Olevik on ilmselt mingi klanni pragmaatika. Mihkel Mutt kirjutab oma uues Tartu-raamatus, et minevik on looming, ja ütleb tänase Maalehe pikas intervjuus: „Praegu seisame hullumaja lävel…”

Õhtustest uudistest kuulen jälle ja jälle, seda kui kalliks läheb Rail Balticu raudtee. Rahanumbrid on sellised: „Kui 2017. aastal hinnati kogu kolme Balti riigi projekti maksumuseks 5,8 miljardit eurot, siis viimaste analüüside kohaselt võib ainuüksi esimese etapi hind kolme Balti riigi peale kokku küündida 15,3 miljardi ja kogu projekti lõpphind isegi 23,8 miljardi euroni.

Paratamatult läheb mõte sinna, et ehitame väga kalli Pärnu raudtee, lõhume looduslikud kooslused, ja selle kõige arvelt jäävad maanteed ehitamata ja ka vajalikult parandamata. Selgub, et selleks mitte ei jätku ainult raha, vaid ei jätkuks ka seda, mida nimetatakse ressursiks, seega ehitajaid ja kruusa… Meil ikka räägitakse inseneride puudusest, kui palju Eesti insenere on seotud Rail Balticu ehitusega, mis nagu nüüd selgub, saab esialgu siseraudteeks, lõpp-peatusega Häädemeestel.

Märkan, kuidas üha sagedamini kohman hommikuti radiouudiseid kuulates isegi ilma ärritumata: „Mõistuse häält enam kuulda ei võeta.” No millal on võetud, jään mõtlema. Ühel hommikul ütleb Narva ajakirjanik Jüri Nikolajev, et Venemaal on Putini valitsemise ajal avatud 120 Stalini ausammast. Ja neid tehakse juurde. Teed ka seal lagunevad…

Teisipäeva kella kümnestes ERRi uudistes edastatakse kolmanda uudisena, pärast Ukraina loodetava rahuleppe asju, et Eesti riigiteede remondivõlg on kasvanud 774 miljoni euroni. Me riigiteede võrgu säilitamiseks oleks vaja 250 miljonit eurot aastas. Sellel aastal on selleks ette nähtud vaid 99,6 miljonit eurot.

Ukraina luuletaja Ija Kiva kirjutab 17. jaanuaril 2023: „Ja surm on kõik õunapuud paradiisis maha raiunud.” Meie aedades puhkevad õunapuud just praegu õide.