Ma ei saa lahti mõttest, miks nõnda on: loen, et Arvo Sarapuu viidi Tallinnas maskides meeste vahel ülekuulamisele ja noogutan – lõpuks ometi! Loen, et Kirill Serebrennikov viidi Moskvas maskides meeste vahel ülekuulamisele ja see hirmutab mind – kas jälle?
Ilmselt kogu maailm, aga mu jaoks on lähedasem öelda, et eriti Eesti, on täis ametikohti, mis peavad kujundama avalikku arvamust. Kõik sebivad kujundada, teevad palehigis tööd, aga seda arukat arvamust ei teki. Üsna näotu on Foorumi saade, kus kõrged riigitegelased enamasti ei räägi riigi ees seisvatest ülesannetest, vaid kemplevad senimaani teemal „minu erakond on parem kui su erakond”. Oi, kui ammu Lauri Saatpalu seda laulis, lisades irooniliselt: “minu ülikond on parem kui su ülikond.”
Hakkasin uuesti lugema Mika Waltari romaani „Sinuhe”. Ei tea, miks? Jäi ette ja õigel ajal tuli välja. Üldiselt pole mul kommet sügavalt puudutanud raamatuid üle lugeda. Olen proovinud ja ikka pettunud. Arst Sinuhe elu – mees elas umbes 1390–1335 enne Kristust, on nii hästi kirjutatud raamat, et see köidab taas. Usun, et kusagil 25 aastat tagasi, kui seda lugesin, ma nii väga ei süvenenud selle algusesse, kus Sinuhe tõdeb: „Kõik tuleb endise juurde tagasi ega ole midagi uut päikese all ja inimene ei muutu, kuigi ta riided muutuvad ja ka ta keele sõnad muutuvad. Sellepärast usun, et tulevasilgi aegadel kirjutamine ei erine sellest, mis siiamaani on kirjutatud, kuna inimene ei muutu.” Muu hulgas on arst Sinuhe pagulane, on väljasaadetu oma sünnimaalt. Ta igatseb sinna tagasi, öeldes poeetiliselt, et vahetaks oma kuldpeekri savikruusi vastu, kui saaks veel kord jalaga puudutada Kemi maa pehmet mulda.
Ervin Õunapuul ilmus äsja juttude kogu „Eesti gootika XX”. Seal on novell, tulevikuprognoos kus tegevus toimub pühal Maariamaal, Eestist on saanud Euroopa silmis paariariik nagu Põhja-Korea. Seal on üks valus detail, peategelane Michael tuleb öös paljajalu lennukilt ja astub… siin on paslik lasta kirjanikul endal öelda: „Michael lausa möiratas, kui katkine pudelipõhi, mis siin ilmselt vabariigi ajast vedeles, ta kanna luuni lõhki lõikas.” Ervini pilti killustikuga kaetud tee teravusest täiendab vihje, et Maariamaal tehakse killustikku käsitsi. „Graniitkivi purustatakse suurte vasaratega, seda pidid tegema sunnitöölistest meelsusvangid.”
Jah, ja siis seal Sinuhe raamatu alguse ütleb nimitegelane, miks kirjutab, mis siis, et kõik on tühi töö ja…: „Sellepärast ma kirjutangi seda ainult omaenese pärast. Pesku teised oma patud puhtaks Ammoni püha veega, mina, Sinuhe, puhastan ennast, üles kirjutades oma teose.”
Olen sellest ikka ja jälle kirjutanud ja ikka kohtan sedasama juba ammu öelduna, kirjutatuna teises sõnastuses: „Siis vala valu romanssi ja ootama jää.” Tõnis Mägil on selline laul, kui keegi ei tea.
Vaatan üht oma vanadest õunapuudest. Näen, kuidas ta õied tundidega tasahaaval avanevad. Hommikul oli lahti vaid üks. Selline kummalises kohas kasvav, nagu oksa seest välja tunginud rosett. Nüüd, kui seda vaatamas käisin, olid kohale ilmunud vähemalt kaks mesilast.
Tean – pole midagi uut ja ometi tuleb kevad teisiti.
- aastal ilmus Eesti riikliku kirjastuse väljaandena kõvade kaantega raamat „Kirjanduse sirvilauad”. Raamat tutvustas tolleaegseid Eesti kirjanikke, kaante vahele mahtus neid sesse teosesse pisut üle saja. Iga kirjanikku iseloomustab mingi suts tema loomingust – luuletused, romaanikatke, näidendi katkend, laastud, miniatuurid, arvustus, essee… ja sinna juurde siis ka lühike elulugu. Lugesin neid elusid ja mind üllatas, et enamuse kirjanike ellu kuulus miskil ajajärgul töötamine ajakirjanduses. Ka see, et paljudel oli juures viide – sellest ja sellest aastast kutseline kirjanik. Meil kiputakse ütlema: vabakutseline.
