Vene võim ja totaalne hirm

FSB korraldas teispäeval Moskvas (Alustati kell 8 hommikul) läbiotsimse lavastaja Kirill Serebrjannikovi (47) kodus. Tema juhitutud teatri Gogol Tsenter sulgesid maskides relvastatud sõdurid. Teatris olnud näitlejad pandi kuueks tunniks saali teadmatusse kinni.

Kolmpäeva hommikuks ei ole Venamaa üks eredamaid lavastajaid saanud kommenteerida, mis sünnib. Viimane teade on, et lavastaja viidi maskides meeste vahel ülekuulamisele. Võimuesindajad ei ole oma vägivaldseid aktsioone seni kommenteerinud.

Usun, et juba kolm aastat tagasi ütles lavastaja Lev Erenburg, kui Piiteris metroose sisenesime, et lõpetame nüüd tõsised jutud. „Keegi võib kaevata, kuhu vaja.” Sootuks noorem Kirill Serebrjannikuv on öelnud: „Mulle tundub, et see on vabadus — niisugune on kindlaksmääratud väide, mille eest võib surra.”

Kes orkestreerib?

Ajakirjanikud on teada saanud 200 mijonist rublast eelarverahast, mille Serebrjannikov väidetavalt aastatel 2011- 2014 toetuseks sai ja mida ei kasutatud eesmärgipäraselt. Kunstniku külge kleebitakse varga silti.

See, et asja uuritakse, on õigusriigis ju isegi kohane, aga see, kuidas seda tehakse… Ilmselgelt tahetakse hirmutada kogu Venemaa kultturirahvast, pidage suu ja täitke käsku.

Serebrjannikovile on avaldanud poolehoidu nii Venemaa kui Euroopa haritlased. Ka meie kultuurirahvas võiks olla solidaarne.

“Je suis Kirill Serebrjannikuv.”

Eestlastel oli hiljutisel „Talveöö” festivali võimalus näha Serebrjannikovi ja GogolTtsentri lavastust „Märter”. Ka selle materjali põhjal tehtud filmi „Õpilane” näidati meil korraks kinos „Sõprus”. Nii film kui ka lavastus näitavad targalt, mis juhtub, kui inimesi hakkab juhtima hirm ja fanaatiline religioossus.

Olgu siin veel üks Serebrjannikovi tsitaat: „ See on rahva “kiiritamine”. Kui valetada inimestele nii jõuliselt, nagu seda teeb praegune televisioon, siis peab nendega miski õnnetus juhtuma. Nii nendega, kes valetavad, kui ka nendega, kes neid usuvad.” Mis saab edasi?

Loe ka intevjuud lavastaja Damir Salimsjanoviga

Lavastaja Damir Salimsjanov: „Lapsena tahtsin saada mustkunstnikuks”

Damir  Salimsjanov (49) on tatarlane, Volga tatarlaste järeltulija. Ta elab Udmurtia pealinnas Glazovis. On sealse Linnateatri Parafraas peanäitejuht. On dramaturg ja lavastaja, kes hetkel Tallinnas Telliskivi loomelinnas proove teeb. Lavastus „Praegu pole aeg armastamiseks” esietendub Lahemaal Kolga mõisas 5. juulil.

Kui ta läbi Tallinna vanalinna hommikul proovi jalutab, siis ütleb eesti keeles: „Tere, Vana Toomas.” Mees on Eestis viiendat päeva ja elus esimest korda.

Kuidas te tänast maailma tunnetate, mis sünnib?

(Südamest) Mingi jama! (Naerab tõsiselt) Näidend, mida me hetkel proovime, on väga aktuaalne. Just praegu on maailmas liiga palju seda, mis röövib meilt võimaluse elada. Poliitikud röövivad meilt meie elu. Venemaal seda tunneb eriti tugevalt. Minu lähedased, isa ja õde, peavad lugema iga oma kopikat. Nad kardavad vanadust, sest ei tea, mida pensioni eest osta saab. Noored iga päev tunnevad hirmu, et nad aetakse sõtta, aga sõda ju juba käib. Ja veel, mis meil Venemaal religiooniga sünnib – agressiivsed ristikäigud kultuuri vastu… See kõik võtab inimestelt ära aja ja tüki elust, mille oleks võinud elada loomingule, selle asemel, et lõhkuda.

Need on banaalsed tõed, aga kahjuks tuleb seda iga päev meelde tuletada. Me kõik teame, aga käitume nii, nagu ei teaks. Just sellepärast peab teatris neist asjadest rääkima.

Hea teater saab alguse heast näidendist.

