Elurikkus on kõige tähtsam. Seda tasub meeles pidada iga ilmaga.
Sotsiaalmeedias liikus hea meem sellel päeval, kui lumi taas maha tuli. Suur paks kass oli kaelani lumes ja ütles: „Kui see on kevad, siis mina olen lumikelluke.” Lumikellukeste aeg saigi enne lume ja külmemate ilmade taastulekut otsa. Sinililled ka mu meelest, vähemasti meie aias, hakkasid oma hiigelõitsemist lõpetama. Aia õu hakkas kattuma siniliiliatega.
Minu igal kevadel oodatud kuldnokk tuli sellel aastal 27. märtsil. Tuli ja sättis ennast suure vahtra oksale justkui hingeldama. Korraks siiski käis oma pesakastis ka. Midagi ta seal toimetas ja siis, nagu tavaliselt, lahkus kusagile mõneks ajaks. Eelmisel aastal nägime teda esimest korda neli päeva hiljem, 31. märtsil.
Ilm sealt 27. märtsist läks iga päevaga soojemaks, tõusis seitsmest soojakraadist seitsmeteistkümneni, vähemalt me Raela aias oli nii. 4. aprillil oli viimane soe ilm enne uue lume tulekut ja öiseid miinuskraade. Vaat selsamal päeval tuli kuldnokk tagasi ja oli naise kaasa toonud. Naine – no ma vähemalt arvan, et see oli sedapidi – lendas kohe pesakasti, pistis sealt pea välja ja justkui puhastas pesa. „Minu kuldnokk” tahtis ka pesakasti minna, aga teine ei lasknud ja nii käis see mäng mitu-mitu korda. Siis istus see kuldnokk, keda pessa ei lastud, truult suurel vahtraoksal, pidas teisega silmsidet.
Mulle tundus see armumänguna. Aga mine tea, inimene mõtleb oma kategooriate järgi ja tegelikult ei tea linnu mõtetest suurt midagi. Igatahes olin ma üsna kindel, et nüüd hakkab kuldnokapaaril iga-aastane pesitsemine pihta. Ilmateade lubas sooja kadumist ette ja ma muidugi jõudsin oma peas mõelda, et näed kui hea, kuldnokkadel on oma pesakastis soojem olla. Aga ju see on seaduspära, et pesitsema hakkavad kuldnokad ikkagi siis, kui ilm on soojem. Siis saab isaslind emaslindu toita, kui see haudub. Nõnda, et tühjagi. Kui neid järgmine kord vaatama sõitsin, siis neid enam polnud, olid läinud taas kusagile mujale.
Viimasel soojal päeval oli aias palju liblikaid ja isegi üks sisalik näitas ennast.
4. aprilli öösel ja 5. aprilli hommikul maha sadanud lund mõõdeti meie kandis kuus sentimeetrit. Olin jõudnud mõelda, kuidas väikesed aialinnud selle lumega toime saavad, aga lumi sadas nii, et jättis põllule ja puude alla ka musta maad. Kui taas aeda sattusin, siis esimene asi, mida märkasin, oli metsvintide kamp, kes siblis mu ema kunagises tulbipeenras. Seal oli lund vähem või oli see juba sulanud ja ju nad sealt endale midagi süüa leidsid.
Möödunud talvel ei näinudki sellist pilti nagu nüüdsel suure temperatuurikõikumise ajal – kuuri räästad olid täis tilkuvaid jääpurikaid. Läks kolm päeva päevasooja ja öökülma, enne kui need otsa said.
Suuri külmakahjusid ma aias 8. aprilli seisuga ei märganud. Siniliiliad, mis lume alt välja sulasid, olid elujõulised, ja teised lillenutid, mis vaikselt enda päid mullast välja olid pistnud, tundusid ka elus ja terved. Loodan, et nii jääb. See ongi ju kevadilm, kui öösel külmetab ja päeval sooja teeb. Loodus on kohanenud.
Õppisin ühe uue sõna seoses palju räägitava kliimamuutusega – solastalgia. Vikipeedia defineerib: „Solastalgia (ladina sōlācium ‘lohutus, troost’ + vanakreeka – algia ‘valu’) on keskkonnakriisist ja kliimamuutusest tingitud vaimne stress või eksistentsiaalne kannatus. See on segu leinast ja nostalgiast, mida inimene tunneb, kui talle tuttav ja kodune keskkond märkimisväärselt muutub. Muutus võib olla nii looduslik (nt maavärin, metsapõleng, üleujutus) kui inimtekkeline (nt sõda, lageraie, kaevandamine). Nostalgilisest koduigatsusest eristab solastalgiat see, et ollakse endiselt samas kohas, kuid kodukeskkond on muutunud. Termin juhib tähelepanu sellele, millist mõju võivad kliima- ja keskkonnamuutused avaldada inimese vaimsele heaolule.”
Mõtlesin, et minu vaimset heaolu on palju aastaid hoidnud just oma aed. Ega siis see muutusi märkamata lase olla, ikka näen, kuidas inimesed ei hooli. Hiireviu, kellel oli kombeks kevaditi rändelt saabudes istuda maantee lähedal elektriliinil ja kes nii ühe esimese kevadekuulutajana alati meile Rapla ja Raela vahet sõites silma jäi, on nüüd kadunud. On olnud sunnitud mujale minema, kuna ta kodumets on jäänud Rail Balticu trassi alla. See teeb ju kurvaks. Küllap ta leidis endale teise pesitsuskoha, aga ikkagi tunnen temast puudust. See käib sinna solostalgia sisse kindlasti.
Aga termin terminiks. Teadmine, kuidas kodu kiviaiaial iga päev saab sammal kasvada, loob maailma ja annab hingata.
Ilmus Maalehes.