängule lisajooni, märgib miskit kummalist muud ilma me kõigi ja iga üksiku maailma sees, sellist, mida inimene, ka osatäitja ei pruugi isegi teada, sest see on kusagil tunnetuses. Rahutus, rahulolematus, soov valitseda…
Kuna „Richard III” on jakuut Sergei Potapovi kolmas lavastus Eestis (varasemad, „Libahunt” ja
„Vanapagan” sündisid koostöös teatriga R.A.A.A.M), julgen rääkida tema lavastajakäekirjast. See on filmilik – tegevus kulgeb kaader haaval. Ja iga kaader, iga pilt on lavastatud nagu maal. Kompositsiooni neil piltidel iseloomustab joonise puhtus. See tähendab: inimeste ja ühiskonna kurjus on sisemine, tundeid väljendatakse sõnadega ja neile järgnevad üsna koledad teod. Mind ikka ja jälle üllatab Potapovi puhul see, et mees kasutab lavastades avangardseid nippe, ekstreemsust, sosinaid ja karjeid, karjumist, halamist, hüsteerilist naeru ja nuttu… ja siis lahendab selle puhtusesse. Pisikesed detailid viivad lugu edasi ja annavad aktsente. „Richardis” räägib medõde, kes peletab õukonda haige sureva kuninga palatist, eesti keeles. Ja veel üks detail stseenist, kus sugulastest vaenlased kuningale üksteisega leppimist kinnitavad – kuningas on aheldatud tilguti külge, õigemini kahe tilguti külge ja need on nagu ohjad, millega hobust juhitakse.
Potapovit lavastajana iseloomustab ka täpne koostöö kunstniku, valguskunstniku ja muusikalise kujundajaga. Need ei ole ilu pärast pildid ja muusika, mis lavale jõuavad, vaid need viivad tegevust edasi ja aitavad alati vaatajail lugu ja lootagust mõista.
„Richardis” kasutatakse pöördlava, liikuvad müürijupid on kord labürint, siis surnukuur ja palat, kaasaegse panga, muu ärihoone koridorid, vangla, loss, sõjaväli… See, kuidas prohvetlike võimetega kuninganna Margaret – väga õrn ja jõuline osatäitmine Natalja Dõmtšenkolt – langenud müüridel tantsib, on üsna hirmutav meist, tänastest mõeldes.
Ja veripunaselkuubikul pööratakse hetk enne lavastuse lõppu üks ruut mustaks.
***
Jah, julgen eestlastele, täpsemalt eestikeelsetele inimestele küll seda lavastust vaatamiseks soovitada. Kindlasti ärge lootke oma vene keele oskusele, vaid kasutage kõrvaklappidesse loetavat tõlget. Tõsi, minul õnnestus klapid tööle saada alles siis, kui vaatasin lavastust teist korda…
Ärgu teid hirmutagu Shakespeare. Ta on ootamatult kaasaegne ja see lavastus on suur lavastus, suure üldistusjõuga.
Minge vaadake tervikut, lavastaja ja näitlejate klassiku tekstist lähtuvat uperpallitavat fantaasiat ja ka seda, kuidas Jaak Prints kurjategija Richardi meie sekka mängib nõnda, et lausa pead mõtlema – kas minus ka on olemas selline võimuiha, et parteisse kuuludes läheksin üle laipade; ei taganeks… Uskuge mind ja Richardi-lavastust: võimumängudes tapetakse halastamatult. Tapjaks ja tapetuks võib olla igaüks meist. Ja ikka on ka keegi, kellel seljas pulmakleit.
*See on tõdemus ühest Shakespeare´ näidendi Richard III dialoogist.