Ei. Minu jaoks algab hea lavastus teemast, mis tundub tähtis täna. Algab teemast, millest on tingimata just praegu vaja vaatajatega rääkida, öelda välja oma arvamus. Vaataja võib olla nõus, võib vastu vaielda, aga tähtis on, et ta mõtleks kaasa.

 Te eesnimi Damir, mida see nimi tähendab?

Türgi keeles raudne, raud.

Teie teater Udmurtias on venekeelne? Ise olete tatarlane.

Jah. Saan tatari keelest aru, aga rääkida seda keelt oskan vähe. Küll olen teinud tööd tatarikeelse trupiga Kaasanis.

Kuidas te sattusite teatriteele?

Isa mängis isetegevusteatris, laulis, tantsis, tegi operetti. Ema aga viis mind teatrisse juba lapsena. Ja mulle seal väga meeldis. Ega ma ei mõelnud siis, et teatrist saab minu elu ja saatus. Tahtsin saada mustkunstnikuks.

Vägev soov!

Selleks, et laval ennast õigesti tunda, läksin noorte teatristuudiosse. Seal ma hakkasin teatrit armastama ja mustkunstitrikid taandusid tagaplaanile. Oma lavastustes ma mustkunsti vahel kasutan ja see aitab mind.

Iga hea lavastus on omamoodi fookus. Näitlejad ja lavastaja koos loovad teatud šamanistliku tegevuse, mis on meile tundmatu, kuid sunnib meid läbi elama neid emotsioone ja mõtlema asjadele, mis on meile ootamatud. Me loome selliseid liikumisi ja ja mõtteid, et vaatajad mõtlevad neid mõtteid, mida meie tahtsime, et nad mõtleks. Nad enamasti ei ole meile tuttavad inimesed, nad naeravad, nutavad… Maagia, teatrimaagia. See õnnestub, kui prooviprotsess on õnnelik ja rõõmus.

Te alustasite näitlejana?

Jah. Siis sain aru, et mulle on sellest vähe, et tahan luua laval oma maailmu. Läksin õppima ja lõpetasin Moskvas Štšukini-nimelise teatrikooli. Töötasin Moskvas seitse aastat ja nüüd olen Glazovis tagasi, läheb 15. aasta.

Rääkige pisut sellest näidendist, mille siin lavastate?

Ma leidsin Brasiilia klassik Guillermo Figueiredo ?näidendi. Tema lugu on vanakreeka müüdi motiividel ja räägib Heraklese sünnist, Heraklese vanematest. Mina tegin läinud sajandi viikümnendate venekeelsest tõlkest oma loo. Lisasin tegelasi, mõned korjasin vähemaks… kirjutasin loo selle näidendi motiividel.

Nüüd esimeses proovis jälgisin eestikeelset teksti näitlejate suus – tõlkis Tiit Alte. Ja mulle tundus, et kohad, mis ajasid näitlejaid naerma, langesid kokku venekeelse näidendi samade kohtadega. Järelikult jäi see tõlkes alles. Ma eeldan, et see jääb alles ka etendustel. Naer ja kurku kraapiv valu.

Te juba Kolga mõisas olite?

Jah, mulle see mängukoht väga meeldib, see sobib lausa. Kui ma teatriinstituudi lõpetasin, siis lavastasin mitu asja kohtades, mis ei ole teatrisaalid. Ka tänaval, kangialustes… Nüüd juba väga kaua olen lavastanud ainult teatris. Hea on tulla tagasi selle tunnetuse juurde, et teatrit ei tee teatriks kulissid, lava ja teatrimaja, vaid näitlejad. Ja me koos võime selle luua kus tahes.

Kolga mõis annab meie loole uued värvid. Selles mänguruumis on omamoodi irooniat ja tänapäevasust, publik ja näitlejad saavad kokku ja saavad loo osalisteks. See on tähtis, et lugu puudutaks vaatajaid, saaks osaks nende inimlikust kogemusest. Et nad loo lõppedes mõtleksid neile asjadele, mis ei lase meil tihedamini kohtuda nendega, keda armastame…

Sellest siis see näidend räägib?

Me ise mõtleme endale välja raskusi, mis segavad meil olla koos armastatutega. Poliitika, religioon, sõjad, piirid… Kogu aeg on vaja sekeldada ja sõdida, midagi teha, tuua ohvreid… Samal ajal aga võiks olla koos armastatud naisega, lastega, vanematega, me võiksime selle aja pühendada armsatele. Sellest räägib näidend ja ma loodan, et pärast selle nägemist nii mõnigi leiab ja võtab aega olla koos lähedastega. Tegelda sellega, mis on südmelähedane. Kolga on magneetiline koht.

