Kesk-Eesti harrastusnäitlejate koondis ja lavastaja Tiit Alte näitasid Jänedal amatööride professionaalset meistriklassi. Viiel õhtul mängiti panoraametendust kirjanik Raimond Kaugveri elust „Mees Raamatust”. Näidendi autor on Arlet Palmiste.

Mul on kahju, et saan Jänedal nähtust kirjutada alles siis, kui lavastuse „Mees raamatust” etendused on juba mängitud. Lavastuses osales üle paarikümne harrastusnäitleja, etendus kestis 2,5 tundi ja tulemus ei jäänud grammigi alla me profiteatrite parimatele lavastustele.

Fragmendid elust

Tegemist oli panoraamlavastusega, mis tähendab seda, et Arlet Palmiste on kirjutanud 66 aasta vanuseks elanud üliproduktiivse ja – kui nii saab öelda – Nõukogude aja lõpu menukirjaniku Raimond Kaugveri (1926–1992) fragmentidest koosneva eluloo. Ta on kasutanud selle jutustamiseks lõike kirjaniku raamatutest „Nelikümmend küünalt“, „Laev keset rägastikku“, „Jumalat ei ole kodus“, „Vana mees tahab koju“, „Kirjad laagrist“, „Peotäis tolmu“, „Igapäevane leib“. Pildirida algab pisikese Raimondi kohtumisest Rakvere gümnaasiumis kirjanik Juhan Jaikiga, kellele ta ütleb: „Kirjanikuks peab sündima.”

Siis tulevad laviinina ajaloosündmused, venelased, sakslased, suur sõda, soomepoisi elu, vangilaager, palvekäik kultuuriministeeriumi, et mees võetaks kirjanike liitu, töö trammipargis, kohtumine oma vangi panijaga triikrauaparanduses, Kuku klubi joomingud, viinaravi, kuulsaks saamine, elu oma naise Avega… jala amputeerimine. Näidend lõpeb vana Kaugveri tõdemusega: „Sündinud oli ta tiigri aastal 1926, talle olid kaela langenud kõik selle jumalast põlatud aastakäigu egiptuse nuhtlused – sõda, Siberi vangilaagrid, vaevane oma koha otsimine ühiskonnas, mis temast ja temasugustest sugugi teada ei tahtnud, siis kaks ebaõnnestunud abielu, millest ta pärast mitut aastat kestnud kõhklemist ja arupidamist viimaks ummisjalu põgenenud oli, ja üks peaaegu õnnelik abielu, mille kuri jumal või saatus luba küsimata ise talt ära võttis. Niisuguseid nagu tema on sadu, küllap tuhandeid. Sellest hoolimata, aga võib-olla just sellepärast – tahan ma jutustada tema loo…”

Lavastaja Tiit Alte oli fragmentaariumi publikule mõistetavaks looks sidumiseks leidnud uhke vormilahenduse. Ta tuli etenduse alguses ise lavale, ütles, et on režissöör, et etendus jääb ära ning et kompensatsiooniks on võimalus pealt vaadata filmi tegemist. Ja nii läkski – nn klapitüdruk lõi pildi pildi järel käima, režissöör katkestas pildid parajal hetkel ja igaks uueks kaadriks seadis lava valmis kogu trupp. Atmosfäärid vaheldusid, kostüümid muutusid ning lavastaja nipp andis näitlejatele aja kostüümide vahetuseks. Lavastusleiuna jäi meelde ka stoppkaadrite kasutamine: kogu tegevus peatus ja tähelepanu keskmes oli Kaugver. See andis loole aktsendid.

Nagu ühest koolist…

Tiit Alte kasutas ära Jäneda Pullitalliteatri laia ja vähemalt kahekorruselise lavaruumi võimalused. Uhke oli nii-öelda pihtimuslike piltide otse publikusse (kaamerasse) rääkimine juhtme otsas rippuva elektripirni all. See kordus. Kogu suur trupp oli kogu aeg laval, vaatas pealt kesklaval sündivat. Ma isegi oleksin ehk nad lavaservadest rohkem kesklava poole seadnud, et publik ka neid jälgida oleks saanud. Aga see on nüanss. Lavastus oli niigi detailide ja nüansside küllane.

Ma ei teagi, kelle osaks kirjutada trupi eri vanuses meeste ja naiste ühtekuuluva loova koosluse tekke – just see oli laval. Pärast etendust ütles lavastaja, et tükiga on tegeldud ja proove tehtud pool aastat. Igatahes oli lavastust vaadates tunne, et harrastajad on tulnud ühest koolist. Keegi ei mänginud üksi, mängiti kokku, üksteist toetavalt ja tähelepanelikult.

Näitlejatöödest toon eraldi välja teise vaatuse Raimond Kaugveri, Tiit Tammlehe (pildil vasakult esimene)– see näitlejatöö oli nagu teisest ajast, sealt, kus laval oli Heino Mandri ja lavastajaks Gunnar Kilgas. Igas pildis leidis näitleja mingi maitseka detaili, tõi oma rollis välja selle kadunud põlvkonna eluslepi ja intelligentsi. Sellist tipprolli ei saa teha üksi ja nii sündis Jäneda laval ka teine tipproll – Kaugveri naine Ave, Aire Pitk oma muutumistes.

