Peeter Volkonski soovitab:

Soovitan vaadata aknast välja.

Lugeda lumeräitsakate kirju.

Ja kuulata tihaste teadaandeid

Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 99. sünnipäeval, 7. novembril kunagises Hans Heidemanni nimelises trükikojas (nüüd Vilde lokaal Tartu kesklinnas) esietendunud Peeter Volkonski lavastus „Kangelased” püüab mõista 100 aastat tagasi elanud noori kommuniste.

Kui noortest kommunistidest rääkiv etendus lõpeb, ripuvad internetiportaalides juba pealkirjad, nagu oleks Eesti Vabariigi valitsus kukkunud. On 2016. aasta 7. november. Üks pealkirjadest vaid: „Pevkur: Eesti on liikumas vasakpoolse valitsuse suunas ja see on ohtlik”. Hanno Pevkur on praegune 39aastane siseminister.

Veidi vähem kui kaks tundi tagasi on 27aastane Kaija, üks „Kangelate“ tegelane, Vildes öelnud, iseloomustamaks tänast: „Pole musta ega valget, on 50 halli varjundit.” Noor tüdruk räägib kuulajatele vendadest Kreuksidest, kellest vanema, Jaani, lasi politsei Tallinna tänaval maha, kui ta oli 34. Noorem vend Georg lasti maha 1924. aasta detsembri riigipöördekatsest osavõtu ajal – mehel oli siis eluaastaid 28. Mõlemad vennad olid tulihingelised kommunistid. Nõukogude ajal kandis Tallinnas Jaan Kreuksi nime nüüdne Kentmanni tänav ning Mustpeade majas asunud kultuurimaja. Arvan, et 1972. aastal – olin siis 16 –  nägin hiigelvaeva, et pääseda Jaan Kreuksi nimelises kultuuripalees esinenud ansambli Virmalised peole.

Tüdruk Kaia ütleb kangelastest kõnelevas lavastuses kuidagi vaikselt, kuidagi nii, nagu ta ei tahaks, et see kõlama jääb, et uhkem on olla, kui tead, et keegi elab teiste nimel.

Kui ma pärast esietendusele järgnenud vestlusringi lavastaja Peetrile ütlen, et mulle sobis noortest kommunistidest rääkiva lavastuse pursuilik mängupaik, et kaasa hakkas mängima nii nõukogudeaegse trükikoja vaim kui ka lokaali tavakujundus (akendel on pildid Eduard Vilde „Pisuhännast”, mille lavastaja Ago-Endrik Kerge on Peetri koolivend ja kus teemaks see, kuidas vaene kirjanik Piibeleht kapitalist Vestmannil naha üle kõrvade tõmbab), viitab lavastaja lokaali seinal olevale „Tabamata ime” plakatile. Selgub, et kirjanik Vilde selle kuulsa näidendi prototüüp oli punane viiuldaja Eduard Sõrmus.

Maailma murdumise aeg

Sada aastat tagasi oli maailma murdumise aeg, nagu võib iseloomustada sedagi aega, kuhu me oleme tänaseks taas jõudnud. Käis esimene maailmasõda, sündis Eesti Vabariik ja nii ühel kui teisel poolel muutsid maailma noored. Peeter Volkonski ütleb, kui me aja muutumisest räägime ‒ siis käisid veel „Kangelase” proovid ‒, et meil piimahabemed teevad seadusi ja pensionärid mässavad.

25-aastaselt vanglas surnud tüdruk Vilhelmine Klementi, kelle nimi kaunistas Nõukogude ajal suurt õmblusvabrikut, olla öelnud, et kui ei saa elada avalikult oma ideaalide järgi, siis ei kõlba kas ideaalid või inimene ise.

Üks lavastuse kangelastest on Viktor Kingissepp. See mees, kelle nime kandis linn ja Eesti Draamateater, oli Eesti Vabariigile nii ohtlik, et ta lasti maha välikohtu otsusega, et mitte aega raisata tavakohut pidades. Kingissepp oleks võinud teha ja tegi karjääri kommunistlikus Venes, aga ta tuli vabasse Eestisse ja tahtis siin riiki pöörata. Kingissepp lasti maha 1922. aastal. 1973. aastal esietendus selle mehe nime kandvas Draamateatris Adolf Šapiro lavastatud „Kolm õde” – tipplavastus, kus ka kõneks ideaalid ja nende kuhtumine. Näidendi ja lavastuse peapaatos seisneb ju selles, et seal on parem, kus meid ei ole. Ometi ei tee me enamasti midagi selleks, et olukord muutuks. Me lepime.

