Mind käivitas Kalle Kõivuga rääkima tema näidend „Deus ex mahina” jumal masinas. See, et teatrijuttu pealt jõudsime elu kannapööreteni, oli üllatus.

„Minu säraküünal põles Tallina perioodil päris eredalt,” ütleb harrastusteatrile näidendeid kirjutav, neid lavastav ja neis ise kaasa mängiv Kalle Kõiv. Ühel eluperioodil müüs ta maha oma Nõmme maja, unustas ööklubid ja asus elama maale. Õppis vaimulikuks ja on nüüd kümme aastat olnud Juuru kirikuõpetaja. Meluelust ta puudust ei tunne. „Mõõt sai täis. Janu enam ei ole.”

Joote vaid vett. Paastuaeg?

Jah. Ma teen seda vahel. Tervise pärast, see ei ole kõrgem käsk. Paastuajast peetakse ikka kinni, aga eks igaüks isemoodi. Ei ole sellist ühist kokkulepet, millest sa paastuma pead. Mõni loobub sotsiaalmeediast, mõni kohvist. See on mõistlik. Mingi aeg ei loeta uudiseid… Ma ei anna hinnanguid. Mina leidsin, et paast on hea, korraks hoog maha võtta, mõtteid ja ennast puhastada.

Olete te linna- või maapoiss, kus te kasvasite?

Kasvasin Tartus, seega linnapoiss. Pärast keskkooli lõppu läksin Tartu ülikooli füüsikat õppima. Seal ei olnud siis sisseastumiseksameid. Sisse, ülikooli nimekirja sai, kui matemaatika ja füüsika hinne oli vähemalt neli. See oli mul pisut sundkäik – sissesaamine päästis viimasest kohustuslikust Nõukogude sõjaväkke minekust. Järgmisel aastal mind eksmatrikuleeriti, sest ega ma füüsika loengutes ei käinud. Aeg oli kiiresti edasi liikunud, ikka oli veel Nõukogude Liit, aga hoidsin sõjaväest kõrvale ja keegi mind koju otsima ei tulnud.

Siis olite kaks aastat hoopis politseis?

Jah, see oli tööteenistus. Arvan, et see oli 1991. või 1992. aastal. Eesti vabariik siis taassündis. Saime esimesed politseivormid. Kuritegevust oli palju. Olin seal täpselt kaks aastat. 1993. aastal tulin Tallinna pedasse näitejuhtimist õppima.

No te üllatate mind. Ma alles hiljem tahtsin teilt küsida, kust teatrihuvi ja selle tegemisel ka professionaalsus pärit on. Kes teid õpetas?

Rudolf Allabert. See kursus, kus olid Kristjan Jõekalda, Sepo Seeman ja Hendrik Norman, siis, kui mina sisse astusin, just lõpetas. Meie kursuse poisid läksid VAT teatri – Tanel Saar, Margo Teder, Janek Sarapson.

Neli aastat Allaberdi käe all, eks sealt see teater musse jäi. Mina alustasin televisioonis, tegin paar saatesarja. See oligi nii, et osa poistest tegid diplomitööks lavastuse, aga mina otsustasin telesaate kasuks. Head suhted olid Dajan Ahmedi ja tema väikese teatriga. Tegin seal mõne koolitöö, kuid diplomitööks tegin telesaate. Ja sellest arenes hiljem TV3 terve sari.

Mis teemal?

Improteatri teema, „Professorite tolk show” – just nii kirjuta, nagu kuuled. Kestis üks hooaeg, Dan Põldroos, Tanel Saar ja Margo Teder ja minu kolm kusaõde mängisid. Kolmel professoril tuli ära arvata leiutisi, neile lugu juurde mõelda ja sellest omavahel vestelda. Stuudiopublik oli.

Daniga olin tuttav juba enne pedasse minekut. Ma käisin Muhus malevas ja siis Dan ja Ingomar Vihmar olid mul komissar ja komandör.

Kas te lavakasse ka proovisite?

