„Lehm on surnud, vett ei ole, kanad ei mune, laip haiseb akna taga…” See ei ole Eesti maaelu, vaid „Antigone” olude kirjeldus, mille Eesti näitlejatele kirjutanud Iraani lavastaja Homayun Ghanizadeh. Seda „Antigonet“ nägi nüüd ka Peterburi.

Piiteris on hämar. Seisan „Häda mõistuse pärast“ kirjutanud Aleksandr Gribojedovi võimsa ausamba lähedal. Istun taksosse, sest ei tea, kuidas jalgsi Jaani kirikusse saaksin. Jaani kirik asub Dekabristide tänaval.
Taksojuht küsib, kas olen vaimulik. Ütlen ei. Ta ei usu mind, ja pihib. Et elu on untsus. Naine läks ära, leidis teise mehe. Teine mees tahab tema kolme last lapsendada ja temast ei taha naine enam midagi kuulda. „Minu püha isa ei luba seda meest maha lüüa. Käsib hoopis naisega ära leppida. Kingitusi teha. Käsib hea ja leplik olla. Ma tahan ennast ära tappa.”
Püha isal endal olevat seitse last ja ta ei uskuvat, et on olemas naisi, kes ei vasta laste isa telefonikõnedele ega ava ust. „Mida ma tegema peaksin? Tahan surra,” ütleb taksojuht.
Kuulan ja panen peale „plaadi”, mis mängimas mu enda sellesarnasest kogemusest saadik. Räägin ja räägin talle elust ja elujanust. Ta isegi kuulab. Ütlen talle, et unustagu püha isa jutt ja hakaku elama selles maailmas. Oma laste pärast, kui neid armastab. Räägin ka, et elu on targem ja kõik laheneb, kui ta elab ja oodata oskab.
Mees kinnitab, et unustaks naise, sest naisi on ilmas küll ja küll, aga lapsi unustada ei saa.
Jaani kirikus on kontsert lõppenud, kuid uksed on veel avatud. Taksojuht keerab hooga kiriku ees olevale kõnniteele. Tahan maksta, aga ta ei võta mu raha.
Vaatan nüüd esimest korda talle otsa ‒ suure tugeva mehe silmad on pisarais. Räägin, et tal on ometi raha vaja ju, kas või oma laste jaoks. Tema ütleb, et elu on keeruline: „Ma olen olnud kahes sõjas snaiper. Paluge mu eest.”
Mees on poole noorem kui mina.

Hundküti prügimäelt Kreoni kuningriiki
Kreon (R.A.A.A.M teatri „Antigones” mängib kuningat Andrus Vaarik): „Kui eiratakse kuninga käsku ja seadust … siis tahab rahvas teada, kes seda eirab… Kui sa oled kuningas, siis ei tohi selliseid asju eirata…”
Kui takso ära sõidab, istun Piiteri Jaani kiriku trepile ja mõtlen selle etenduse lõpule, mida just enne taksosse istumist näinud olin. Olen lavastaja Dima Volkostreloviga kohtunud Moskvas ja Tallinnas. Ta on hetkel ilmselt kõige enam tähelepanu saanud noor lavastaja Venemaal. Need, kes on ta suhtes heatahtlikud, ütlevad tema lavastamiste kohta, et lavastajana on ta huligaan. On neid ka, kes poisi pihuks ja põrmuks teevad, tema etendustele enam kunagi ei lähe ja lubavad selle mehe unustada.
Vaatamata kõigele on just Volkostrelov see, kelles nähakse vene teatri uue laine eestkõnelejat. Mina nägin lavastust „Beckett. Näidendid”.
Ses lavastuses on kolm mängukohta. Esimene teatri väike saal, teine suur fuajee kohvikus, ja kolmas tuba, mis ilmselt proovisaal. Vaheaega ses loos ei tehta, selga saab sirutada, kui publik ühest mängukohast teise juhatatakse.
Ja see siis, millest kirikutrepil istudes mõtlema jäin: publik, sadakond inimest, siseneb hämarasse ruumi. Põrandal on prügi, paber ja plastpudelid, karbid, pudi-padi. Ja kõik sel prügimäel karjub sisenevate inimeste jalgade all…
Püüdsin astuda nii, et miski ei prõksuks, aga see ei õnnestunud, kellelgi ei õnnestunud. Prügimäel olid ka toolid, kuhu siis istuti. Ja ikka kostsid praksud ja prõksud. Vaikuse saabumine võttis aega. Tekkis selline loomulik, aeglane müra vaigistamine. Kõik hoidsid hinge kinni, kui see lõpuks saabus. Paus kandis vägevalt. Siis sisenesid kuus noort inimest, lõhkusid oma sammudega vaikuse. Leidsid koha kus seista.
Tütarlaps mu ees tõstis prügist ühe lehe ja luges sellelt luuletuse. Fikseerisin tunde, emotsiooni, tundelisuse. Kannatuse ja igatsuse, aga mitte teksti. Kahel näitlejal oli kaenlas selline spordivõistlustel kasutatav megafon. Korraga kostis ühest nurgast plekine, kehva kvaliteediga, aga väga vali suure lennuki õhkutõusmise või maandumise müra. Siis vaikus ja teisest toaservast kostev vastsündinu nutt.
Õige küll, et peaksin ütlema, miks sinna Jaani kirikusse sõitsin. Ma nimelt elasin seal. Ses kirikus on Eesti Kontserdi külalistetoad, ja tegelikult elasime seal me kõik, 14 eestlast, kes seotud „Antigone” külalisetendustega Peterburi Aleksandra teatri uuel laval.

