Me elame ebatäiuslikus maailmas ja peame selle teadmisega leppima. See ei tähenda muidugi allaandmist.

Miks mu toas kõik kellad alati seisma jäävad? Keelduvad aega näitamast.

See on nii juba aastakümneid. Ma ei ole sellele tähelepanu pööranud varem. Olen nõnda hakkama saanud läbi kõigi oma erinevate elude. Ja oh imet, kell seisab, ent aeg liigub sest hoolimata. Piisab vaid pilgust peeglisse.

Läinud aastast mõtlen vahel sellele, mis saab meist siis, kui linnud kevadel enam siia ei lenda. Ööbikud meile Raela kanti ju juba ei tulnud eelmisel kevadel. Ja rukkirääk. Mis aeg see on, mõtlesin just, kui panin tähele, et läbilendajad linnud on Rapla linna pihlpuud seekord paljaks söönud nii, et ma seda tähele ei pannud. Kas mul oli kiire või nad vaid tuiskasid läbi? Või sõid kõhu täis öösel…

Ma ikka usun veel, et tuul puhub valu ja vihm peseb puhtaks ka rumalad. Vana sõber ütles, et maailmas ei ole alles nii palju vett, et kustutada põlevat maad.

Kui veel poeetilisemaks minna, siis mul on vahel kahju sõnadest, mis tuulde pillun. Ikka olen vahel tundnud, et ka sõnad on elus. Nad isegi vahel ennast nii sätivad, et tekivad mõtted, millele mõeldes saad aru, et ei saa aru, kust nad sinuni jõudnud on. Imestad!

Demokraatia mantra

On imestamist väärt, kui lihtsalt miskeid võimu möödapanekuid põhjendades öeldakse, et demokraatia ei ole täiuslik valitsemisvorm, aga paremat pole välja mõeldud. Mu meelest ei ole nii. Kindlasti ei saa olla üheselt parimat ega halvimat valitsemise vormi.

2011. aastal tegin intervjuu meile jõudnud suure teatrimehe Mladen Kiseloviga. Panin me jutule pealkirjaks „Kõigi maade andekad inimesed, ühinege!” Nüüd on nii läinud, et maailma teadlased, üsna ühinenult, hoiatavad meid, et planeedi Maa raiskamine on ületanud kõik mõistlikkuse piirid.

Vene väga suurel muusikul Juri Ševtšukil on laul, kus tekst, mis ütleb, et kapitalism teeb inimesest asja. Mina aga üha veendunumalt mõtlen, et meie riik ja rahavas on asjastumiseks liiga väike. Ikka see ammune mõte kummitab: miks me ei võiks kogu oma piiratud maa looduskaitse alla võtta ja siin muu mailmaga võistlemata omal moel elada?

Kes ei tea, siis Juri Ševtšuk on ansambli DDT liider. Leidke ta üles, tema muusika sõnum on maailma ja mõtteid avardav. Et intrigeerida ja ärgitada uurima, mis mehega ikkagi on tegu, ütlen, et seal netiavaruses on ka klipp, kus Ševtšuk kohtub Vladimir Putiniga. See on justkui illustratsioon, kuidas teha vahet Putini demokraatiast kantutel ja sellele maal elavatel suurtel haritud venelastel.

Kui, siis liivakell

Kapitalism teeb inimesest asja… Ševtšuk ei jäta seda tõdemust õhku rippuma, ta lisab: „Aga iga asja jaoks on olemas varas.”

Mu meelest meie praegune demokraatia just seda teeb: propageerib meid asjadeks, objektideks, ressursiks, ja kasutab siis ära. Haritud resurss, on ja no kõlab ka kui möga. Selle eesmärgi nimi ongi öeldud tõejärgseks ajaks. Just sellisel ajal võib asju, mis ehk tõe päevavalgele tooks, salastada. Panna veto, et andmed avatakse siis, kui need, kes veel tõde teada saada tahaksid, on kindlasti surnud. Labaselt argine manipulatsioon. Asju koheldakse, inimestega suheldakse.

Olen seda kirjutanud korra vähemalt, aga kuna see kõlab uskumatult, siis ei väsi kordamast: kohtasin ranges islamiriigis noort kirurgi, kes mitte ainult ei olnud vaimustatud Arvo Pärdi muusikast, vaid tundis seda peensusteni. Meid, eestlasi, tahtis ta näpuga puudutada, sest rääkisime tema jaoks selle suurmehega ühte keelt. Ta teadis, et meid on vaid miljon. Teadis Teheranis, kus elab 14 miljonit inimest. Kui esimest korda sellesse linna läksin, lugesin, mis Iraanist kirjutatakse, ja sain teada, et lähen kurjuseriiki. Seal olles sain teada, et mitte keegi ei taha mu kõri läbi lõigata.