Ikka proovisin. Ma ei saanud sisse. Ingo Normet võttis 13.lennu. Äge kursus tuli. Neli päeva pidasin vastu, välja kukkusin viimases voorus. Mul ei olnud kooliteatri kogemust. Kakskümmend oli meid seal lõpus jäänud ja mina olin selleks ajaks vaimselt juba väga läbi. Loovülesanded ei lasknud magada ja see viimane päev… Selline mälestus viimasest päevast, nimekirjast seina peal, kus minu nimi ja väljakukkunute seas oli ka Aare Toikka. Vastu võeti üks teine minuga tüübilt sarnane noormees. Hiljem kuulsin, et ta oli kahe kuu pärast koolist välja kukkunud. Siis oli küll kurb. Triinu Meriste – ka Tartust ju – ütles seda mulle ja lootis, et kuidagi annaks mind asemele võtta. No ei võetud.

See kõik jäi kripeldama ja nii ma pedasse näitejuhtimist õppima läksingi. Midagi kahetseda ei ole. Lavastamine mind huvitas ja arvan, et Allaberdi juures ma selle alused omandasin nii teoorias kui praktiliselt. Mul eriala oli alati viis.

Alustasite teles?

Jah. Siis tuli üritusturundus. Mul oli oma firma, kutsusin näitlejaid esinema firmade pidudele, lisaks avamised, lõpetamised, sünnipäevad, juubelid… . Ise lavastasin. See oli minu elu 1998. aastast kuni 2012. aastani.

Mis oli 2012. aastal?

Siis sai minust diakon. Pärast pisut enam kui 12 aastat meelelahutusmaailmas.

Kannapööre?

Olin Olümpia hotelli ööklubi Bonnie ja Clyde mänedžer. Restoranid, muusikud, ööklubis eraldi programm… Kõike seda ma siis opereerisin. Sealt tulid tutvused, tegin moešõusid, aitasin teha Miss Estoniat. Ühesõnaga olin täiega sees Tallinna meelelahutusmaailmas.

Ikkagi, millest selline pööre?

Tuli pööre jah. Tuli usuteaduste instituut, siis kolisime maale, Seli külla. Müüsime Nõmme maja maha, saime laenud makstud ja ülejäänud raha eest renoveerisime suure talu. Sündisid kolm last. See elu käiski juba kirikuõpetajaks olemise tähe all. Olin kannapööret tehes 32aastane kui ennast ristida lasin. Maale kolisime hiljem.

Kuidas te sesse eelmisesse meelelahutusmaailma elusse praegu suhtute?

Eks ma tegin palju lollusi. Aga arvan, et see pole mu praegune vaimuliku hinnang. Kõik teevad lollusi, inimene ei ole täiuslik. Ööklubi pole meelakkumine ja seal näeb kõike, aga ega seal muidugi ka mingid põrgulised tegutse. Ikka inimesed lihast ja luust.

Kas kirik ei pea seda te teatritegemist jumalavallatuseks patuses maailmas?

Ei ole see jumalavallatus ja pole teatrimaailm ka patusem kui muu maailm. Tänapäeva kirik, luteri kirik küll ei mõtle teatrist kui mingist patuurkast, pigem mõeldakse teatrist kui kultuuritemplist. Näiteks tooksin Thetrumi, selle üle võib vaid rõõmus olla. On olnud jah aegu, kui teater on olnud kiriku põlu all. Võib-olla praegu on ka mõned üksikud usulahud, konfessioonid, kes näitlemisele viltu vaatavad.

Ma panin tähele, et kui mängisite Raplas „Deus ex machinat”, oli publiku hulgas ka Rapla lugupeetud kirikuõpetaja Mihkel Kukk.

Ma ise kutsusin ja ta tuli vaatama. Ma olin tema abiline Rapla kirikus, kui tema pool aastat Kanadas ära oli. Ma olin õpipoiss. Ja Mihkel oli mu hea õpetaja sellel teel.

Ja ta ei öelnud teile pärast vaatamist noomivalt, et jäta see jant?

