Ukraina kaasaegse luule kogumik „Kas rabelen välja sellest tusast?” on neile eestlastele, kes tahaksid vaadata sügavamale inimesse kui seda teevad kiiresti vahelduvad sõjauudised. Luulekogu tõlkinud Anna Verschik ütleb, et on nõus, sõjast kantud luuletused on ilusad oma meelekindluses ja väärikuses.

Samal ajal, kui lugesin Ukraina luulekogu, ilmus Päevalehes Vilja Kiisleri intervjuu Jüri Talvetiga, kes muu hulgas ütleb luule kohta nõnda: „Filosoofiline luule ei ole mitte mõne filosoofi mõtete illustreerimine, vaid kasvab välja luuletaja enese eksistentsiaalsest maailmatunnetusest ning on estetiseeritud kujundites, mis jõuavad vastuvõtjani paremini kui koolifilosoofia.” Mulle tundub, et see tõdemus iseloomustab ka luulekogu „Kas rabelen välja sellest tusast?”

Anna Verschik, kui palju teie nende Ukraina luuletõlgete puhul tunnete, et olete ka luuletuse autor?

See on keeruline küsimus, kui palju luule tõlkija on kaasautor või iseseisev autor. Olen alati püüdnud tõlkides leida seda, mis on selles konkreetses luuletuses olulist, millised mõtted, kujundid, poeetilised võtted seal on tähtsad. Kuigi see on vabavärss, on seal ikka kohati kas algriim või mingi väike vihje riimile, ka selle olen säilitanud. Selles kogumikus on üks Halõna Kruki luuletus, kus riimi ei ole, aga on järjekindel meetrum. Ka selle säilitasin, niipalju kui oskasin.

Kuna ma valin tõlkimiseks seda, mis mulle meeldib ja on südamelähedane – see on selline poeetika ja esteetika, mis mind kõnetab – ei ole mul raske neid asju säilitada. Mul pole mingitki tungi sinna midagi juurde luuletada.

Jah, ilmselt just see teie maitse-eelistus teeb selle raamatu ühetaoliselt heaks. Lugesin ja mind üllatas, et tegu on sõjaluulega, aga see ei olegi nii-öelda propaganda, luuletustes on hellust, kurbust, miskitmoodi ikkagi ka lootust…

Selles kogus on viisteist luuletajat ja see proportsioon, nende tunnete proportsioon on erinev. Mõnel on ikkagi olemas ka mingi viha, heas, positiivses mõttes. Vaadake, kuidas kirjutab Ihor Mitrov: „süütasin ahjus tuld/ nsvl-i atlasega/ vnfsv-st jätkus/ kaheks nädalaks/ ja siis/ tuli kevad//”.

Paljud luuletused konstateerivad ju seda, et hulk aega on läinud enne, kui ukrainlasi on hakatud kuulama ja mõned maailmas ikkagi ei saa päriselt aru, mis toimub.

Propaganda sõjaluules… selles kogus seda tõesti pole, sest pole vaja, siin on kõik väga siiras. Kõik ukrainlased saavad aru, millega on tegemist ja nad ei anna alla. Ei anna alla ja see on siiras tunne, sellepärast polegi neis luuletustes võltspaatost. Mitte kusagil.

Kas üks põhjus selle kogu avaldamiseks oligi see, kui palju aega läheb, et Ukrainas toimuvat traagikat mõistetaks?

Ma ei arva nii. Arvan, et Eestis, meie ajaloolise kogemusega… siin on kõik selge. Balti riikide elanikud ja näiteks poolakad saavad aru, millega on tegemist. Meil on sama ajalooline kogemus. Selles mõttes – seda on valus isegi tõdeda – ei juhtu ju midagi uut. Terror igas mõttes, pommitamised, mis meil olid 1944. aastal, Narva, Tallinn, Tartu… Küüditamised, see, millest räägitakse, Ukraina laste röövimine ja venestamine – me ju teame seda, see on kõik selge, see on kõik sama.

Nõnda et arvan, mul ei ole siin mingit eesmärki kellelegi midagi seletada või kedagi veenda, ma räägin kaasa. Ma teen midagi. Ma ei oska sõdida, aga ma püüan aidata omamoodi, nii nagu oskan.