Ma põgusalt seda teie näidendit sirvisin, mulle tundus, et see on sõja vastu?

Jah, see on ka sõjavastane lugu.

Te olete Eestis esimest korda?

Jah, aga minu vanemad käisid siin puhkamas nõukogude ajal ja nad tegid fotosid. Nüüd ma oma jalgadega õpin seda tundma, mida olen lapsena piltidel näinud. Ma pole turist, saan seda teha mõnuga, mitte kauneid kohti läbi tormates. Vana Toomasele ütlen Raekoja platsis igal hommikul tere. Ma jalutan, ma hingan teie linna endasse. Olen linnainimene. Mulle meeldib ka loodus ja maaelu, aga üsna kiiresti tahan linna tagasi.

Milline teater teile meeldib?

Vaadata võin peaaegu igasugust teatrit, aga armastus jääb minusse sellistest lavastustest, mille vaatamise järel on pidupäevatunne ja taas põhjust elust vaimustuda. See ei tähenda, et tuleb mängida vaid õnneliku lõpuga lugusid, see võib olla ka tragöödia. „Kuningas Lear”, „Othello”…

See juhtub enamasti siis, kui teatriesteetika ja sõnum mulle kui vaatajale näitabvpisutki  valgust mängitud probleemide taga. Meeldib, kui minusse kui vaatajasse usutakse, et ma suudan selle nähtust kaasa võtta ja valguse endaga koos teatrist välja viia Sellised lavastused mulle sobivad ja meeldivad. Mulle meeldib saalist väljudes tunda uut elujanu.

Ma ei armasta sellist teatrit, kus pärast etendust on soov ennast tappa.  Ma ei armasta teatrit, kust väljudes saan aru, et kõik on halb. Ma ju tean seda nagunii.

Mulle meeldib, kui minuga räägitakse: jah, on halvasti, aga sa ise saad palju teha, et oleks parem. See on mulle lähedane suhtumine ellu ja teatrisse.

Olete oma siin lavastatava loo nimetanud komöödiaks.

See on tragikomöödia. Nagu elu.

Te olete pealavastaja oma teatris. Elus on nii, et teater peab teenima raha ja teater peab tegema kunsti. Kuidas te need kaks ühendate?

Parafraas on munitsipaalteater ja muidugi me peame raha teenima. Kui ma 15 aastat tagasi alustasin, siis ma võtsin enda tööd nagu pikamaajooksu. See tähendab publiku kasvatamist selles suunas, et mitte meie ei pea tegema mööndusi publiku maitsele, vaid et vaatajad kõneleksid meiega ühes keeles. Muidugi me selle tee alguses mängisime ka kergeid komöödiaid, aga tegime seda harva ja ka neid tehes andsime endast parima. Mängisime nii, et need, kes tulid esimest korda, tahtsid tulla uuesti. Nüüd on nii, et need, kes kunagi käisid meie teatris lastena, toovad siia oma lapsi, vanem põlvkond tuleb lastelastega.

Meie repertuaaris on Franz Kafka „Protsess” (lavastus oli nomineeritud 2016. aasta teatriauhinnale Kuldne mask. MM), Nikolai Gogoli „Surnud hinged” – need ei ole kergemeelsed komöödiad ja saalid on täis. Ma enam ei pea selle pärast muretsema ja vastumeelselt vodeville lavastama. Publik kõneleb meiega ühes keeles.

Palju Glazovi linnas inimesi elab?

93 000, see on väike linn. (Tartus, mis on Eesti suuruselt teine linn, elab 97 000 inimest. MM)

Me küll mängime oma inimestele, aga ma arvestan lavastusi tehes, et lavastuste esteetika ja mõjukus vastaks vähemalt ülevenemaalisele tasemele.

Palju teil teatris näitlejaid on?

14, seda on vähe, tahaks rohkem, aga et näitlejad teeniksid enamvähem piisavalt, peame trupi hoidma sellise. Näitlejad mängivad igal õhtul, välja arvatud esmaspäev. On ka päevased etendused lastele.

Näitlejast saab näitleja mängides. Ja erinevaid rolle tehes. Erinevaid!

