Olin Narvas Vabaduse festivali juba päeva endale sisse hinganud, kui tüdinesin pidevast pükste kergitamisest. Sai selgeks, et püksirihma tuleb teha juurde vähemalt kaks auku.
Selleks ajaks olin juba tutvunud Inglise -Kuveidi päritolu araabia kirjaniku ja lavastaja Suleiman Al Bassaniga. Ajanud maha pikad silmast-silma jutud Ukraina Rivne teatri direktori Volodõmõr Petriviga, kellega olime varem rääkinud vaid interneti vahendusel. Tema muidugi kordas ennast, öeldes, et ukrainlased ei alistu, aga see oli öeldud nii, et vastu vaielda polnud võimalik.
Soomes elav aser, seal teatrit ja kino tegev Kamaran Shahmardan oli mind juba jõudnud kutsuda oma tuleva suve teatrifestivalile.
Boston-Narva
Peeter Volkonski, kes on Narva sõitnud Kuressaarest, rääkis tõestisündinud loo, iseloomustamaks Trumpi ja Putini Alaska kohtumist: „Bostonis on üks suur punastest tellistest maja. Seal ees seisavad isa ja poeg, ameeriklased. Isa küsib, et mis poeg arvab, kui vana see maja võiks olla. Poeg ei oska öelda. Isa ütleb uhkusega: 200 aastat. Poeg vastab, et ei usu”. Ma ei saa saanud kohe aru. Milles iva on? Ja Peeter seletas, et meie teame Tallinna vanalinna, kus majad on 14. sajandist. Ameeriklase jaoks on 200aastane maja utoopia, majad ei saa nii vanad olla. Erinevate maade inimeste ja põlvkondade koosmõtlemise ja arusaamiste lahknemise põhjuseks ei ole ainult keel, vaid ka lühike tagasipilk, lühikesed juured.
Julia Aug tuli festivalile Bostonist, oli seal lavastamas.
21. sajadi šamanism
Täiesti ootamatu elamus oli festivali esimese päeva õhtul. Olin Narva Vaba Lava teatrimajast juba lahkumas, aga jäin korraks üksi istuma. Vaatama ja kuulama araabia muusikut, kes kahe trummi ja elektroonikaga tegi muusikat, mis mu jaoks oli ime. Selles tema loomingus olid dramaturgia, rütmide vaheldumine, vaikuse jupid, tümakas ja peen helimaailm. See juhatas mu jaoks sisse festivali teise päeva etenduse, kuhu ma võib-olla poleks läinudki, kui see imemuusik, šamaan, kes mind oma meditatsioonidesse kaasa võttis ja pilvedesse juhatas ja maa peale ja alla, poleks tol õhtul väikesel kohvikulaval muusikat sedasi loonud. Teise päeva etenduse nimi oli „Hääletu”.
Festivali kavas oli ka Araabia hommik. Muusikaline lavastus „Hääletu” ja sel hommikul räägitu kandsid mu jaoks üht mõtet: „Inimese vabadus on ohus.” Ja seda mitte ainult araabia maailmas, vaid kogu maailmas. Ka see mõte jäi edasi mõtlemiseks lavastusest „Hääletu” – ja ehk kogu Vabaduse festivali pateetikast – , et miski sünnib ja arusaamine tuleb hiljem. Isegi kui mõtleme ette ja mõtleme minevikule. Araabia maailma on luule kultuurituum. Peast teatakse 500 aasta taguseid tekste. Nagu meil on meeles meie rahvalalud.
Sõnakõlksuks saanud väljend muutuvast maailmast sai äkki teise tähenduse. Millised on vabadused diktatuuririikides? Milline on vangi vabadus? Miks ukrainlased ei räägi enam vene keelt ega mängi kontsertidel Tšaikovskit? Kas selgeks, aga selgemaks sai see kõik kindlasti.
Püksirihma mure murtud
Narva on piirilinn. Öeldi, et Sõpruse sild, mis eraldab Eesti vabariiki ja Venemaad, lõpeb tupikuga, kui vaatad Eesti poolt.
Ja sellel tsivilisatsioonide piiril juba kolmandal Vabaduse festivalil saavad kokku inimesed, kelle meeli kannab loomingulisus. Inimesed Türgist, Kuveidist, Ukrainast, Tšiilist, Kasasthanist, Norrast, Pakistanist, Gruusiast, Iisraelist… Üks festivali korraldajatest, Allan Kaldoja kirjutab, et tullakse kokku, et otsida uue vaba maailma sõnavara.
Kuidas teatrifestivalil püksirihma lühemaks tegevaid auke saab? Ilmselt on võimalusi enam, aga mina ütlesin, et mul on seda vaja, festivali teisele peakorraldaja Märt Meosile, ta käigupealt peatas ühe lavameistrites ja ütles talle: aita Margust. Mees ei vajanud pikka seletamist. Kutsus mu ühte lavatagusesse dekoratsioonihoidlasse, võttis trellpuuri ja tegi kahe asemel kolm auku, et oleks varu. Selline vabadus Narvas.
Ilmus Maalehes, Mina pildistasin.