Beckett ja Antigone
Teiresias ( R.A.A.A.M teatri „Antigones” mängib teenrit RaimoPass): „Mul on juba mõnda aega tunne, et siit pimedusest vaadatakse minu poole. Mul on isegi tunne, et ma kuulen teie hääli. Aga ma ei tea, kas te olete sündinud minu peas, või te olete tegelikult olemas ja kujutate mind endale ette ja mind ei olegi päriselt olemas… Mis vahet seal on? Nüüd on mul veel rohkem tunne, et te vaatate mind pimedusest oma metsikute silmadega.”
Volkostrelovi Becketti lavastust vaadates tabasin ennast mõtlemas, kus ma seda näinud olen. Hiljem kavalehelt lugedes sain aru, et stseen, mille ajal nii mõtlesin, kandis pealkirja „Kvadraat”. Samasugust ruudus ja diagonaalis rütmistatud liikumist nägin Teheranis, kui vaatasin „Antigione” lavastaja Homayuni „Oodates Godot’d” lavastuse proovi. Sarnasust on ka „Antigonega”, kus kõik tegelased liiguvad nurgeliselt ‒ selles diktaatori valitsetud inimeste maailmas ei ole inimestel ümarus lubatud. Ümar võib olla muna ja pann, aga mõtlemine seda olla ei tohi.
Teadsin, et lavastaja Homayun Ghanizadeh peab Samuel Beckettit maailma parimaks näitekirjanikuks. Tema auks pani lavastaja isegi oma kohviku nimeks „Godot”. Nüüd tean, et mees on läinud sügavuti ja leidnud ka oma lavastajakäekirja suure absurdimeistri abil.
Juba sellepärast tasus Piiterisse sõita ja Volkostrelovit vaadata!

Kahe peaga kotkas
Neeval on jääminek, Ermitaaži väravatel kuldsed kahepäised kotkad. Talvepalee peasissekäigu ees panevad kollastes vestides mehed munakivisillutist. Hingan endasse selle kunstimuuseumi mastaapi. Mõte uitab Vene riigi hiilguse ja viletsuse radadel.
Vaatan lossiaknast neid munakivisillutise panijaid ja justkui kuulen, kuidas lavastaja Jaan Tooming mulle meelde tuletab, et see linn on rajatud meie esivanemate luudele.
Vastsemõisast pärit Johann Köler (1826‒1899) küllap kõndis selles hiigellossis. Maalis ehk just siin Piiteris oma ema portree kõrvuti keisri ihuarsti dr Philipp Karelli portreega. Mida küll mõtles see vanamemm, kes meile ühel kitsukesel kanaliäärsel tänaval nähvas, kui eesti keelt kuulis: „Idite v svoi raion!“ („Minge oma rajooni!”)
Ermitaažist jäi meelde umbes kümneaastane prillidega ja viigipükstes poiss. Seisis üksi kunstnik Rembrandti (1663–1665) maali “Kadunud poja tagasitulek” ees. Vaatas üksisilmi maali ja kuulas muud maailma märkamata audiogiidi seletusi.
Kui olen tagasi lossihoovis, teatab hääl üle platsi, et muuseumi pääs suletakse tunniks ajaks, sest garderoobides ei ole enam ruumi. Suurem osa inimestest jääb järjekorda seisma. On paar kraadi sooja, puhub jahe tuul. Päike paistab pilvitus taevas.