Ses raamatus iga luuletaja luuletuste ees on pisike ülevaade tema loomingust ja tegevusest ja mind üllatas, kui tuntud nad on, kui palju neid on maailmas juba erinevatesse keeltesse tõlgitud.

Ma ei saa öelda, et nad on maailmas tuntud. Tuntud võib-olla teatud ringkondades. Kes üldse maailmas loeb luulet? See on tegelikult suhteliselt väike seltskond. Mina hakkasin neid tõlkima – ja ilmselt nii ka kogu maailmas märgati neid – ikkagi seoses sõjaga. Pole halba ilma heata. Seoses sõjaga tekkis mingi suurem huvi. Mis see on? Tuntus tuli ikkagi viimastel aastatel. Mõned autorid, keda ma tõlkisin on päris noored, mõned on mitte esimeses nooruses, viiekümnendates aastates. Kui palju neid varem tunti… Ma ei lähtunud sellest, kas nad on tuntud või mitte. Eesmärk ei olnud Ukraina luule paremik või Ukraina luule ülevaade.

Ma enne selle kogu lugemist ja luuleelamuse saamist ei osanud mõelda Ukraina kultuurist nii suurelt. See kogu kuidagi avardas mu mõttemaailma. Ja nagu te ka ütlete, et need viisteist luuletajat on väike osa, neid häid on palju enam.

Ma, jah, tõlgin ju kogu aeg, mul mõne luuletaja puhul, keda selles raamatus ei olegi, on eraldi kogumiku jagu luuletusi tõlgitud. Tegelen praegu Oleksander Averbuchi luulekogu tõlkimisega. Millal see valmis saab, ma ei tea, need on sellised keerukad tekstid. Mõned tema luuletused on selles kogumikus olemas.

Miks Ukraina luuletajad on üldse huvitatud, et nende luuletusi tõlgitaks nii väikesesse keelde?

Mis on nende jaoks oluline… Muidugi on eesti keele väike keel, aga mingis mõttes on Balti riigid Ukrainale positiivne eeskuju. Kujutan seda nii ette, aga eks motiivid võivad olla erinevad. Me oleme eeskuju, et suutsime mingis mõttes ikkagi välja rabeleda. See üldine hoiak, et me kuulume Euroopasse.

Hiljuti kirjutas sellest poliitikateadlane Anton Šehhovtsov (inglise transliteratsioonis Shekhovtsov), miks Venemaa rabeleb Ukrainaga eelkõige ja muidugi vaatab ka läände, et mida sealt juurde haarata. Asi on selles, et Venemaa saab aru, et Ukraina kuulub Euroopasse. Ja ta tahab selle ära võtta. Meie oma ajaloolise kogemusega ja selge kuulumisega Euroopasse anname Ukrainale selleks vastupanemiseks julgust.

Ma ei ole kunagi küsinud üheltki luuletajalt, et miks ta tahab oma luuletusi näha eesti keeles. Usun siiski, et nad tunnevad toetust. Mitte ainult poliitilises ja majanduslikus mõttes, vaid vaimset toetust. Üldse on ju nii, et mida rohkem tõlgitakse, seda parem. Läti kohta ma ei oska öelda, aga Leedus tõlgitakse ka üsna palju Ukraina luulet, seal tuleb kogumikke järjest.

Äkki peaks seda valu just vene keelde tõlkima, et agresorriigi inimesed tragöödiat mõistaksid?

Tean ukrainlasi, kes seda teevad. Selliseid on. Pilt on mitmekesine. Mina ei taha vene keelde tõlkida. Vene keel on suur keel, küllap on palju neid, kes võivad tõlkida vene keelest või vene keelde.