Rahvuskangelaseks Kalevipoeg

Küsisin Jaak Allikult veel siis, kui ma kangelastest ja „Kangelastest” ei mõtelnud, kas tema isa Hendrik Allik oli idealist. Hendrik Allik istus vangis riigivastase tegevuse eest nii Eesti Vabariigi ajal 1924-1938 kui ka Nõukogude okupatsiooni ajal. 1952. aastal mõisteti talle 25+5 aastat vanglakaristust ja saadeti asumisele Siberisse, kust vabanes amnestia alusel viis aastat hiljem. Kokku oli Hendrik Allik vangis Eestis 15 aastat ja Nõukogude Liidus 5 aastat.

Poeg Jaak ütles hoopis, et isa läks 1940. aasta juunipöördega kaasa puhtast pragmatismist. Allik juhtis mu tähelepanu sellele, et Venemaal on nüüd ilmunud palju raamatuid, kus Jossif Stalinit kiidetakse selle eest, et ta hävitas bolševismi ja kommunismi. Stalin ehitas uuesti üles Vene impeeriumi, ideoloogia segas teda ja kõik ideelised kommunistid tuli ära hävitada. Ka nii võib mõelda ju. Jaak Allik seletab, miks tema isa sellisesse jamasse uskus: „Tema jaoks oli 1938-1940 ainult kahene valik, kas Venemaa või Saksamaa. Talle meeldis tänu oma noorepõlve ideoloogiale kommunism rohkem kui Saksa natsism.”

Tõesti, Eesti oli ja on pisike kübe, mistõttu on selge, et ta ses uues maailma murdumise olukorras iseseisvaks jääda ei saa. Tänases maailmas on väikesi iseseisvaid riike kindlasti enam kui 1940. aastal. Kas leidub meil noori kangelasi ja idealiste, kes suudavad eestlaste ja me riigi iseseisvust ja vabadust säilitada?

Veel üks kummaline mõte käis läbi Musta Kasti noorte näitlejate erinevalt jutustatud mässajate, revolutsionääride, kangelaste lugudest ‒ nimelt see, kuidas vangi pandud noored vanglas ennast harisid. Nad kõik lugesid, õppisid keeli, ka kirjutasid. Minu mõte liikus mõiste „vasakharitlased” juurde ja sealt ühe põhiküsimise juurde tänases Eesti vabariigis: kes ja milline on meie haritlaskond?

Noored näitlejad ‒ neid on kuus, räägivad oma lugu selles lavastuses kuus korda, vaadates silma erinevatele laudkondadele, julgustades neid sööma piletihinna sees olevat, Vilde peakoka eriretsepti järgi valmistatud heeringat. Kasutades lavastaja Peeter Volkonski väljendit: siis viinuškit saab ka, aga see tuleb ise osta.

Üsna kummaline on ju ka see, et olulise teema, meie kangelased, toob Eesti teatris vaatajate ette mees, kes just tänu kommunistidele ma arvan meie õnneks on osa Eesti kultuurist. Kandes Vene aadli geene ja aadliverd.

Ja veel üks kummaline mõte kangelaseks olemisele ja jäämisele mõeldes: irooniline küll, aga kas meie rahva jäävaks kangelaseks on äkki Kalevipoeg… Või hoopis on nii, et võitjad kirjutavad ajalugu ja teevad ka kangelasi?

Kangelased

Autor: Peeter Volkonski ja trupp

Lavastaja: Peeter Volkonski

Hevibänd: Desert Queen esitab proletaarsete luuletajate tekstidel loodud laule

Kunstnik: Henry Griin

Mängivad: Projektiteatri Must Kast näitlejad Kaija M Kalvet, Laura Niils, Liina Leinberg, Märt Koik, Mihkel Kallaste ja Karl Edgar Tammi

Pidistas Anni Õnneleid, lugu ilmus Maalehes

 

.