Produtsendi jonn
27. märts, rahvusvaheline teatripäev. Loen hommikul Poola lavastaja Krzysztof Warlikowski läkitust, mida ilmselt loevad teatriinimesed kogu maailmas. „Me ei suuda enam ehitada torne, ja müürid, mida me visalt püstitame, ei kaitse meid millegi eest, vastupidi, vajavad ise hoolt ja kaitset, mis võtabki suurema osa meie eluenergiast. Ja meil pole enam jõudu, et üritada näha seda, mis on värava ja müüri taga. Ja just seepärast peab olemas olema teater ja peab otsima sealt uut väge. Vaatama sinna, kuhu vaatamine on keelatud.”
Sel päeval räägib Piiteri Aleksandra teatri Uue Lava kunstiline juht Marat Gatsalov, et kogu Venemaal on riiklike teatrite eelarveid kärbitud 30‒40%.
Siseneb Ismene kohvriga. Kreon: „Kuhu sina lähed?“ Ismene (R.A.A.A.M teatri „Antigones” mängib Ismenet Külli Reinumägi): „New Yorki. Võib-olla saab minust näitleja.“ Enne seda lahkumist on Kreon tapnud Antigone (Elina Reinold). Teiresias on laiba suurde kohvrisse pakkinud ja just selle kohvri haarab kaasa New Yorki näitlejaks suunduv Ismene.
Aga see kõik juhtub laval alles õhtul. R.A.A.A.M.i „Antigone“ lugu esietendus 2010. aasta suvel. Peterburis oli lavastuse 44. ja 45. etendus.
Tagantjärele mõeldes oli just nüüd lavastuse vaatamine mu jaoks avastus. Koos vene publikuga ja maailma oludega jõudis Iraani lavastaja lugu Eesti näitlejate esituses äkki pärale! Kas olid siis see lugu ja lavastaja viis aastat tagasi nii palju oma ajast ees või olime meie vaatajate ja nägijatena sinisilmsemad? Kes teab.
Vene kriitik Andrei Galitski kirjutab päev hiljem igatahes nii: „Piiteri publik võttis lavastuse vastu ovatsioonidega.” Nägin seda pealt, püsti seisvat ja aplodeerivat publikut. Kui poleks olnud produtsent Märt Meose jonni hoida see lavastus elus, ei oleks sellist ajas kasvamist sündinud.
Eestlaste „Antigone” lõpeb Iraani lavastaja soovil sellega, et müristab ja hakkab vihma sadama. See on pärast seda, kui enamik tegelasi on tapetud või ennast tapnud. Vene kriitik kirjutab: „Dünamo peal töötavast raadiost, millest Teiresias ilmateadet püüab, kostab äkki Gloria Gaynori laul „I will survive” („Ma jään ellu”). Selles, nagu teada, lauldakse inimesest, kes võtab kokku kogu oma jõu, et elada edasi. Peterburi külaliste lavastus oli avangardne, täpne, mõtestatud. Suurepäraste näitlejate imeline ansambel.”
Marat Gatsalov kinnitab pärast „Antigone” teist etendust tema teatris, et selline publiku vastuvõtt ei ole tavapärane. „Piiteri publik on kõike näinud ja teda on raske üllatada. Mina nägin väga tugevat lavastust väga heade näitlejate esituses. See on esimene „Antigone” lavastus, mis mindki päriselt puudutas.”