Asi on ka selles, et kellele midagi seletada? Seletada saab inimesele, kes tahab teada. Aga kahjuks paljud ei taha teada või teevad näo, et nad on poliitikast üle. Vene keelega on ka see asi… On Ukraina luuletajaid, kes kirjutavad vene keeles või tõlgivad ukraina luulet vene keelde. Näiteks Stanislav Belski. Või venekeelne Ukraina luuletaja Sergei Soroka, kes kirjutab vene keeles: „kui saaks vene keele ära unustada.” Ja muidugi võib öelda, et keel on eraldi ja riik on eraldi ning normaaljuhul see nii ongi. Aga meie naaberriik tahab keelt privatiseerida, erastada, öeldes, et see keel kuulub nendele. Ja me näeme ka seda, et on inimesi, kelle jaoks vene keel ongi tingimata seotud Vene riigiga, ükskõik, mis vormis see riik siis on või oli. Nii ei tohiks olla. Näiteks Prantsusmaa ei ole prantsuse keele omanik, kuigi seda keelt räägitakse paljudes endistes kolooniates. Inglismaa ammugi ei ole inglise keele omanik jne.

Üheks selle luulekogu märksõnaks on mu jaoks filosoofilisus. Loen neid luuletusi ja mõtlen: ilus. Ja siis jõuan selleni, et kuidas saab kole olla ilus?

Olen ka sellele mõelnud. Oh, kuidas seda kirjeldada… Kui toimus Maidan 2013–2014, siis jälgisin lähemalt ukraina keeles Ukrainas toimuvat. Paradoksaalselt tekkis mul ka arusaam, et see, mis seal sündis, on midagi väga ilusat. See vastupanu, see ukrainlaste väärikus – see on väga ilus, vaatamata igasugusele jubedusele, mis seal ka toimus ja toimub praegu. Väärikuses on ilu!

Dokumentaalkaadreid vaadates ju ei saa ilust rääkida, aga kui see kole muutub luuleks – kindlasti ka, kui maalideks või romaanideks või näidenditeks –, siis kunstiline vormistus annab sellele juurde ilu.

Olen nõus, ta on ilus oma meelekindluses ja väärikuses. Ma ei tea, kas ma võrdleksin seda luulet mürgise, aga väga ilusa lille iluga… ei tea. Viivi Luigel on romaan „Ajaloo ilu”. Kui seda lugeda, siis sel ju otseselt ilu ei ole, aga kujund on täpne, tabav. See, mis võib olla sünge ja lootusetu, võib olla mingis mõttes ilus.

Neis luuletustes selles kogus, ehk enamikus, on minu jaoks sees lootus.

Me ei tea. Me oleme sellises punktis, et ei tea, mis saab. Loen paljusid analüütikuid ja tegin endale kausta nimega „Ennustused“, ma ei jaksa meeles pidada, et sellel aastal see ja see analüütik ennustas seda ja seda, ma lihtsalt kogun. Kui elus oleme, siis saab vaadata, milline ennustus oli kõige lähedasem tõele.

Kindlasti rahumeelne elu on parem kui sõda. Aga peame aru saama, et sellele ju vaenlane loodab, et rahumeelsed elanikud hakkavad omaenda valitsusele pinda käima, et kuulge, ükskõik mismoodi ja milliste loobumistega, aga lõpetage see… lõpetage sõdimine.

Kas ebakindel rahu on parem kui sõda? Ma ei taha siin spekuleerida, ilmselt peavad ukrainlased seda ütlema. Vaadake rahuüleskutseid, väga tihti on need ka väga naiivsed. Rahu, aga mis tingimustel? Kas rahu tingimustel, et ukraina keelest ja kultuurist ei jää mingit jälge – mis rahu see on? Kui mõelda, kuidas Nõukogude Liit kasutas rahuliikumist maailmas – mis rahu?!

Lootus… võib-olla. Tsiteerin üht Leedu luuletajat Tomas Venclovat: Lootust ei ole/ aga on asju,/ mis on lootusest tähtsamad. Mõtlen tihti selle peale.

Te avaldate selles luulekogus ka mõne oma Ukrainaga seotud luuletuse ja sealt mulle jäi meelde kaks rida: „Olemise talumatu kergus./ Elamise tabamatu õudus.”

Märkasite. Eks see, jah, seostub kuidagi selle mu tsiteeritud Tomas Venclova luuletusega küll. Aga mis puutub Ukraina luuletustesse selles kogus, siis nende seljataga on minu meelest need tunded, mis väljenduvad sõnas kaitsetahe. Ikka seesama – väärikalt.