Lugu oli põnevalt tehtud ja jälgitav ning seda näinuna jäi kujundina pähe mõte, et inimeseks ka ei saa hakata, vaid inimeseks sünnitakse ja inimesena elatakse, hoolimata ümbritseva maailma tõmblustest. See lugu ja lavastus hoiab eestlasi ja Eestit.

Lavastaja ja tõlkija

Tiit Alte ise on viimastel aastatel olnud Eesti kõige viljakam näidendite tõlkija vene keelest eesti keelde. Ehk tuntuim neist näidendeist on Ivan Võrõpajevi „Joobnud”, mille lavastas Theatrumis Lembit Peterson. Avalikkus on vast vähem märganud, et ta on aastakümneid teinud ka harrastusteatrit nii näitleja kui lavastajana. Rääkisime paar sõna enne Jäneda etendust.

Tiit, oled ennast aastakümnetega harrastusteatri alusmüüriks elanud. Mitu harrastajate teatritruppi sul täna juhendada on?

Neli… ei, ikka kolm. Rakvere, Tapa ja Viru-Nigula. Lisaks olen siin-seal teinud projektipõhiseid töid. Lavastus on pooleli Teo teatris. (Tiidu üks lavastus, „Kaks ema” on Theatrumi repertuaaris. MM)

Mis seis harrastajatel Eestis on?

Vist üsna sarnane profiteatrile. Näitlejaid on palju ja häid, lavastajaid napib. Neid enam ei õpetata väga.

Oled tõlkinud Vene kaasaegset dramaturgiat profiteatrite tarvis. Kas need teemad ja lood jäävad harrastajatele raskeks?

Olen ise lavastanud Võrõpajevit. Mõnda veel, keda professionaalsed teatrid pole märganudki. Uuem Vene dramaturgia on kirjutatud väga tugeva sotsiaalse närviga. Need lood on psühholoogiliselt üsna keerukad, tihtipeale mõeldud suurele koosseisule. Harrastajate tahtmine teha võib olla väga suur, aga õnnestumiseks on vaja ka tehnilisi oskusi ja lihtsalt üldkultuurilist haridust. Nii on.

Ütlesid, et oled saanud teha harrastajatega projektipõhist teatrit. Nägin ajaloost kantud suurlavastust Kunda külje all 2015. aasta suvel, “MAILI. Virumaa Rahvaülikooli lugu”. Kas ka siin Jänedal oli sul võimalus valida näitlejaid üle Eesti?

Põhimõtteliselt küll. Kuna mängime Jänedal, siis muidugi arvestasime sellega ja valisime näitlejad siitkandist, Rakverest, Albust, Paidest, Väike-Maarjast, Tapalt… lähiümbrusest. Ja oli valida! Efekt on sama, mis projektipõhises suveteatris: sellised näitlejad, kes muidu ei kohtuks laval, saavad kokku ja see äkki neid äratab ja avab. Ka lugu hakkab kõnelema, avaneb.

Kutsusid mind vaatama alles siis, kui käes eelviimane etendus.

Nojah, ma pean enne veenduma, mis sealt tuleb, kas tasub näidata.

Mis suhe sul veel Leedu harrastajatega on?

Seal on väga huvitav seis. Mul pole elus sellist kogemust olnud. Lavastasin Leedus Samuel Becketi lühinäidendeid „Tulevad ja lähevad” ja „Fragmendid teatrile 1”. Esietendus oli ära, oli edukas. Ja siis mulle tehti ettepanek, et kas saaksin ühe juurde teha, et hea, aga vähe. Nüüd lähengi ja hakkame tööle veel ühe lühikese looga. Tulemust näitame harrastajate festivalil „Balti ramp” septembris Jurmalas. Selle festivali põhimõte ongi selline, et vahetatakse lavastajaid. Kaks eestlast teevad Leedus ja Lätis, nende lavastajad meil. Mina valisin lood, mida lavastan, nemad seal valisid näitlejad.

Mis see on, mis harrastajad kokku toob ja teatrit tegema paneb? 

Kindlasti klubiline kokkusaamise soov ja seltsielu. Aga enamusel neist on sees ka soov enda maailma teistega jagada. Midagi pakitseb südamel, mida tahetakse näidata teistele. See, mis neid kannab, on eneseteostuse soov.

Tiit Alte Kolm soovitust:

• Lugege Viktor Pelevini romaani „N.U.F.F.”. ( Eesti keeles ilmus 2014. aastal kirjastuses Varrak.). See on romaan meie tulevikust. Lööb irooniamõõgaga nii lääne kui ka ida poole. Annab mõtteainet.
• Vaadake Theatrumi lavastust “Talvevalgus”, mis märtsis esietendus.
• Kindlasti võiks vaadata Wim Wendersi filmi «Aranjuezi kaunid päevad». Vapustav film, kus kaks inimest räägivad, kokku on lepitud, et tegvust ei ole. Naine teeb filmi jooksul ühe suitsu ära, mees jookseb natuke mööda välu ringi. Mitte kordagi ei ole igav. Võimas.

Ilmus Maalehes, pildistas Viio Aitsam.