Selleks, et ujuma õppida, tuleb tõesti vette minna. Peanäitejuhi elukutse eeldab vastutust, ma ainult ei lavasta, vaid olen nagu aednik. Hoolitsen oma trupi eest. Mõnel on vaja hinge tõmmata, mõni on liiga palju mänginud suuri rolle, keegi liiga kaua pole saanud peaosa, mis vastaks tema soovidele ja tasemele, kuhu ta on jõudnud. Mõni on teinud üheplaanilisi osi, talle tuleb leida ja pakkuda midagi teistsugust. Seda on vaja jälgida ja muidugi ma püüan seda teha. Veel enam, igale uustulnukale teatris kindlasti tuleb anda võimalus näidata ja ennast leida mõnes väga tähenduslikus osas. Vahel see on see, mida nimetatakse osaks, milles näitleja kasvab. See on sama nagu osta lastele suuremad riided ja nad kasvavad neisse sisse, kuni need on parajad. Näitleja ei ole mõnikord üldse valmis, kui alustab uue rolliga, aga kui lavastus välja tuleb ja ta seda rolli mängib mõned korrad, ta kasvab tänu sellele näitlejana. Ta suudab enamat nüüd, ta väljendusvahendid, psühholoogia, miimika, plastika… ta leiab need endast endalegi ootamatult. Kui ma selle peanäitejuhina ära taban ja siis tulemust näen… Ei teagi, kumb meist enam rõõmustab.

Milline on trupi keskmine vanus?

Kõige enam on 35-aastaseid näitlejaid. Noortega on nii – ütlesin, et meie linn on väike, et nad tahavad Moskvasse ja Peterburgi. Tahavad oma võimeid proovile panna. See mind ei hirmuta. Esiteks ei ole me repertuaariteater, me töötame Broodway süsteemi järgi – tükk tuleb välja ja me mängime teda seni, kuni on publikut. See tähendab, et saan noorte näitlejatega sõlmida lepinguid, näiteks aastaks või ka rollilepinguid. Noori ei saa kinni hoida, sest nad elavad oma elu, mitte minu oma. Nad peavad ennast proovima, et vanemana mitte kurvastada, et näed, ma oleksin saanud proovida, aga ei kasutanud võimalust.

Meil on teatris noortestuudio, seal me endale noori kasvatame ja õpetame. Raske on neid minema lasta, keda oled ise üles kasvatanud, aga teisiti ei tohi. Neid on vaja vabadusse lasta.

Eestis on teil kuus näitlejat. Kuidas te neid iseloomustate?

Otsustades esimeste proovide järgi on see koosseis väga tugev. Ühest küljest mõtlevad, lülitavad hästi sisse aju, teisest küljest mõtlemine ei sulge nende emotsionaalsust. Nad lihtsalt ei mõtle, kuidas, vaid lülitavad kohe sisse ka emotsionaalsuse, sisenemaks rolli rõõmsasse või kurvemasse külge. Mulle tundub, et nad saavad sellega üsna lihtsalt hakkama. Arusaadav, et need on meil esimesed sammud, aga ma usun, et kui tükk välja tuleb, on olemas tunnete ja emotsioonide lai diapasoon ükskõiksusest traagiliseni – need näitlejad seda suudavad. Nad on otsijad.

See, et te lavastate Eestis, on kahe mehe, Oleg Lojevski ja Märt Meose mõte. Kui tähtis on teie jaoks produtsent?

Oleg Lojevskil on omadus viia kokku inimesed, kelle koostöös võiks midagi sündida. Tema meid, jah, Märt Meosega tutvustas.

Produtsent on kõige loomingulisem elukutse 21. sajandil. Ta mõtleb midagi välja ja oma idee elluviimiseks kutsub kokku teised loomingulised inimesed, kes hakkavad koos looma midagi uut. Midagi sellist ei juhtuks, kui see produtsent poleks kutsunud. Produtsent on see, kes suudab armastada teiste tööd. Režissöör armastab oma tööd, ta on egoist. Produtsent on altruist, ta peab armastama teiste tööd ja juhtima seda nii, et see korda läheks. Ta loob eeldusi kunsti sünniks.

 

 

 

Teater R.A.A.A.Mi uuslavastus

 Damir Salimsjanov

Komöödia „Praegu pole aeg armastamiseks”

Lavastaja:  Damir Salimsjanov

Mängivad: Kristo Viiding, Mari-Liis Lill, Martin Kõiv, Ott Kartau, Harriet Toompere (Draamateater), Tõnn Lamp (Tallinna Linnateater).

Kunstnik Ervin Õunapuu, helilooja Ardo Ran Varres, valguskunstnik Priidu Adlas. Produtsent Märt Meos.

Esietendus 5. juulil Kolga mõisas.

Lavastajat pildistas Sven Arbet, intervjuu ilmus Maalehes.