Ajab naeru kihistama, aga just selles riigis oli täielik alkoholikeeld ja Bloody Mary kokteili asemel müüdi baaris kokteili Virgin Mary. Kui olime juba omad, pakuti meile puskarit ja tänaseks surnud kuulus näitlejanna Homa Rousta võttis baarikapis välja veini.

Lahkunud on meeles surmani

Ka Mladen Kiselovi ei antud meile Eestis kauaks. Minusse jättis ta jälje. Ta oli päris ja selle jäljega on kergem öelda ei neile, kes kogu hingest püüavad inimeste mõtlemist tasalülitada.

Küsisin Mladenilt, kas maailmas on kohtasid kus pole tsensuuri. „ Ei ole. Raha on tsensor, mis tahes ideoloogia on tsensor, religioon tsenseerib, rääkimata enesetsensuurist. Tsensuur on meie elu osa sõltumata sellest, kus maailma osas me ka ei elaks. On olnud kohutavaid kohti ja aegu tsensuurist rääkides – Hitleri Saksamaa, Stalini Venemaa… aga alati on inimestel olnud isiksuslikud probleemid, mis ei kao kuhugi ega kunagi.” Nii ütles mees, kel oli pikk Venemaal ja Ameerikas elamise kogemus. Ta ütles veel enam: „Kui kunstnik enamiku ajast peab võitlema, kas või näiteks raha pärast, siis see, mida ta tahab öelda, taandub teisejärguliseks. Mäletad, kuidas Nõukogude ajal me võitlesime – rõhutan sõna “võitlesime” – rahu eest. Absurd, idiootsus, mis oli üles ehitatud tühisõnadele. Ja vaatamata tsensuurile või isegi selle tõttu elasid paljud inimesed kunstile pühendatud, mitte võitleja elu. Nad ei kaotanud iseennast. Tsensuur mängiti üle siis ja seda tehakse ka täna.”

Ma siis ei teadnud veel, et kasutan nüüd temast ja kapitalismist mõeldes neid sõnu. Aga jah, see mees oli taas ajast ees.

Põsk läheb märjaks, on see lumi, vihm või pisarad… Eestis sadas mullu musta lund. Kas ma suudan enam uskuda, et sõnu tuulde pildudes võivad mõtted alles jääda ja need kord kuhugi jõuda… Tuul teab, ehk. Arvan, et ka see on mõte DDT ja Juri Ševtšuki laulust: „Mis tuul meile ütleb, mis vastab, kui kannab meist mööda maharebitud katuseid?”

Sillapõletajad

Iseenda ülesleidmine on inimese peamine ülesanne. Selleks on ilmselt palju teid. Üks neist muide üksi- ja vaitolemine. Mul on tunne, et me siin, oma heas Eestis rabeleme raha teenida ja lükkame eneseleidmist sellega üha edasi. Argisus tapab unistusi. Kuhu me ennast kaotasime ja millal? Äkki ei olegi enam midagi leida. Joonistan sõrmega udusele aknale kriipsujuku. Päike tuleb ja võtab selle joonistuse endale. Ja see ongi kõik, mis jääb pärast mind. Ja see on kõik, mille kaasa võtan.

Mu kellad väikses toas seisavad, kaks taskukella, kaks seinakella, üks riiulikell. Vahel vaatan massiivseid pommidega kappkelli antiigipoodides. Esimene mõte seda ilu, inimvaimu tippsaavutust nähes on, et tahaks seda oma koju. Kujutan ette, kuida ma neid rakeid pomme teatava järjepidevusega üles tõmban, kuidas see rutiiniks saab, kuidas see aitab mind elada. Aitab kodus püsida… Mõtlen, ja astun edasi üsna rõõmsalt teades, et mul on seda kella vaja vaid ilu, mitte asja ja aja pärast. Palju tähtsam ja raskem on kaitsata kõike seda, mida oled elus armastma õppinud, ka oma kurbi mälestusi. Võib ju küsida ka nii: kas sildu põletavad võitjad või hoopis need, kes taganevad?

Mind kasvatavad ja õpetavad kohtumised ja kokkusaamised. Lasen pilgu ekslema, see kohtub punase kassi Mašaga. Mõte läheb Mihhail Bulgakovi „Meistri ja Margarita” kassi Peemoti juurde, kes ütles kagebešnikutele pahuralt: „”Ei hulla, ei puutu kedagi, parandan priimust. Ja pean oma kohuseks hoiatada, et kass on iidsest ajast puutumatu loom.” Kuidagi nii on meeles, panete tähele, ta ütleb “iidsest ajast”. Võimukad ei hoolinud ja tulistasid kassi. See ütles, et sureva kassi päästab vaid lonks petrooleumi… ja siis kõik plahvatas.