Tervitan Sind, kas kuuled? On seal hommik või on õhtused tuuled…?

Sellega juhtus nüüd nii, ema, et minu kiri sulle haihtus mu arvutiekraanilt koos teadmisega, et eestikeelses Vikipeedias ei ole sõna „napalm” kohta seletust. Vajutasin kustutamisklahvi ja koos napalmiga kadus ka mu peaaegu valmis kiri . Loodan, et said selle kuidagi kätte. Minul õnnestub vaid osaliselt taastada mõtteid, mida sinuga jagada tahtsin. Alustan niisiis taas algusest.

Kuidas on ilmad…

Tõtt öelda ma mõtlesin sinust, kui meie aia kohale suur roheline kahe tiivikuga helikopter tekkis. Kuna mürin jõudis mu ajju enne kui pilt, jõudsin juba mitut sõjamõtet mõelda. Tead ju isegi, et meil siin helikopter õhus mingi uudis ei ole. Ikka jõuavad need ka me aia kohale, kui tõusevad Kuusikult langevarjureid alla pilduma. Seekord oli müra suurem ja helikopter niisamuti. Naljakas mõelda, et vanad veneaegsed helikopterid on peas omad, nagu ka pisikesed lääne omad. Nüüdne taevas olija oli suur kahe tiivikuga roheline koletis. Oli just selline nagu neid mäletan Ameerika sõjafilmidest, kus helikopteriuksel veel ka kindlasti täies mundris ja kuulipildujaga, sigarit suitsetav sõjajõmm. Hiljem ma lehest lugesin, et nende kopterite nimi on Chinook.

Olen nõuks võtnud kevaditi korrastada vana mahajäetud maanteed aia servas. Alleed. Korjan risu ära ja pühin maa metallist  muruluuaga puhtaks. Mõnd puukest, mis ise kasvama hakanud, hoian võsastumast ka. See allee ‒ peaksid seda ju mäletama, oli ühel ammusel ajal üleni halli mähitud, kui toomingate kallal oli võrgendikoi. Pilt, mis avanes, oli tontlik. Õhtupäikeses, küllap ka hommikuses, aga seda ma nägi siis harvemini.

…kuumad

Küsid vist, miks ma enne helikoptereid sinust mõtlesin. Sest allee taga ühes sopis, uue maantee pool avastasin suure kivi varjust esimesed õitsvad ülased. Küllap oleksin tahtnud seda pilti sinuga jagada. Kui helikopterid tulid taevasse, otsisin hoopis Viio üles. Tema ei sidunud neid sõjaga, ehkki mingis ülekantud mõttes on sõda ehk seegi, et ta arvates need võisid mingid kontrollid olla.

Ma mäletan, et siis, kui see me allee oli muinasjutuliselt hallis võrgus, lugesin just Mika Waltari romaani „Sinuhe”. Seda esimest tõlget, mille oli teinud Johannes Aavik viiekümnendatel Rootsis ja mis meil alles üheksakümnendate algul avaldati. See raamat räägib egiptlastest enne Kristust ja surnutest ja mumifitseerimisest. Muust ka, aga praegu on muumiate asi tähtis. Põlatud ja väljaheidetud seal mu meelest muumiatega toimetasid. Sellele mõtlesin kord ka Iraani öös, kui mägedes kohtusime kümnete prügivedajatega, kes sealsetes restoranides tekkinud jäätmeid   presentidel mäest alla lohistasid. Nad oli räpased, see töö ei olnud puhas, aga nad ei olnud ohtlikud. Helikopter mu taevas oli.

Muide mõni nädal tagasi Moskvas pärast Vahtangovi teatris vaadatud lavastust „Jooks” ‒ naljakas, et venelased ise olid selle pealkirja inglise keelde tõlkinud „Lendamisena”, mõtlesin ka sinust. See lavastus oli sõjast või omal moel sõja vastu, rääkis naistest sõjas. Küsis, mis saab siis, kui sõjast kaob armastus.