Mulle meeldib mõelda, et ajakirjanikuna õpiti kirjutama ja siis, algul ameti kõrvalt ja hiljem juba kutselisena, kirjutati midagi sellist, mis tundus elu kutsena. Seal mingi see ka, et talumeeste pojad-tütred ei jaksanud kõrgkoolis õppida. Siis elu ja kogemused ajalehtede juures töötades õpetasid. Betti Alverilt on seal näiteks katkend näidendist „Sabaga täht”, selle juurde on öeldud „Paar suletõmmet kunagi kavandatud näidendist.” Tegelased ses sutsus on juba nimepidi põnevad: töödejuhataja Ludvi, rätsep Angelraud ja tema sell Rupski. Betti Alver vähemalt selle raamatu järgi ennast ajakirjanduses ei raisanud, andekas oli. Ma ei saa jätta mõtlemata, kas tänased ajakirjandusse tulijad… ehh, see mõte on nii pikk, et see sesse lukku ei mahuks.
Vene maailmanimega lavastaja Kirill Serebrennikovi lugu ei ole veel lõppenud. Ilmselgelt tahetakse tema avaliku süüdistamisega (esiotsa riigiraha varguses) ja sellega, kuidas käituti nii tema enda kui ta teatri inimestega, hirmutada kogu Venemaa – oma maa kultuurirahvast. Anti teada, et ei ole te nii vabad siin midagi. Võtame maha ja paneme kinni ka kui tahame. Serebrennikovi represseerimisele eelnes ju ka riigi rahastuse lõppemine – teater elas edasi ja töötas sponsorite toel. Nüüd on öeldud, et Serebrennikov on selles kriminaalasjas vaid tunnistaja. Ilmselt nii ongi, et mingit vargust talle külge kleepida ei õnnestu.
Aga ajakirjanduses ilmus juba vihje, et Serebrennikovi kodu läbiotsimisel avastati narkootikume. Milliseid, kui suures koguses, muidugi ei öelda, ja kahtlane on, kas ikka leiti. Või hoopis nii, et mingit kahtlust pole, aga kodanikele on märl antud, et neetud intelligendid? Veel jubedam on kellegi paskvilli laadne artikkel, mis kuulutab lavastaja käpardiks kunstnikuna, öeldes, et tegu on ebakultuurse marginaaliga, kelle on üles haipinud sõbrad, tähtsad ametnikud, oligarhid… Artikkel, mida mina lugesin sotsiaalvõrgustiku abil, on nii jälk, et seda tegelikult ei tahaks vahendada. Näiteks on seal kirjutatud, kuidas ainuüksi Serebrennikovi lavastuste pealkirjad näitavat, et tegu on diagnoosiga ja lavastaja pöördugu arsti poole, kobigu Venemaalt üleüldse minema.
Nii kujundatakse avalikku arvamust. Mina olen solidaarne Kirill Serebrennikoviga. Kuigi meie avalik arvamus näikse olevat kujundatud selliseks, et keskerakond on korruptantide pesa, olen ma veendunud, et me riigis on kümneid tuhandeid inimesi, kes usuvad, et keski inimesi kiusatakse. Minu kindel arvamus on, et Kirill Serebreannikov on andekas kunstnik, Arvo Sarapuu amatöör. Kirillile olen saanud Moskvas otsa vaadata, Arvo on mulle meedia vahendusel vaid mingeid lubadusi jaganud, millest mul pole sooja ega külma. Ja ometi on mul tunne, et Arvo Sarapuud ja tõe huvides ka kõiki teisi varem ja täna korruptsioonis kahtlustatavaid on poputatud ja poputatud. See poputamine muidugi võib olla ka uurijate amatöörlik saamatus, mis siis, et kodanikuna ma seda kuidagi uskuda ei taha. Ometi peaks, saaks ja võiks olla teistmoodi õigusriigis. Siin see Õunapuu kirjutatud pudelikild luuni lõikab.
Ja kogu selle loo peale tahan taas appi võtta Mika Waltari kirjapandu: „Maailmas ei ole midagi täiuslikku ja iga leivakaku äär on põlenud ja igas puuviljas on ussi söödud koht ja veini joonud inimene peab pohmeluse läbi põdema. Sellepärast ei ole ka täielikku õiglust, vaid igas õigluses sisaldub ülekohus, ja head teod võivad anda halbu tagajärgi ja parim kavatsus võib külvata kõige rohkem surma…” Mind kuidagi rahustab teadmine, et elame ilmalikus riigis ja mina pole süüdi selles, et maailm on selline, nagu ta on, on olnud ja saab ikka olema. Elagu elu.