See ju polnud jant. Ei tea, kuidas ta suhtus, me pole pärast kohtunud. Aga kuna see tükk ei ole nii väga religioonikauge, siis ma väga ei põe. Oleks, et ma teeksin midagi vähegi küsitavamat asja, siis ehk…

Ma arvan, et need mu kaks näidendit ja lavastust, nii Mahtra sõja ainetel kirjutatud „Sõda, siis sõda” kui ka see nüüdne „Deu ex mahcina”, on üsna vaimulikud lood. Mahtra aineses on vaimulik lausa näidendi üks tegelane, nüüdses lavastuses on teemaks kriisi läbimine, enese leidmine…

Kõike ma muidugi teatris enam ei teeks, mis aga ei tähenda seda, et teeksin vaid usuga seotud asju. Mind puudutab sügavam sisu ja usun, et nii on ka vaatajatega.

Ise kirjutate, ise lavastate ja ise mängite. Viimases lavastuses on peeglitagune maailm, tegevus toimub saalis ja laval, te lõhute neljanda seina ja samas ehitate selle üles… Harrastajate jaoks keeruline ei ole?

On, aga nad saavad üllatavalt hästi hakkama. See on rännak. Mõlemas me jutuks olevas näidendis on oma loogika. Kui jälgida ja kuulda publiku reaktsioone, siis nad püsivad kaasas. Järelikult me saame hakkama sellega, et tükk laiali ei vaju – saadakse aru.

Inimese selgus tuleb läbi kriisi. „Deus ex mahcinas” on see kriis esimeses vaatuses, kus inimese jaoks asjad ongi väga sassis. Teine vaatustoob vaikselt selguse, leitakse rahu ja nähakse maailma teistmoodi. See ongi teistmoodi loogika, mis ära põhjendatakse.

Eesmärk ei ole lõhkuda, eesmärk on näidata inimese sees olevat segadust ja kriisi, mis ta oma mõtetega on ise loonud. Kui siis ükskord tuleb arusaam, et mina ja minu mõtted ei ole üks ja sama, et kui mõtted ära võtta, siis ilmub selline puhas mina, siis võiks ju üsna rahulikult elada. Kui minu tegelane aru saab, et ta ei ole enda vari, et tema ei ole tema mõtted, siis saabub rahu.

Minu esimene mõte oli, kui te tegelasena teatrisaalis kokku kukkusite ja kiirabihaiglasse sattudes esimese asjana paaniliselt oma nutitelefoni otsima hakkasite, et tegevuskäik läheb selleni, et jumal masinas, et inimesed ei oska enam ilma telefonita elada. Telefon on meie pea ära vallutanud. Te keerasite asja veel traagilisemaks, teie tegelasele oli telefon tähtis sellepärast, et seal sees oli ta juurest koos naisega Ameerikasse lahkunud tütre laulud. Ootamatu ja usutav, valus.

Jah, traagika. Kui jumal on telefonis, siis ta ei aita, jah, mitte kedagi. Ma nii ei mõelnud. Mõtlesin hoopis, et keegi lahendab minu kriisi väljaspool mind. Selguse tulek on jumala puudutus. Eks see näidend ole kirjutatud ka oma elust lähtudes.

Ma tegin palju tööd ja siis kolmekümnendates olid mul ka ärevushäired, üks arst soovitas tablette, et hakkaksin neid võtma. Ma keeldusin.

Tiit Sukk, minuealine näitleja, sai just viiskümmend, rääkis oma ärevushäirest meedias ja sellest, et peab võtma tablette. Saan temast hästi aru. Ja ta on ju esinedes alati nagu päike. Aga ei teinud sellest saladust.

Teie saite hakkama ilma tablettideta?

Jah. Läksin kognitiivterapeudi juurde. Tema õpetas, et pead hirmudest võitu saama, sa ei tohi nendega kaasa minna. Aitas mõelda, et ärvus on vaid mõte ja pole reaalsus. Sind ängistab mõte hirmust. Tähendab, et tuli neist hirmudest läbi minna.