Eks see seoste rida ja see, et seal Moskva Arbatil sinust mõtlesin, ole omamoodi seotud ka Elmo Nüganeni mängufilmiga „1944”. Sina olid sel aastal juba olemas. Miskit moodi mu pähe jõudnud (neist asjadest me ju ei rääkinud üldse) müütilised lood enda vanaisa ja vanaema saatusest jäävad ajas selle numbri ette. Sinu isa, Eesti vabariigi haritud ohvitser võeti sujuvalt Punaarmeesse. Legend räägib, et punakomissar oli vanaisast komandöri maha lasknud, sest ta keeldus oma mehi kindlasse surma juhatamast. Ja vanaema kui punase komandöri naise lasid maha sakslased Tartus, tankitõrjekraavi ääres. Ma su eluajal mitte kunagi ei mõelnud, et pidid selle taagaga elama. Et su põhi oli Prantsuse lütseum ja… Kas olen sulle öelnud, et kui tahan, siis näen me aias vanasid eestlasi ringi kolamas. Viio on sellel kevadel siinsamas lugenud kokku 32 liiki lindusid. Enamust on näinud ja pildistanud, mõnda kuulnud. Mina ootan pääsukesi. Need igal aastal tulles teevad tuuri ka me kuuri alt läbi, ütlevad tere. Paar päeva tagasi, kui sõpradega lindudest rääkisime, selgus, et nende teismeline poeg ei olnud teadnud, kes rändlinnud on. Ma ei oska mõelda, kas mina 15-aastasena teadsin.

Meil siin sajab

Peaksid ju mäletama Igorit, Bresti poissi, kelle kord seitsmekümnendate algul koju külla tõin. Ta oli vene mundris ja minust vanem. Küll sa võisid ehmatada siis! Vaat see Igor teenis sundaega Kuusiku lennuväljal. Ta oli Valgevene kindrali poeg ja ütles, et isa ta siia sokutas, tsiviliseeritud kanti. Kujutan hästi ette, milline nolk ma siis olin. Habe veel ei kasvanud ja juukseid ei lubanud kooliõpetajad kasvatada. Teadsin juba, kes on Bob Dylan ja miskipärast see Igor astus minu juurde just enne üht kinoseanssi Rapla kultuurimajas, kuhu Kuusiku sõdureid paar korda kuus veeti. Kujutan nüüd vaid ette, kuidas pikk sõdurivormis kiilakas mu poole pöördus ja küsis, et kas muusikat kuulata ei oleks targem kui rumalat sõjafilmi vaadata. No ikka on. Nii me siis kohtuma hakkasime. Igor hiilis kinost minu juurde ja me kuulasime, Doorsi ja Stepenwolfi. Rääkisime ka, sellestki, kuidas Bresti ülikoois arhitektiks õppiv Igor poolakatelt plaate sai ja beatmuusikast vaimustus. Siis jäi mingi äriga vahele ja visati ülikoolist välja. Suurema jama vältimiseks organiseeris isa ta meile. Napalmiladu valvama.

Napalmi Nõukogude Liidus ametlikult ei olnud. Mina tedsin, et see aine on pahade ameeriklaste arsenalis ja et nad kasutavad seda Vietnami sõjas. Kord näitas Igor mulle Kuusikul selle põleva segu ladusid. Tutvustas koera ka, kellega ta, püss õlal, neid ladusid valvas.

Või on õhtused tuuled

Nüüd mulle meenus üks emadepäev, kui ma oma „sõdadest” kurnatuna koju jõudsin. Sessesamasse meie aeda. Isa tahtis mu kohe maad kaevama kupatada, aga sina andsid süüa ja panid magama. Siis sain korraga terveks. Isa arvas, et tänu maakaevamisele, mina, et tänu su armastusele. Vähemalt nüüd nii arvan.

Märkan, kuidas ennast just maa-aeda minnes tahan puhtalt riidesse panna. Ja tundub, et peaksin selleks endale mingid kirjud asjad selga ostma, mitte olema hallis või mustas. Seda tunnet sulle seletama ei pea. Kirjuid eelistasid ka sina, kui selline tuju tuli.

Hiljuti mõtlesin sellele, et kui ma kuuskümmend aastat tagasi sündisin, siis ei osanud ilmselt mitte keegi ette kujutada, et Eestis emadepäevale pühendatud konverentsil kõneldakse kärgperedest ja et mu eakaaslasest pastor kõneleb seal, miks jumal ei luba lahutada. Kuuekümnendatel aastatel lennati kosmosesse…

Nii edasi- kui tagasimõtlemine on ühtviisi vuuduu, paras nõidumine. Nõidu põletati ja ja nimetati ka tarkadeks, kunagi.  Nato hävitajate madallennuga hakkan juba harjuma.

Sul mõttes soovin head. Kirjutades siis ka selle, mis ikka meenub kui Liisi Koikson seda Tõnis Mägi laulu laulab: „Miks nii raske sulle öelda on , et … öelda, et sinust ma hoolin.“

S

Sinu 60- aastane poeg Margus