Kirjutate raamatu järelsõnas, et juba kümme aastat alustate päeva sellega, et loete Ukraina uudisteportaale.

Jah, on nii.

Märkate seal nende aastatega mingeid muutusi?

Ma vaatan uudiseid ja peale selle jälgin ka mitmeid blogijaid ja erinevaid eksperte. Ma ei oska öelda, kas on muutusi. Jälgin ju kultuuriasju.

Uudis on ikka uudis ja on selge, et Ukraina portaalides ilmuvad nad kiiremini kui meil või on Ukraina omades rohkem kommentaare. Aga ma pole seda ekstra jälginud ja võrrelnud.

On olemas – kui poliitika huvitab – selline väga haritud ja mitmekülgne ajakirjanik, poliitika analüütik Vitali Portnõkov. Teda ma kuulan ja minu meelest on ta üks parimaid Ukraina analüütikuid. Tohutute teadmistega. Te võite küsida, kes oli aastal 1958 Peruu president ja ta kohe teab. Paugupealt. Sellised teadmised. Ta teeb mõnda videot ka vene keeles.

Kirjutasite raamatu järelsõnas, et ukraina ja jidiši keeled on sarnased?

Nad ei ole niimoodi sarnased nagu eesti ja soome või hollandi ja alamsaksa keeled, mis on lähedased sugulaskeeled. Asi on selles, et juudid Ida-Euroopas elasid põhiliselt Poolas, hiljem tänapäeva Ukraina ja Leedu territooriumil. Ja siin ongi mängus keelekontaktid. Keeleteadlase jaoks tähendab see seda, et on laene, keel laenab, seeläbi tekib ja suureneb sarnasus keelte vahel.

Varajased jidiši keelekontaktid slaavi keeltega on just poola, valgevene, ukraina keelega. Vene keel tuleb palju-palju hiljem, alles 19. sajandil pärast Poola-Leedu jagamisi. Väga tihti arvatakse, et „slaavi“ tähendab „vene“, aga ei ole nii.

Üsna palju ühist on näiteks jidiši ja ukraina rahvalauludes, on vastastikku laenatud viise, tõlgitud laule. Jidišisse on laenatud ukraina sõnavara, aga on laenatud ka konstruktsioone. Olen üle 20 aasta õpetanud jidiši keelt Vilniuse jidiši keele ja kultuuri suveprogrammis. Siis, kui mul on rühmas õpilasi, kes räägivad poola, valgevene, ukraina keelt, saan neile väga tihti öelda, et vaadake, see on täpselt sama põhimõte, nagu teie keeles, võite sõna-sõnalt tõlkida, loogika on sama, ja nad saavad aru.

Panite luulekogu pealkirjaks Anatoli Dnistrovõi luuletuse pealkirja „Kas rabelen välja sellest tusast?”, küsimärgiga. Kas oskate sellele küsimusele vastata?

Ei oska. Tähtis on see, et tusk selle pärast, mis Ukrainas toimub, on ka meie oma, minu oma.

Eraldi:

Üks luuletõlke näide

Julia Mussakovska

nii ebamugav, nii hirmus luule,

täis raevu

nii poliitiliselt ebakorrektne

pole ses luules mingit ilu

mingit esteetikat

metafoorid on ära kuivanud ja pudenenud

õide puhkemata

metafoorid on maetud

laste mänguväljakutele

kiiruga kokkulöödud

ristide alla

tardunud

ebaloomulikesse poosidesse

majade välisuste ees,

kaetud rusude tolmuga

tegid süüa lahtisel tulel –

püüdsid ellu jääda

hukkusid veepuudusest

rusude all

autos maha lastud

voodilinast

valge lipu all

eredad seljakotid seljas

lamavad asfaldil

näoli

kõrvuti lemmikloomadega

vabandust, aga selline luule

ongi kõik, mis meil on teile täna pakkuda

austatud daamid ja härrad

sõjateatri

vaatajad

Ilmus Maalehes.