Tegin seda ja süda ei jäänudki seisma. Surmahirm kadus ära… Ja siis tuli viimane hirm, et lähen hulluks, kellele mind sellisena vaja on? Ma rääkisin kogu aeg oma hirmule vastu, pidasin dialoogi. Ja vabanemine tuli. Näidend „Deus ex machina” mingil moel sellest ka räägib.

Te ei ütle, et jumal teid päästis?

No…

…ma vahel naeran enda üle, kui mõtlen kategoorias, et jumal aita või päästa. Jumalal on kindlasti palju muud teha, kui minu asju ajada minu eest.

Ikka võib mõelda nii, et mind päästis jumal. Ma olin siis juba usu juurde tulnud. Mu elukaaslane läks ära Ameerikasse. Tõsi, see tütar näidendis on minu fantaasia. Olin just Nõmmele maja ehitanud ja ennast Tallinnas hästi sisse seadnud. Aga istusin üksi valmis majas ja mõtlesin, et miks, kelle jaoks see kõik… Eks elukaaslane läks minema siis sellepärast, et olin öösiti ju tööl. Tal polnud kindlust, et minust võib saada tema mees. Ega ma talle ettepanekut ka ei teinud siis. Igatahes ühel hetkel oli ta läinud ja mina üksi. Sain aru, et olen midagi väga valesti teinud. Ma hoidsin teda enda meelest. Ja jooksin mõtetega kokku. Mõtlesin, mille nimel ma siis tööd tegin?

Ja siis läksite kirikusse?

Ja siis ma läksin kirikusse. Olin pärast keskkooli leeris käinud, aga ennast siis ristida ei lasknud. Üheksakümnendate alguses olid kirikud rahvast täis, läksin kaasa selle vooluga. Kolmteist-neliteist aastat hiljem otsisin selle mind leeritanud õpetaja üles. Ütlesin talle, et mul on nüüd abi vaja, olen omadega rabas, tahan teistmoodi elama hakata. Ja siis ta ristis mind.

See õpetaja oli metodisti õpetaja, tänaseks juba lahkunud Andrus Norak. Ristiti mind metodisti kirikus. Basseini lasti vesi. Õpetaja küsis enne, kas tahad vett pähe või basseini. Mina ütlesin, et olen nii patune, et tehke mulle ikka bassein. Saan korraks üleni vee alla ja väljun puhtana. Tehti see kõik ära.

Ja mis sellest su elukaaslasest sai?

Ta on praegu mu naine ja laste ema. Tuli tagasi minu juurde. Ilmselt muutusin ja muutusid ka mu kirjad. Ühel hetkel kirjutasin, et saan hakkama. Rahu tuli vaikselt minusse. Kirjutasin, et ole ja ela, peaasi, et sul hästi läheb. Nii ma tõesti mõtlesin ja siis äkki sain temalt kirja: ma tulen tagasi. Siis, 2004. aastal kohe abiellusime. Sündisid tütred ja oleme siiamaani koos.

Eks see näidend, selle esimene lühike versioon sündis ka kuskil sellel ajal sahtlisse, esimene vaatus. Aare Toikkale andsin lugeda ja ta ütles, et mõtle veel, tee teine vaatus ka. Tegingi ja olin hirmsasti rahul. Seisis sahtlis. Mõned teatriinimesed lugesid. Ütlesid, et hea lugu küll, aga keegi pole veel teha võtnud.

Mahtra tükki tehes puutusin esimest korda kokku harrastusnäitlejatega, päris elus riigiametnik Tavo Kikase ja talupidaja Alar Mutliga. Selles mu „Deus ex machinas” on üsna palju teksti, ma vaatasin, kuidas need vennad õpivad ja omandavad teksti – ikka professionaalselt täpselt ja kiiresti. Tavaliselt harrastajatel nii pole.

Nägite näitlejaid ja mõtlesite, et toote oma loo ise lavale?