Tuumasõjahirm
Kui lahkume ühest Piiteri teemajast metroosse, ütleb lavastaja Lev Erenburg üsna ootamatult, et nüüd lõpetame selle jutu. „See jutt” tähendab vestlust, mis jõudis globaalse tuumasõja ohuni, mis ripub maailma kohal.
Me rääkisime ka tsensuurist. Lev juhtis minu ja Märt Meose tähelepanu sellele, kui kiiresti on meediast kõrvaldatud kõik sõltumatud. „Võib juhtuda, et Venemaa teatritesse ilmuvad need lavastajanimed, kellest te pole varem midagi kuulnudki,” ütles ta. „Et nii ei läheks!”
Aga nendest asjadest ei ole Venemaal metroos enam soovitatav rääkida. „Keegi” võib pahandada ja märku anda kuhu vaja.
Enne seda vestlust on Lev Erenburgi näitleja- ja lavastajakursuse üliõpilased meistrile ja meile näidanud oma plaanitavat etteastet teatriakadeemia teatripäeva peol. See on pilge keeldude ja käskude vastu ‒ homosuhted on keelatud, ropendamine on keelatud, joomine ja suitsetamine on keelatud… Ja kui seda ikkagi tehakse, siis selle laval näitamine on ikkagi keelatud.
„Millal tuleb seadus, mis keelab laval rääkimise ja laulmise?“ küsivad noored, kes mõne aasta pärast peaksid astuma Vene teatrite lavadele.
Möödub vaid paar päeva ja loen Raplas artiklit: „В Кремле предложили ввести контроль над репертуаром театров“ („Kremlis tehti ettepanek kehtestada kontroll teatrite repertuaari üle”). See on hoiatus, näpuviibutus väga kõrgel riiklikul tasandil. Te ei pea vabalt mõtlema seal teatrites, sest meie teame paremini, mida tohib ja mida mitte!

Eesriie tõmmatakse ette
Astun sisse Kaasani katedraali kõrval asuvasse suurde tubakapoodi. Müüjanna kiirustab riiulitele eesriideid ette tõmbama. Et ma ei näeks, mida seal müüakse. Küsin, miks ometi. Ta vastab: „Rumalus muidugi, aga seadus on selline.” Teatrites ikka eesriided veel avanevad õhtuti…
Sürrealismi klassik Rene Magritte on sellise olukorra, mis Venemaal praegu sünnib ja see mu meelest kui katk üle maailma levib, kuulsaks joonistanud, kirjutades piibu pildi alla „Ceci n’est pas une pipe“ ehk siis „See ei ole piip“.
Küsin Marat Gatsalovilt, mida teha. Ta ütleb, et ausat teatrit, et ainult see võib maailma päästa. Näen, et ta usub seda kogu hingest.
Peterburis elab 4,5–5 miljonit inimest. Bussipilet suurlinna me kõrval maksab edasi-tagasi 54 eurot. Eesti konsul Peterburis Maarika Saarna-Siimann kirjutab produtsent Märt Meosele muu hulgas nii: „…milline haruldane lavastus, millised eriliselt andekad näitlejad ja kui sügavuti see etendus puudutab just siinset ühiskonda. Teatripublik sai sellest aru ja oli tänulik, seda tunnistas ka pikk aplaus.”
Üks taksojuht juhib mu tähelepanu Admiraliteedi hoonele ja kommenteerib, et vaata, siin asub Venemaa mereväeministeerium, aga kindralid, kes otsustavad, on Moskvas, kus merd ei ole.

MARGUS MIKOMÄGI

KÜLALISETENDUS
Eestlased „Antigonega“ Piiteris
Elina Reinold, Märt Meos, Raimo Pass, Külli Reinumägi, Ago Anderson, Ülle Lichtfeldt, Andrus Vaarik, Juula Piret Ostrov, Eero Ehala, Jan Innos, Märt Sell, Raivo Perandi, Asko Talu, Margus Mikomägi.

MÜÜT
Kes oli Antigone
Vana-Kreeka mütoloogias on Atigone kuningas Oidipuse tütar. Tema ema on Iokaste, õde Ismene, vennad Eteokles ja Polyneikes.
Pärast Oidipuse surma puhkes Antigone vendade vahel tüli Teeba trooni pärast. Polyneikes läks koos oma kaaslastega Eteoklese vastu sõjaretkele ning lahingus langesid mõlemad vennad.
Teeba uus valitseja, Antigone onu Kreon keelas Polyneikese surnukeha matta, sest ta oli võidelnud oma kodulinna vastu. Antigone, kes pidas jumalikke seadusi inimlikest ülemaks, sooritas keelust hoolimata matmisrituaali, puistates Polyneikese kehale mulda. Kui valvurid selle avastasid, pühkisid nad surnukeha uuesti puhtaks ning jäid varitsema. Öösel tuli Antigone taas matmisrituaali sooritama ning ta võeti kinni. Karistuseks müüriti kaljukoopasse, kus ta poos end üles.