Jah, just nii ma mõtlesin. Mõte oligi see, et äkki keegi märkab seda teksti ja tegemise käigus sai seda näidendit ikka palju lihvitud. Nägin, kus mingi asi oli liiga pikk ja venis, mõni asi vajas paari selgitust. Ma saan öelda küll, et see näidend sai valmis just praktilise lavastamise ajal. Tempod said paika. Mul ikka on mingi lootus, et äkki võtab mõni profitrupp seda teha.

No ma ka julgen kinnitada, et see on põnev teatrimaterjal. Nii oli ka see Mahtra-aineline „Sõda, siis sõda”. Te olete ju vaimulik, mitte dramaturg, aga küsin ikka, kas teil on himu veel mõni näidend kirjutada?

On jah. Mul on himu kirjutada ja lavastada. Näitlemine on mulle võõram. Mõtlen küll uutest näidenditest, aga nad ootavad oma järjekorda. Ma läheksin profiteatrisse ka lavastama, kui oleks võimalus. Ma endas ei kahtle.

Teie läheksid, aga kuidas kirik sesse suhtuks?

Ma ei tunne, et midagi valesti teen oma jumala ees. Mu süda on puhas. Ma kõike ei lavastaks. Oma teemad on ja kui seal on spirituaale, religioosne külg olemas, siis seda enam on kõik õige.

Luteri kirikus on nii, et iga kirik on iseseisev. Ja halvustada saab kirikumehe tegevust ja vaimulikku ametist loobuma panna kogudus. Kõige suurem otsustaja on kogudus ise ja siis konsistooriumi poolt reageeritakse. Kui kogudus ei näe põhjuseid, siis keegi teine sind küll kangutama ei tule. Mõni teine koguduse vaimulik võib ju nina kirtsutada, aga kui oma kogudus ütleb, et jah, meile see meeldib, siis nii on.

Ma olen oma koguduse rahvast ikka etendusi vaatama kutsunud ja saanud kuulda väga ilusat tänu. Mulle tundub, et mu teatritegemine on pigem mu pluss koguduse silmis. Minu pluss vaimulikuna on ka see, et tänu teatriharidusele ma tunnen esinemiskunsti, olen selge ja arusaadav. Selgem oma monoloogi ehk siis jutlust pidades.

Ütlete, et te ei igatse Tallinna, aga kodulinna Tartu?

Jah, ma olen maal väga-väga rahul ja Tallinna ma enam elama ei läheks. Teatris käime küll. Tartu mulle meeldib tõesti. Kaks aastat tagasi läksin uuesti Tartu ülikooli religiooni pedagoogikat õppima. Kuna ma olen ka Juuru Eduard Vilde kooli juht, siis seal, nagu mujalgi, on probleem selles, et ei jätku kvalifitseeritud õpetajaid, targad inimesed pole õpetajaks õppinud. Ma olen inimesi siis suunanud, et minge tehke magistriõpingud ära. Ja korraga leidsin, et ka minul koolijuhina on vaja olla pädev ja kursis tänapäeva pedagoogiliste meetoditega. Pedagoogika loengud andsid mulle tõesti väga palju juurde. Olen teoloogia magister ja ka näitejuhtimise õpinguid, nelja aastat, võrdsustatakse magisriga. Selle õppe magistritöö on veel teha. Nüüd ma võtan selle käsile.

Kas te oma jutlustes püüate kuulajaid rahustada, elamaks selles ärevas maailmas?

Ikka, ise leidsin rahu tänu pühakirja tekstidele. Need mind puudutasid väga. Ma olene seda meelt, et maailm on täiuslikuna loodud, kõik kulgeb tegelikult vägagi kindla kontrolli all. See meie hullus, mida me inimestena teeme, tekitab segadust, aga maailma loomisel loodud korda me muuta ei suuda. Pigem õpime tehtud vigadest. Ma ei saa öelda, et ma ei muretseks, mul on kolm tütart… Aga kõik on looja kätes ja meelevallas. Veel kord: universum on loodud täiuslikuks. See mõte võiks ka mu näidenditest kõlama jääda.

Ilmus Maalehes. Pildid Aare Hindremäe ja erakogu.